Sellel teemal on 130 vastust

[Chronos]

Karge öökülm,
mõteldes talvele,
saabubki surm.

____

Sügavad silmad,
lõputud mõistatused.
Mis sind vaevab?

Sa ei räägi kellegagi,
ent vaiki kuniks veel saad.

[Jonx]

I opened my eyes, but I couldn't see
I had a feeling deep inside,
That something was watching me
I couldn't move
I couldn't speak nor could I flee
There is an unstoppable horror,
And its coming for me

Evening came and so did they
Unknown voices laughing in the dark
They spoke of an impenetrable darkness,
The absence of light
I can hear them approaching,
The smell of old
Must follow their stench

The ghastly silence spoke to me
You cannot sleep,
You cannot cry and you cannot smile
Unless someone dies

Niklas Kvarforth

[Jonx]

Edaspidi postitan enda luuletused blogisse. Kustutasin siit osi ära. Kes huvitatud siis pm.

[fengarm]

Laukad

Pimeduse varjus paistab miski mustavat-
miski, mis on sünge... iidsel rabateel.
Pildita on vaade, paistab kuugi kustuvat,
kuid keegi on seal, sõuab vaikselt laukaveel.

Kas on ta hea, või hingi üksnes korjab?
Ei keegi tea, ei ole näind... on pime!
Ent ometigi aimata neil älvestel on kurja,
ja järsku kuulda on... sosinal mu nime.

Must kuju, ähmane, ta kutsub mind!
Kas vaatan näkku tal või leian uue lauka?
Teadmatust on aina kartnud inimhing,
nii pole õiget kurbust näind ei laps, ei mees, ei rauk ka...

Ent täna öösel võtsin nõuks ja tardusin
rabavete sünge sõudja ees
ja nagu laugast vahetades, murdusin...
Ei ole pääsu surma lõputust alleest.
Ei ole pääsu...
Eiiii!

[Oskar]

Minu isa töötab sõjaväes


Minu isa töötab sõjaväes.
Ta laseb püssi, noaga vehib.
Ja mõnikord ma vahel näen,
kuidas üles korjab surnuid kehi.

See pakub rõõmu, nägu naeru täis,
ma isale lehvitan ja tema mulle ka.
Küsin, et mitu täna tapad? "Eks näis",
vastab isa rõõmsa muigega.

[approx]

A8 qtt

Kes oli see mees, kel andusin ma sel ööl
oli kui ainuke lill sel mättal mu sees
mille nopisin ma tol kargel hilisel talveööl
ei unustada suuda ma iial sa teadma pead
seda uskumatut tunnet kui möllasid mu sees

härra nagu muiste, oli tehtud see mees
A8-sas veeresid mu ette, seljas mustvöö
sest teadsin, et rautama julmalt sind pidin seal sees
need võrratud tunded mis keerlesid mu sees, olin nii kiimas ning seisin su ees

kuid teadma sa pead, ei ole mul ainuke sa
silm kinni sust siiani unistan, imetledes neid verevalumeid oma tuharal
nüüd kuival leban, pöial pihus pikutan voodis sinust mõtlen ma
kas su torso ka hommikul välja veab??

Muutis approx, 19 detsember 2012 - 00:02.

[Nikkar]

Aitäh sulle, see on nii ilus!
Oled esimene inimene kes on minust luuletuse kirjutanud!
Respect

A8 qtt..

[Marvolo]

kollane juust
see pole tehtud puust
silme eest lendab läbi tolmutuust
türa, peaks koristama

[Pajulapoiss]

jõulumehel naisi palju
ja nad kisavad nii valjult,
sest et seisab tal kui kalju
teised mehed jäävad tema varju
keegi ei viskaks ta üle halbu nalju

By me

[fengarm]

Soovin teile ilusaid ja nauditavaid jõule,
ärge minge poodi hiina kauba sõule!

Vaatke mööda kisast, kärast,
plastmassist tulukeste särast!
Vaatke taeva öösel, päeval valget maad,
hulga rohkem kaunist tähist, lumest saad...

Ilu püüa leida loodusest kui võid sa,
linnas olles aga ole seltsis armsaga!
Niiviisi sind ei püüa võlts ja ajutine rahu
vaid ehtne tuleb ning ta jääb kui enam kunstlikku ei mahu!

[fengarm]

Ärev ja närviline,
Viha kogub end vägisi -
Surmavärviline!
Ei suuda hoida tagasi!

Luku taha
End panen enda huvides.
Luku taga
Mind hoidke oma elu eest!

Kirves ja nuga lendavad,
Ei vastu pea ükski lukk!
Veri määrib maa ja põrandad.
Ees ootab häving ja hukk!!

Trellid väänduvad relviks mu käes
Ja raudus on ohvri käed,
Põgene, kuni veel näed,
Sest varsti su silmis on söed!

Päev päeva järel soolikaid
Külvan vagudesse
Ja päid ja laipu poolikuid
Loobin jõgedesse.

Maa värske verega kastan,
Õhtul kümme haamrit ostan,
Öösel õudu levitan,
Kõril nuge teritan...

On aastast aastasse nii käind
Ja palju hingi põrgu läind,
Miks olen sellist vaeva näind?

Teab ainult hull

[fengarm]

Liblikad ja lilled

Lihasööjalill on põllul,
Koledam kui öö.
Liblik põllu kohal lennul,
Lill ta ära sööb.


