On selge, et inimesed räägivad tõest, elades ise valede maailmas. Nad igatsevad südames tõde, neil on iseendi ees oma valede pärast häbi ja seega nad vähemasti räägivad tõest. Aga see on lihtsalt jutt. Selle järgi elamine on liiga ohtlik, nad ei taha riskida.
Sama lugu on ka vabadusega. Jutu järgi tahavad kõik vabadust, aga tegelikult pole keegi vaba. Ja keegi ei tahagi vaba olla, sest sellega kaasneb vastutus. lihtne on kellestki teisest sõltuda, endal pole mingit vastutust.
Niisiis on inimesed loonud skisofreenilise eluviisi. Nad räägivad tõest ja vabadusest, aga elavad vales ja orjuses... mitut tüüpi orjuses, sest iga ike vabastab mingist vastutusest. Inimene, kes tahab olla tõeliselt vaba, peab võtma tohutu vastutuse. Ta ei saagi seda kellegi teise kaela veeretada. Ta vastutab selle eest, kes ta on ja mida teeb.
Kõik on õnnetud ja tahavad leida seletust oma masendusele. Ühiskond pakub välja hea strateegia: kohtumõistmine. Esiteks arvustate kõike endasse puutuvat. Ükski inimene pole täiuslik ega saagi olla, sest täiuslikkust pole olemas. Seega on väga kerge kohut mõista. Mingid asjaolud näitavad, et te pole täiuslik. Te olete vihane iseenda ja kogu maailma peale: miks ma pole täiuslik? Ja siis vaatate ringi ainsa mõttega leida ebatäiuslikkust kõigis teistes.
Siis tahate avada oma südant ja see on loomulik, sest ainult avatud süda saab tunda rõõmu. Kuid seda ei saa teha otse, enne peab hävitama kasvatuse.
Seega esiteks, lõpetage enese hukkamõistmine. Selle asemel leppige oma ebatäiuse, nõrkuste, vigade ja ebaõnnestumistega. Ärge paluge endalt täiuslikkust. Te palute võimatut, ja olete siis masenduses.
Te olete ikkagi inimene.
Iga viga annab võimaluse õppida. Ärge tehke sama viga uuesti ja uuesti - see on rumalus. Tehke nii palju uusi vigu kui võimalik ja ärge kartke, sest see on ainus õppimisviis, mille loodus on andnud.
Usklikkus on väljakutse kasvada, seesmine eesmärk jõuda oma väljenduse tippu, puhkeda tuhandeks õieks ja vabastada aroom.
Seda aroomi nimetan ma usklikkuseks.
Üks raskemaid, kuid peamisi asju elus on mitte jagadda asju ilusateks ja totrateks, üldse mitte jagada. Kõik kuulub ühte tervikusse.
Vaja on natukene huumorimeelt. Minu meelest on huumorimeel hädavajalik selleks, et olla tervik.
Mis on siis viga väikestel totratel asjadel? Miks te ei võiks nende üle lihtsalt naerda? Te annate pidevalt hinnanguid, mis on õige ja mis vale. Istute kogu aeg kohtunikutoolil ja see muudab teid tõsiseks.
Lilled on ilusad, aga kuidas on lood okastega? Need on osa lilledest, ilma milleta ei saaks lilli olla. Okkad kaitsevad, neil on oma funktsioon, eesmärk ja tähendus.
Kui te lahterdate, siis lilled on ilusad, aga okkad koledad. Ometi voolavad neis samad mahlad. Taime olemuses pole mingit jagunemist ega hinnanguid. Õis pole eelistatud, okas pole vaevu sallitud, mõlemad aktsepteeritakse täielikult. Samasugune peaks olema ka meie lähenemine oma elule.
Mõned väikesed asjad näivad tobetatena, aga selles on süüdi hinnang. Igal asjal on oma kindel ülesanne.
Mõistuse ülesanne on lahutada, südame töö on näha ühendavat lüli, mille suhtes mõistus on täiesti pime. Mõistus ei taipa seda, mis on väljaspool sõnu. Ta mõistab vaid lingvistiliselt ja loogiliselt korrektset. Teda ei huvita olemine, elu ega tõelus. Mõistus on ise väljamõeldis.
Mõistuseta saab elada.
Südameta ei saa elada.
Mida sügavamalt elate, seda enam töötab süda.
Elu on kulgemine, jõgi, pidev voog. Inimesed peavad endid staatilisteks. Ainult asjad on staatilised, vaid surm on muutmatu. Elu muutub pidevalt. Rohkem elu ja rohkem muutusi. Külluslikuks eluks on iga hetk täis muutusi.
