Sellel teemal on 21 vastust

[Crypz]

oled seda lugenud?

[E-THUG]

Njah, kui tehti promo kuidas 'lõpetas kooli poolikult, et raamatut kirjutada' jms lootsin, et midagi huvitavat sellest tuleb teades isegi teda ja küllap nii mõndagi inimest sealt raamatust. Kokkuvõttes nagu olen kuulnud tuttavatelt-sõpradelt kes seda lugenud on, annab see paraja 'reidipäeviku' mõõdu välja.

Muutis E-THUG, 06 oktoober 2010 - 17:00.

[Wolli]

August, 23 sept 2010, 23:32, kirjutas:

Ehk siis inimesed, kes on küll raamatuid kirjutanud, ent keda kirjanikuks pidada ei saa.
Kelle lugemine tuleks ära keelata? Postitage siia.

Teen algust siis.

Täiesti kohutav.

Kirjutad raamatu, siis peaks kõik sind kohe kirjanikuks pidama?
Ma ei arva nii.. Ja ma usun, et ka too tüüp ei arva nii...'

See staatus tuleb pika ilu peale...

Muutis Wolli, 06 oktoober 2010 - 18:20.

[E-THUG]

Usun, et see raamat tundub enamustele selle lugejatele nii kohutav kuna anti välja mitte just väga pikka aega peale Margus karu täieliku meistriteost mille kõrval igasugune elustoori-päeviku stiilis asi tundub halb.

[E-THUG]

Ma kahjuks/õnneks arvan, et sellistest noorkirjanduse alla kuuluvatest raamatutest ongi arengut palju tahta kuna tegu on vaid eestiga ikkagi, kui otsida midagi mis mõttemaailma ja arusaama kultuurist arendaks siis ilmselgelt pole sellised teosed selleks mõeldud. Kuid nullpunkti näol on eesti noorteromaanide mõistes ikkagi tegu väga hea raamatuga.

Muutis E-THUG, 06 oktoober 2010 - 19:55.

[WHERES MY MONEY]

Plaanisin seda osta, aga ei ostnud õnneks siis.
Nullpunkt on täitsa olemas, vedeleb kapil, lugesin pool raamatut umbes ära ja päris huvitav oli.
aga unarusse jäi see lugemine, peaks ükspäev kätte võtma ja lõpuni lugema.

[guccimucci]

Margus Karu vast ikka
Muidu see kirjanik käis meil koolis ka külas ja tutvustas raamatut ning rääkis iseendast. Tundus üsna huvitav, aga raamatut pole lugenud ja kardan, et ei jõua ka kunagi.

Muutis guccimucci, 06 oktoober 2010 - 21:10.

[Wolli]

August, 6 okt 2010, 23:05, kirjutas:

E-thug, eks ma millalgi sirvin Mihkel Karu ka ja siis ütleb põhjalikuma arvamuse ka.
Aga teades selle tüübi tausta ja suhtumist, siis tean ka, mida teosest oodata.

Kui Sa juhtumisi raamatu peaksid üllitama, siis teaksime meie ka ilma lugemata, mida Su teosest arvata/oodata

Muutis Wolli, 06 oktoober 2010 - 21:11.

[Saatan]

Sai siis ka Nullpunkt ära loetud, arvasingi, et umbes selline on. Aga taolisi raamatuid lugesin juba mitu aastat tagasi... Täpselt ei mäleta, aga olid ka noorte probleemid jms. 13-16 aastastele hea lugemine. Praegu enda seisukohalt öeldes, midagi erilist polnud ning see nullpunkti olukord kestis üllatavalt vähe aega. Nullpunktist jõudis minuni raamatu keskel pettumus, kui kõik hakkas ülesmäge minema ja populaarsus saavutati tänu odavale nipile nagu "uued riided."

[--jee7--]

Ma ei ole tänapäeva noortekirjandusega just liiga palju kursis.. uurisin veidi seda Chris Kala värki, lugesin mingi elu24-s oleva katkendi läbi:
http://www.elu24.ee/?id=285043

Ma arvan, et siin tuleb eristada kahte mõistet: kirjutaja ja kirjanik. Sa isegi teema pealkirjas kasutasid sõna kirjutaja. Täpsustan seda teist siiski enne... maailmas on väga palju inimesi, kes ei pea ka mõndade bestsellerite autoreid kirjanikeks. Ka need inimesed ise ei pea tihti ennast kirjanikeks. Paljud artistid näiteks ka kirjutavad raamatuid... autobiograafiaid näiteks. Kas see teeb neist kirjanikud või kas selliste raamatute lugemine tuleks ära keelata?

Kui sa küsid sellise küsimuse seal esimeses postituses, et kelle lugemine tuleks ära keelata.. Siis ma kahjuks raputan solvunult pead selle peale. Mitte kellegi lugemist ega kirjutamist ei tuleks ära keelata. Ka raamatute avaldamist mitte. Minu poolest väljendagu iga inimene ennast sellisel viisil nagu talle meeldib, meil kõigil on see õigus. Ja kui teine inimene on uudishimulik ja talle meeldib, siis lugegu või vaadaku vmi.

