Sellel teemal on 4 vastust

[-=TaNeL=-]

Mulle anti nimekiri kaasagsest kirjandusest, mille hulgast pean ma valima ühe raamatu, mida lugeda. Ise pole ma neist eriti kuulnudki paraku.

Marquez "Sada aastat üksildust"
Eco "Roosi nimi"
Kundera "Olemise talumatu kergus"
Morrison "Armas"
Vonnegut "Tšempionide eine", "Tapamaja, korpus viis"
Kureishi "Äärelinna Buddha"
Roy "Väikeste asjade jumal"
Swift "Viimased korraldused"
Ishiguro (vali teos)

On keegi mõnda neist lugenud? Oskate midagi soovitada ehk?

Muutis -=TaNeL=-, 19 veebruar 2011 - 13:24.

[judaz]

swift, roy või morrison.

[G.B.]

Kõik on head. Massidele on kõige rohkem peale läinud Umberto Eco oma ja Vonneguti asjad (tšempionide eine on minu arvates natuke kergem lugemine kui tapamaja, aga eks igaüks teab, mida lugeda tahab).

Millegi pärast arvan, et Kundera või Vonnegut võiks sulle meeldida...Kuigi ega ühelgi raamatul nimekirjast midagi viga ei ole.

Muutis G.B., 17 veebruar 2011 - 21:58.

[klaabu]

Mulle "Tapamaja, korpus viis" ei meeldinud. Oma tuntuse poolest kõlbab ta ehk kirjanditesse näidete toomiseks, aga lugeda teda eriti ei kannata. Täpselt nagu autor isegi ütleb lk 94: "Tema proosa oli kohutav. Ainult ideed olid head."

Samas ainult 170 lehte.

[G.B.]

kanakukk jr, 17 veebr 2011, 22:29, kirjutas:

Mulle "Tapamaja, korpus viis" ei meeldinud. Oma tuntuse poolest kõlbab ta ehk kirjanditesse näidete toomiseks, aga lugeda teda eriti ei kannata. Täpselt nagu autor isegi ütleb lk 94: "Tema proosa oli kohutav. Ainult ideed olid head."

Samas ainult 170 lehte.

Pigem on asi selles, et noored poisid ootavad mingit vahvat märulit nime järgi. Seda ta aga ei ole. Sõda kritiseeriv postmodernism on ta vast rohkem... Seega mingeid kangelasmõõtmeid ja mida iganes otsida ei tasu.
Ja eks kirjanditesse tooda näiteid sellest, mida loetud on. Paraku küündib paljude abiturientide lugemus kohustusliku kirjandusega, seega ongi valik, kust näiteid otsida, üpris väike.
Ma ei ole ise kah väga suur Vonneguti fänn, natuke liiga negatiivne suhtumine tal minu maitse jaoks, aga omas žanris ma mõistan täiesti, miks teda tunnustatakse. Tean ka palju tuttavaid, kellele ta meeldib. Aga postmodernism ongi minu senise kogemuse järgi väga niši asi...kellele meeldib, kellele mitte.