Jah, seda kõike see teeb, mida sa teise lõigu lõpus kirjeldasid. Aga fakt jääb, et tihti inimesed ei vaevu neid teoseid analüüsima (või lugemagi). Kuid kui tegu on mingi reaalse tüübiga Lasnamäelt, kellest sõbrad räägivad ja nii.. siis tunduks, et vaevutaks rohkem.
Loomulikult on ilukirjandus hoopis teine klass ja alati tõesti ei ole asi selles samastumise otsesuses, aga toda võiks ka olla minu meelest.
Ma ei saa väga su väitest aru, et egoistlik enesekirjeldus blogiformaadi juures midagi ära lõhub. Muidu noh.. ma olen lugenud järjepidevalt nii mõndasigi blogisi, kus igaühest olen leidnud midagi uut ja näinud kellegi isikupära (niipalju kui ta on seda sinna üritanud väljendada).
Mõned kunstiteoreetiukud väidavad, et kui me defineerime kunsti mingi kindlate reeglitega, siis alati leidub inimesi, kes loovad kunsti nendest reeglitest välja murdes (midagi vastupidist tehes). Ehk siis sellisel juhul säilitab kunst enda loovuse.
Ma ei julgeks väita, et Kala ülesehituslikud seosed oleksid degenereerunud. Nad olid pigem väljendatud otse, justnimelt selliselt nagu me ise neid iga päev mõtleme. Meie elu koosnebki sellest, et me läheme bussipeatusesse, keegi trügib, me mõtleme sellest trügimisest. Järgmisel hetkel meenub meile hoopis midagi muud ja me hakkame sellest mõtlema.
Erinevus tuleb sisse selles, kuidas me juhtuvate sündmuste üle mõtleme. Mõni tüüp (nagu Kala) mõtleb, et
putsi need vanamutid trügivad.. mõni teine äkki mõtleks, et tema jäi kogemata ette või et peaks istet pakkuma, aga ei julge ikka päris jne.
Üks ja sama sündmus triggerdab erinevate inimeste peas erinevad mõtted, need mõtted on need, mis meid eristavad.
Selleasemel, et mõelda, kuidas mõni kirjanik võib mõelda, kui ta on mingise romaani kirjutanud ja me seda loeme: üritame ridade vahelt saada killukest autorist. On kohati huvitavam lugeda teksti, kus kirjanik on otse rääkinud, millised mõtted tal tekivad.
Selge see, et enamasti me üritame saada aru hoopis karakteritest loos, kuid enamasti on ka kirjanikku inspireerinud karakterite juures inimesed reaalelust. Miks siis mitte kirjutadagi otse inimestest ja sündmustest reaalelust?
Ma ei taha siinkohal alaväärtustada fantaasia rolli meie eludes, sest see on kahtlemata väga oluline. Kuid päris tihti tahame me teada saada, kuidas inimesed meie ümber elavad... Ja blogiformaat tundub selles osas palju asjalikum kui näiteks enamasti televisioon seda on. Peale selle ei huvita paljusi, mida teevad (või kes on) inimesed kuskilt Kroonika esikaanelt... vaid justnimelt needsamad inimesed, kes päevast-päeva meie kõrval samu teid käivad.
Edit: Sa ütlesid, et Kala tekstis kandev idee puudub. Ma küsiks siinkohal, et.. mis on kandev idee elus? Kui sa kirjutad teksti elust, iseendast, enda tunnetest ja keskkonnast, siis mis selle kõige juures peaks olema kandev idee?
Okei, mõnikord me saame kandvaks ideeks kinnitada Jumala, perekonna või mingid globaalsemad eesmärgid, mida inimene on ise endale seadnud.. Kuid mida peaks tegema noor inimene, kellel pole tekkinud veel seda elust läbi kandvat ideed? Ka temagi peas käivad ju erinevad mõtted...
Muutis --jee7--, 19 detsember 2010 - 00:58.