Kui sulle ei meeldi, siis keegi ei käsi lugeda. Mulle ei meeldi enamasti klubimuusika, ma ei kuula seda... Samas ma ei ütle, et see tuleks maailmast ära keelata. Igaüks valib ise, mis talle meeldib...

Tolle Chris Kala teksti juurde tulles, siis minu meelest oli suht äge. Loomulikult on see hoopis teine žanr või nišh kui see, kuhu kuuluvad Harry Potter või Sõrmuste Isand vmi. See ongi selle point. Mulle meeldis see tekst sellepärast, et tal tegelikult seal intros oli õigus... see on lugu noortest ja elust enesest. Oli palju asju, millega ma seal samastusin. Asju, mis meenutasid mulle möödunud gümnaasiumiaegu... Kuigi autor ise ei tundu üldse minu sarnane olevat.

Selle nimetamine reidipäevikuks on samaväärne kui nimetada kõiki autosi näiteks BMW-deks. Ehk siis reidipäevik on lihtsalt üht sorti avaliku päeviku liik, mis asub fikseeritud keskkonnas. Mina pean enda blogi hoopis teises kohas ja kui keegi annab välja selle raamatu formaadis, siis on minu meelest see väga äge.

Võib-olla ma olen natuke perversne selle osas, aga mulle meeldib lugeda teiste inimeste päris elust. Vähemalt niipaljul määral, kui nad on vajalikuks pidanud seda avaldama. Palju ilukirjanduslikke teoseid on välja antud päeviku formaadis... aga värskendav on lugeda midagi, mis ei räägi näiteks inimesest üksikul saarel, vaid räägib inimesest Tallinnas. Ilma ufode ja FBI-ta.

Ehk siis kokkuvõtteks.. minu meelest väga 5+ ettevõtmine selle Chris Kala poolt ja ma loodan, et rohkem noori leiaks endas loovust ja motivatsiooni selliseks eneseväljenduseks.

Edit: Sa mainisid veel, et selline asi on kultuuri- ja kirjandusarengud pärssiv. Ma sügavalt kahtlen. Kultuur ongi see, mida me elame päevast-päeva. Kui meie päevad mööduvad viinaklaasi taga Levikas, siis see ongi meie kultuur ja ma ei näe põhjust, miks me peaks seda salgama, elama topeltmoraali järgi.
Kirjandusearenguga on teine lugu... Inimesed, kes tõsiselt on kirjandusest huvitatud, lähevad seda edasi õppima. Süvenevad sellesse ja arendavad ennast, alles seejärel panustavad kirjanduse arengusse. Lähevad teadlikult ja oskuslikult kirjandusega tegelema.

Ma kahtlen, et Chris Kala eesmärk selle raamatuga oli nüüd arendada eesti kirjandust. See on pigem mõeldud individuaalse (/kultuurse) arengu jaoks. Nii talle endale kui ka noortele inimestele, kes seda loevad.

Muutis --jee7--, 18 detsember 2010 - 19:51.

[--jee7--]

Hmm.. ma nõustun sinuga selle osas, et Kala oleks saanud selle asja avaldada internetis ja tasuta kättesaadavaks teha. Mina tõenäoliselt oleksin huvitatud olnud.
Samas siin tulebki mängu marketingi küsimus. Kui millegi järgi on nõudlus, siis miks mitte küsida selle eest ka raha. Kuigi kuna ma olen rohkem sellise vaba ja tasuta info leviku poolt, siis olen kohati sellise kapitalistliku seisukoha vastu. Samas ma saan aru, miks sellist kirjutist avaldatakse raamatuna.

Nõustun ka, et teksti tuli mõnevõrra teisiti jälgida kui mõnda ilukirjanduslikku teksti vms. Mulle kusjuures meeldiski, et ta oli suhteliselt otse välja öelnud, mida ta mõtles... kohati üritas tuua paraleele ja põhjendusi. Just sääraseid nagu noortele omane on. See oli suht hea minu meelest.

Kirjakeel.. okei.. on üks asi. Ma ei ole väga kursis digimodernismi osas, aga kõik tegelikult on muutuv. Kuigi jah, ma ka ei ole huvitatud, et enamik raamatuid oleks minaformaadis, aga mingi osa neist võiks ja peaks olema.

Ma siin hetkel hüppan ühest teemast teise ja kirjutan tiba kiiresti... Aga võimalik, et ma ei ole piisavalt suure silmaringiga, kuid ma olen suhteliselt vähe samastumist internetist leidnud. Suur osa on delfi-stiilis tekst, kus süüakse põhjendamatult teist eestlast... mitte selline.. veidi kahtlev, kuid seletust otsiv ja emotsionaalne tekst nagu too Kala kirjutas.

Kusjuures ma meenutaks, et kunagi oli muusika osas ka selline suhtumine euroopa kultuuriruumis, et muusika peab olema kindlalt määratletud siuke puhas kunst.

