/-/
Kiilaka sõnad panid täitsa mõtlema. Nagu hea Hollywoodi film või mõni Coelho raamat. Kell oli nüüd olemas, aga kust leida seda muud. Ma ei saanud ju olla normaalne iseenesest. Normaalsus ju pidi eelkõige tähendama õigete asjade tegemist, õige nägu ees. Leidsin viimase Sõnajalgade plaadi. Ümbris tundus täiesti normaalne. Neli valgesse riietatud šikki keskealist inimest. Kaks naist, kaks meest, normaalne. Võtsin riided seljast, tõmbasin voodist lina ja mässisin end sisse. Olin nüüd samuti valge. Plaat peale. Vaatasin kella ja võtsin peegli ees asendi sisse. “Uus hommik, uus päev,” lauldi mitmehäälselt. Mulle tundus, et ma tõepoolest nagu muutusin veidi. Kõigutasin end küljelt küljele, nõksutasin stiilselt puusi. Teise refrääni ajal laulsin kaasa. Täitsa hea. Keerasin valjemaks, ise laulsin ka kõvemini. Keerasin nupud kõik põhja. Loopisin jalgadega kankaani. “Kes on see mees?” huilgasime kõik viiekesi. “Jumal on kõikjal me ümber!” Täiuslikust normaalsusest polnud enam palju puudu, kui korraga kostis laest jõhker koputus. “Zatkniss, pidarast!” Ülevalt naaber. Elu võidujooksus komistanud, kukkunud ja peagrupist lootusetult maha jäänud. Nüüd istus ta ööd ja päevad oma kitsukeses korteris, vältis kõike ja kõiki ning konstrueeris pommi, mis purustaks inimestevahelised suhted, hävitaks onupojapoliitika ja lammutaks väljakujunenud ühiskondliku hierarhia. Peale pahaendelise tiksumise ei kostnud tema korterist piuksugi. Naabrid kõik värisesid, vaid mõni üksik julges pöialt hoida. Sedagi salaja. Peatasin laulu ja vaatasin kella. Veidi alla kolme minuti. Päris lootusetu polnud.
/-/
0
Külaline_August_*
Tagasi üles