---


Elusatest liblikatest

Väike heleroheline liblikas
Kapsale end kannab pööningult,
Mune muneb sinna 32,
Kapsa ära söövad ussid, vaglad, röövikud.
Ja mina.

[fengarm]

Tsükkel

On külm, ja härmatund hing,
jäässe maailm on raiutud.
Ulub kargete tuulte ving,
vajan Sind, oh, olen nõiutud!

Armas, eemal Sust valus on
olla, hingata, elu on surm!
Mis küll Sinuga, kallis, võrdne on?!
Ei ükski aas, ei rohi, ei nurm!
Ka mitte vabadus, loodus, oh ei-
kõik võidad Sina, Su soojus, Su hurm...

Ma elan Sind, ja ei ela ilma,
Sinust sõltub mu rahu ja elujõud.
Su tulek paneb särama silmad,
kuid kaugus on kardetuim õud.

On külm, ja härmatund hing,
jäässe maailm on raiutud-
niiviisi veereb ja veereb see ring,
vajan Sind, JAH, olen lummatud!

[Sulev]

Vanaema luule:

Kui Sa teaks, kui Sa kallis vaid teaks,
kuivõrd kiiresti kuluvad päevad,
milleks halvaga täitma neid peaks,
nii et ohakad hinge sest jäävad.

Tuleb tund kord see valulik karm,
millal mineku teele mind saata,
juba nüüd minu arm,
oma hinge Sa seepärast vaata.

Vaata hinge,
et siis kui mind liiv katab mändide õõtsuvas mühas,
iga tagasiihatav viiv, me elus näeks kirgas ja puhas.



Olgu sametine liiv sulle kerge

[Jonx]

Mentaalselt ebakorrektne
ma istun, ja mõtlen hetke
et puudub reaalsus
ja minu teke.

Puudub lagi, õnn ja seinad.
Kui ma puudun, ka mu leinad
puuduvad.
Ja puud murduvad,
kui eirad.

Verbaalselt korrektne on see luule
kui tuttav sulle, mu vaimne puue.

[Mötley]

sündides ilma süütuna
mõrvasin enese süütuna

tapsin kõik mis elas mu sees
püss suul, kuul sees

leides elu ja armastust minust
leidsin elu ja armastuse minust

tahetes osata elada elu
kaotasin kõik mis oli mu elu

vaadates tagasi kaotatud aega
silmad ma sulen ja ütlen head aega

Muutis Mötley, 22 jaanuar 2013 - 21:16.

[Mötley]

elagu demokraatia
elagu vabadus
elagu lääs
ja elagu labasus!

maha türannia
maha tsensuur
maha reeglid
ja maha kultuur

* sel luuletusel on väike sõnademänguline point kah, keegi aru saab, siis võiks kirjutada

Muutis Mötley, 21 veebruar 2013 - 22:56.

[fengarm]

Mötley, 21 veebruar 2013 - 22:46, kirjutas:

* sel luuletusel on väike sõnademänguline point kah, keegi aru saab, siis võiks kirjutada

nelja esimese sõna esitähed moodustavad sõna edev?

[Mötley]

fengarm, 23 veebruar 2013 - 13:44, kirjutas:

Mötley, 21 veebruar 2013 - 22:46, kirjutas:

* sel luuletusel on väike sõnademänguline point kah, keegi aru saab, siis võiks kirjutada

nelja esimese sõna esitähed moodustavad sõna edev?

Tegelikult oleks pidanud "elagu" ja "maha" ära vahetama.. Sobinuks üpriski mu vaadetega.

Aga üks minu Shakespeare lemmik 130. sonett:

Mu kallil puudub päikse pilk ja jume,
ta suul ei näe koralli verevust;
kui lumi valge on, tal rind on tume,
kui juus on traat, siis peas tal traat on must.
Tean roose kirjuid, valgeid, verevaid:
ei õheta mu armsam roosipõsi;
et lõhnu olen haistnud hõrgemaid
kui tema hingeõhk, - ka see on tõsi.
Mul tema kõnet kuulata on hea,
ehk muusika on kaunim küll, ei salga.
Kuis jumalannad sammuvad, ei tea -
mu kallim käies maha toetab jalga.
- Ja siiski teda kallimaks pean muist,
- neist võrdlustega võltsilt kiidetuist.

Paar enda vana kah:

Spoiler

Kuis sooviks ma, et oskaks ennast väljendada,
et saaksid kõik minust aru.
Et ei peaks ma lollust kannatama,
et ei arvataks: mul puudub aju!
Kuis sooviks ma, et ma oskaks keelt,
et kirjutaksin õigesti.
Et ei peaks ma lihtsalt peksma keelt,
et ei saadaks aru valesti!
Kuis tahan kõike õppida,
kuid püsivust on napilt.
Et mitte lihtsalt lõõpida,
et teada tarkust täpilt.

Spoiler

Kord tuleb tund lahkuda ilmast,
pisaraid jookseb, kui Neptuni silmast.
Keha jääb maha, kuid kuhu jääb hing?
Teadvus ju kaob, põlemisving.
Ei tule jumal, ei tule saatan;
ühe kesta ja tarkuse maapõude laotan,
mis jumalat ei usu - ka saatanat mitte,
kas ongi kohta kuhu minna ma võin;
või surres üksi, hing ei sure mitte,
oma aja ja elu mõttetustega sõin.

Muutis Mötley, 07 märts 2013 - 23:51.