Blogimine tihti ei ole ka ainult endale kirjutamise põhimõttega, kuigi see on enamasti prioriteediks küll. Kõrvaleesmärgina otsitakse ka selleläbi mõttekaaslasi ning loodetakse, et ehk on kirjutatu abiks kellelegi, kes sarnaste olukordade ette satuvad.

Selle viimase poindi tõttu võib kirjutatu avaldamine raamatuna ning noortele reklaamimine olla ka kohati moraalselt põhjendatud...

Edit: Tähendab.. ma küsiks otse, et kui paljud noored leiavad mingit tõde või kasulikkust enda jaoks traditsioonilisest kohustuslikust kirjandusest? Kui vaadata neid inimesi, kes Kodutööde alafoorumis küsivad kokkuvõtteid Tõe ja Õiguse kohta vms., siis enamikul ei ole motti neid lugedagi.
Samas kui raamat räägib Lasnamäe tüübist, siis see, ma julgeks oletada, on palju huvitavam.. kui mingi sajand tagasi elanud kirvemõrtsukas (kellega imo vähesed suudavad samastuda).

Muutis --jee7--, 18 detsember 2010 - 22:23.

[--jee7--]

Jah, seda kõike see teeb, mida sa teise lõigu lõpus kirjeldasid. Aga fakt jääb, et tihti inimesed ei vaevu neid teoseid analüüsima (või lugemagi). Kuid kui tegu on mingi reaalse tüübiga Lasnamäelt, kellest sõbrad räägivad ja nii.. siis tunduks, et vaevutaks rohkem.
Loomulikult on ilukirjandus hoopis teine klass ja alati tõesti ei ole asi selles samastumise otsesuses, aga toda võiks ka olla minu meelest.

Ma ei saa väga su väitest aru, et egoistlik enesekirjeldus blogiformaadi juures midagi ära lõhub. Muidu noh.. ma olen lugenud järjepidevalt nii mõndasigi blogisi, kus igaühest olen leidnud midagi uut ja näinud kellegi isikupära (niipalju kui ta on seda sinna üritanud väljendada).

Mõned kunstiteoreetiukud väidavad, et kui me defineerime kunsti mingi kindlate reeglitega, siis alati leidub inimesi, kes loovad kunsti nendest reeglitest välja murdes (midagi vastupidist tehes). Ehk siis sellisel juhul säilitab kunst enda loovuse.

Ma ei julgeks väita, et Kala ülesehituslikud seosed oleksid degenereerunud. Nad olid pigem väljendatud otse, justnimelt selliselt nagu me ise neid iga päev mõtleme. Meie elu koosnebki sellest, et me läheme bussipeatusesse, keegi trügib, me mõtleme sellest trügimisest. Järgmisel hetkel meenub meile hoopis midagi muud ja me hakkame sellest mõtlema.
Erinevus tuleb sisse selles, kuidas me juhtuvate sündmuste üle mõtleme. Mõni tüüp (nagu Kala) mõtleb, et putsi need vanamutid trügivad.. mõni teine äkki mõtleks, et tema jäi kogemata ette või et peaks istet pakkuma, aga ei julge ikka päris jne.
Üks ja sama sündmus triggerdab erinevate inimeste peas erinevad mõtted, need mõtted on need, mis meid eristavad.

Selleasemel, et mõelda, kuidas mõni kirjanik võib mõelda, kui ta on mingise romaani kirjutanud ja me seda loeme: üritame ridade vahelt saada killukest autorist. On kohati huvitavam lugeda teksti, kus kirjanik on otse rääkinud, millised mõtted tal tekivad.

Selge see, et enamasti me üritame saada aru hoopis karakteritest loos, kuid enamasti on ka kirjanikku inspireerinud karakterite juures inimesed reaalelust. Miks siis mitte kirjutadagi otse inimestest ja sündmustest reaalelust?

Ma ei taha siinkohal alaväärtustada fantaasia rolli meie eludes, sest see on kahtlemata väga oluline. Kuid päris tihti tahame me teada saada, kuidas inimesed meie ümber elavad... Ja blogiformaat tundub selles osas palju asjalikum kui näiteks enamasti televisioon seda on. Peale selle ei huvita paljusi, mida teevad (või kes on) inimesed kuskilt Kroonika esikaanelt... vaid justnimelt needsamad inimesed, kes päevast-päeva meie kõrval samu teid käivad.

Edit: Sa ütlesid, et Kala tekstis kandev idee puudub. Ma küsiks siinkohal, et.. mis on kandev idee elus? Kui sa kirjutad teksti elust, iseendast, enda tunnetest ja keskkonnast, siis mis selle kõige juures peaks olema kandev idee?
Okei, mõnikord me saame kandvaks ideeks kinnitada Jumala, perekonna või mingid globaalsemad eesmärgid, mida inimene on ise endale seadnud.. Kuid mida peaks tegema noor inimene, kellel pole tekkinud veel seda elust läbi kandvat ideed? Ka temagi peas käivad ju erinevad mõtted...

Muutis --jee7--, 19 detsember 2010 - 00:58.