Muhemehe poolt postitatud artikklile on ka teistsuguseid arvamusi kuigi mõlemas on oma tõeterad sees.
Ajateenistus on meeskonnamäng
2009. aastal ajateenistusse asudes tundus eesootav riigikaitseteemaline aeg kui hirmutav igavik. Puudus ettekujutus 11-kuulisest elust kasarmus, teenistuskaaslastest ning sellest, milline saab olema tulevik pärast ajateenistust.
Esimesed pilgud uuele elukohale, esimesed jutud tulevaste toakaaslastega, esimesed spordiharjutused rühma koosseisus ja loengud klassis. Just need „esimesed“ kogemused olid pisut häirivad, kuna jalge alt puudus kindel pind kus seista ning täiesti uudse, 180kraadi tavalisest erineva elustiili tõttu tundsid paljud meist end kui alasti kontserdilaval olles.
Kõik taandus aga oskusele teadmatusega hakkkama saada ning uudse olukorraga harjuda, mis on ajateenistuses saadavatest kogemustest vaat et üks tähtsamaidki.
Käsk ülemalt – represseerimine või elu osa?
Asudes tsiviilelust kaitseväeteenistusse ning jättes oma päevakava eest otsustamise ülemate pädevusse, tekkis tihtipeale hüpiknuku tunne. Olles harjunud tegema seda, mida süda soovib, just hetkel kui ise seda tahad paistis pidev käsu täitmine algul kui meeletu ahistamine. AGA. Miks on vaja täita kellegi teise poolt antud käske?
Lihtne. Kaitseväe allüksus peab olema ühtne, ühtehoidev, üheselt käituv ning käsule alluv sõdurite kogum, mis täidab efektiivselt talle antud ülesandeid. Alluüksusele lisaks peavad olema ka käsud ühtsed ja täitmise viis määratletud. Kui aga rühmas hakkab iga mees ise käske jagama ning näiteks rünnakule omal moel asuma, siis väga suure tõenäosusega ei tuleks sellest olukorrast muud välja, kui korralik segadus. Ka näiteks palliplatsil on oluline, et täidetaks meeskonna kapteni juhiseid, sest vastasel juhul ei suuda meeskond olla edukas.
Oma mälestustes tuhnides suuremat sorti olelusvõitlust ning tülisid ajateenijate ja kaadrikaitseväelaste või isegi reameeste ja nooremseersantide vahel ei olnud. Ilmselt olid kõik osapooled piisavalt arukad ning arusaavad, et olukorda mõista ja leida sellele lihtsaim lahendus. Paljud isegi kasutasid olukorda enda kasuks ära, jättes otsutamise ja vastutuse just ülematele ning täites ise vaid puhtalt käsku.
Rääkides ahistamise märgi all näiteks kollektiivsest karistamisest, siis mina sellist kogemust ei mäleta. Muidugi, toimusid rühma koosseisus koristamised, jooksmised ja rännakud. Kas neid aga kohe karistamiseks lahterdada või võtta neid kui ajateenistuse ja väljaõppe loomuliku osana? Kui rännakuid ei toimuks ning rühma koosseisus midagi koos ei tehtaks, siis mida veel ajateenistusest oodata? Samahästi oleks võinud ju rivikoosseisus kindlal ajal sööma minekut käsitleda kui karistust, kuna kohati oli kõht tühi juba ammu enne õiget söögiaega.
Kuulates lugusid sellest, kuidas noormehed oma jaoülemate käske täita ei soovi tekib küsimus, kuidas saadi või plaaniti saada tsiviilelus hakkama, kus tööjuures ülemus käske annab ja naine palub poest süüa tuua? Käsu täitmist leidub ju nii reeglistatud kui reglementeerimata olukordades.
Teenistuse kulg sõltub inimesest endast
Ajateenistuses olles on noormeeste närvid pinges ning iga väiksemgi ebameeldivus paistab otsese rünnakuna indiviidi vabaduse vastu. Ülemate pisutki ebapopulaarsem otsus või käsk tundub kui represseerimine. Kui aga ajateenistuse lõpuosas hakkasime nägema laiemat pilti, siis jõudis pärale lihtne tõsiasi - tegu on ju lühikese etapiga elus, mis kasvatab inimest nii füüsiliselt kui vaimselt. Lisaks mõistsime paremini ka ajateenistuse vajalikkust ja mõtet üldse.
Vägagi paljude teenistuskaaslaste pealt oli näha, et kui algul oldi kaitseväe ning ajateenistuse suhtes pigem negatiivse hoiakuga, siis saades teenistusperioodi ekvaatorist üle, muutus suhtumine kardinaalselt. „Miks mina?“ hoiakust sai „Okei, teeme ära“ ning üllatuslikult oli mõnest viilijast noormehest saanud isegi mingil määral liider, kes rühmakaaslaslasi meeskonnatööle õhutas ning koos asja kiiret ära tegemist propageeris.
Kaitseväest saadud kogemused aitasid nii mõnestki minu rühma poisikesest kujundada noormehe, kes 11nda kuu lõppedes oli tunduvalt enesekindlam ning julges oma mõtete eest seista ja oma arvamust avaldada. Paljud, kes esimesel teenistuskuul üldfüüsilist testi tehes jooksmise järel murul hingetuna lebasid ning kätekõverduste tegemisel väga ei hiilanud, veetsid edasise teenistuse käigus suure osa õhtuse vabast ajast just jõusaalis, mitte kasarmus filmiõhtuid korraldades.
Nagu tsiviilelus on ka kaitseväeteenistuses võimalus oma elu üle otsustada, olgugi, et vähemal määral. Kõik on ju valikutes. Kas süüa sööklas nii supp, praad ja magustoit või piirduda keha poolt reaalselt vajatud kogusega? Kas enne tegelda spordiga jõusaalis või staadionil või hoopis osta sõdurikodust maiustusi ning veeta õhtueine eelne periood igavledes aega mööda saates ning mõeldes kui kole elu ikka on?
Leian, et praegune ajateenistuse mudel toimib ja noored kutsealused peavad sellele kaasa aitavad ning nn „blokkimise“ asemel riigi ees oma kohust täitma, võttes oma teenistusest maksimumi. Kui muud ei õpita, saadakse vähemalt ennast paremini tundma, lisaks head võitluskaaslased kogu eluks.
http://www.epl.ee/artikkel/600766
Muutis Raux., 14 juuli 2011 - 21:40.