Keegi pole parem, halvem ega ka võrdsem. Igaüks on ainulaadne. Võrdsus on psühholoogiliselt vale. Kõik ei saa olla Albert Einsteinid või Rabindranath Tagored, kuid see ei tähenda, et Tagore on sinust parem sellepärast, et sina ei saa olla tema. Tema ei sa sina ka olla.
Mu jutu iva on, et me kõik oleme ainulaadsed eluvaldused. Seega peaksime kaotama ära mõisted "üleolek" ja "alaväärsus", "võrdsus" ja "ebavõrdsus" ja asendama need mõistega "ainulaadsus".
Iga inimene on ainulaadne.
Vaadake armastusega ja te näete, et igas inimeses on midagi, mida pole kelleski teises.
Lihtsalt tehke seda, mis meeldib. Midagi, mis on meeldiv teile ja ümbritsevale. Midagi, mis paneb teid laulma ja loob teie ümber pühitsemise rütmi.
Niisugust elu nimetan ma religioosseks.
Pole põhimõtteid, korda ega seadusi. On vaid üks lahenemine - ja see on elada targalt.
Arvatakse, et aeg koosneb kolmest osast: minevik, olevik ja tulevik. See ei vasta tõele. Aeg koosneb ainult minevikust ja tulevikust.
Elu koosneb olevikust. Seega need, kes tahavad elada, peavad elama praeguses hetkes.
Ainult olevik on olemas.
Minevik on kõigest mälestuste kogu ja tuleviku moodustavad kujutlused, unistused.
Tõelus on siin ja praegu.
Olevikul pole ajaga mingit pistmist. Kui te lihtsalt olete hetkes, siis aega pole. On määramatu vaikus, liikumatus, miski ei möödu, kõik on tardunud.
Olevik annab võimaluse sukelduda elumere sügavusse või lennata kõrgele elutaevasse.
Kuid mõlemas otsas on ohud: "minevik" ja "tulevik" on inimkeele kõige ohtlikumad sõnad. Elada mineviku ja tuleviku vahel olevikus on nagu köiel käimine - mõlemal küljel ähvardab oht.
Ent kui olete kord maitsnud oleviku vilju, siis ei hooli te ohtudest. Kui olete kooskõlas eluga, ei loe miski muu.
Ja minu jaoks on elu kõik.
Kes tahavad elada, mitte elamisest mõelda; armastada, mitte armastusest mõelda; olla, mitte olemisest filosofeerida - nende jaoks on ainult üks võimalus: juua praeguse hetke mahla. Pigistage kõik välja, sest see hetk ei kordu. See kaob igaveseks.
Kui samastate ennast mingi ideega, jääte haigeks. Igasugune samastumine on vaimuhaigus.
Tegelikult on mõistus haigus.
Tervislik on tutvuda reaalsusega nii, et jätate kõrvale mõistuse, vaatate tegelikkust vaikselt, nii, et teil pole ühtegi mõtet ega eelarvamust.
Ja te leiate täiesti teistsuguse reaalsuse.
Tõelise leidmine vabastab teid paljudest rumalustest ja ebausust. See puhastab südame rämpsust, mida põlvkonnad on teie sisse korjanud. Haigused kestavad põlvest põlve; te saate päranduseks kogu mineviku koos rumalate ideedega, nagu eristamine ja võrdlemine.
Ja kui vabanete võrdlemisest ja eristamisest, siis olete kerge, kogu olemine on kerge. Te kaotate raskuse ja muutute nii kergeks, et võite tiivad välja sirutada ja lennata.
Kõik möödub, aga teie jääte alles; te olete tegelikkus. Kõik on unenägu - on ilusaid unesid ja hirmuunenägusid. Aga pole tähtis, kas uni on ilus või hirmus; oluline on une nägija.
Too nägija on ainus tõelus.
Too nägija on midagi täiesti igavest.
Ainult põgus pilk, ja kõik probleemid hakkavad hajuma, sest kerkib täiesti uus perspektiiv, visioon ja eluviis, uus viis näha asju ja inimesi ja käituda mingis olukorras.
Nägija on alati kohal, kakskümmend neli tundi ööpäevas. Ükskõik mida teete või ei tee, tema on ligi. Ta on olnud kohal juba sajandeid, terve igaviku. Ta ootab, et teda märgataks. Võib-olla oletegi nägija unustanud sellepärast, et ta on alati kohal. Enesestmõistetav kipub ikka ununema.
Pidage teda meeles, kui tunnete heaolu, eufooriat.
Pidage teda meeles, kui olete õnnetu ja ahastuses.
Pidage teda meeles iga ilmaga ja igas tujus. Peagi võite nägijale keskenduda ja pole enam vajadust teda meeles pidada. Ja see on tähtsaim päev inimese elus.
1
Billy Boy, 03 oktoober 2012 - 16:19, kirjutas:
Tagasi üles
