Sellel teemal on 64 vastust

[KSiimson]

Põhikoolis võiks rohkem ametite tutvustamist olla, et aidata õpilasi tulevase haridussuuna valimisel. Seda ka erinevates ainetundides, näiteks mis ametid seonduvad matemaatikaga, füüsikaga, keemiaga, jne. Samuti võiks ka tutvustada erinevaid gümnaasiume, mida need pakuvad (kallak).

Muutis KSiimson, 22 jaanuar 2009 - 02:44.

[klaabu]

Mis nüüd õpetajate palkadesse puutub, siis see on jah üks niru asi meie riigis. Olen kuulnud jutte, et kutsekas pidavat hea õppimise eest isegi õpilane stippi saama ning ega õppejõulgi siis väike kuupalk ei ole.

Mida võiks veel muuta praeguses süsteemis, oleks kindlasti järeltööd. Need tuleks teha tasuliseks. Loomulikult võiks siia lisada klausli, et õpetaja soovil või õpilase mõjuva põhjuse tõttu ei pea seda tasuma (sest no vahel ikka läheb kehvasti), aga üldjuhul motiveeriks see nii mõndagi ehk rohkem pingutama. Minu mäletamist mööda üsna mitmeski ülikoolis on nii.

Transport.. no mina kui Tallinna inimene, kes ostab/augustab pileti siis, kui MuPo-mehed juba bussi peatavad, ei oska ilmselt olukorda adekvaatselt hinnata, aga kuna Oxforellist on ikka koju sõidetud maaliiniga (mis oli lausa superpuhas seest), siis tean, et koolilapsel see just odav lõbu ei oleks. Lisada nüüd siia veel see, et maainimene teenib ehk ka mõnevõrra vähem (tööle sõit on kulukam jne), siis tasuta transport (või soodustusega) maal oleks ilmtingimata vajalik.

Ma ei ole veel täpselt aru saanud, et mida see põhikoolide lahutamine gümnaasiumist endast kujutab? S.t. kool on kool. Olen ma siis gümnaasiumis, mis töötab ka põhikoolina või lihtsalt põhikoolis ei oma tegelikult ju väga vahet? Pealegi oleks 9. klassist üsna hea ju 10. klassi edasi minna või mis?

Sanderiga jääb mul täiesti nõustuda selles osas, et pärast kooli on liiga vähe aega. Ja kujutage ette, kui ma veel olen keskmisest lollim (ei saa aru, et Hiroshima on Jaapani, mitte USA linn), siis mul ei jää ju millekski aega (igasugused järeltööd, kodused tööd, motivatsioonipuudus, mis on tingitud kehvadest hinnetest).
Kui nüüd võrrelda tööd ja kooli, siis ma isegi väidaks, et tööl on mõnevõrra lihtsam (võtame sellise tavalise töö, a la kontorirott, teenindaja), siis tööl olles pead sa ju tegelikult ainult ühte asja tegema. Koolis aga tuleb sul iga 45 + 10 min tagant ümber orienteeruda uue õpetaja nõudmistele, uutele ülesannetele jne..

"Sander" kirjutas:

Kommentaarid oleks kah päris head, vahel kui on mingi ülesanne ja ma oma vastuses väidetut ümber lükkan või kritiseerin, saan ma lihtsalt selle pärast madalama hinde.Ma tahaksin näha, nende põhjendusi, mis siis neile ei meeldinud minu töö juures.

Kusjuures, see õigus on sul täiesti olemas.. siin on muidugi see jama, et kui õpetaja on selline, kes arvab, et tal on alati õigus, siis võib see raskusi tekitada, aga meil vähemalt üldjuhul põhjendatakse, kui küsima minna.

Kiusamine.. eks sellist mõttetut tögamist ole palju, aga vahel noritakse täitsa asja pärast.. oletame, et su juuksed on rasvased või kasvab sul selline rõve vunts, siis tasuks peeglisse vaadata ja mõelda, kas äkki saaks ennast meeldivamaks muuta?

[Vaido Neigaus]

kanakukk jr, 22 jaan 2009, 00:45, kirjutas:

Ma ei ole veel täpselt aru saanud, et mida see põhikoolide lahutamine gümnaasiumist endast kujutab?

Sedasama tähendabki, et põhikool saab omad majad ja gümnaasium omad majad. Väiksemates linnades liidetakse koolid kokku, põhikool saab omale mingi suurema maja, keskkool väiksema.

[E-THUG]

Rohkem praktilist st. vähem tühja pähe peksmist, samuti sõna eliitkool võiks ära kaotada.

[sokC]

Mina olen täiesti igasuguste gümnaasiumis "silmaringi laiendamise õpeainete" vastu. Pean siis silmas eelkõige muusika- ja kunstiajalugu. Ei tea kuidas sellega teistes koolides lood on, aga minu muusikaajaloo õpetaja oli totaalne friik, kes pidas seda õpeainet kõige tähtsamaks. Paraku on ta koolis ka ühel juhtival positsioonil ja tema tahtmine selle õpeaine suhtes on siis ka seaduseks. Mida ma hakkan peale oskusega tunda ära mingeid oratuuriume ja Gregoriuse koraale. Silmaringi avardamine on igaühe enda teha ja nii kitsas õpeaine nagu seda muusikaajalugu on ei aita sellele eriti kaasa. Mina ei viitsinud seda jura õppida ja see lihtsalt rikkus minu keskmist hinnet.

Lisaks sellele olen ma klasside humunitaar- ja reaalrühmadeks jagamise vastu. Huvitav palju on inimesi, kes 15-aastaselt oskavad öelda, mida nad ülikoolis õppima lähevad?

Muutis sokC, 22 jaanuar 2009 - 00:47.

[cydoor]

Mina näen praeguses haridussüsteemis ühte suurt probleemi selles, et gümnaasiumis jääb paljude andekate laste teadmiste areng kinni, kui nad just kuhugi eliitkooli õppima ei suundu. Gümnaasiumihariduse tase on üldiselt pisut alla keskmise. See ei paku asjast natuke rohkem huvitunud õpilastele erilist pinget ja need, kes tegelikult ei peakski gümnaasiumis olema, virisevad, et liiga raske on. Mida te üldse sinna läksite, kui liiga raske on? Tahtsite ärijuhtimist hakata õppima hiljem ülikoolis või?

Minu idee õppekavast

2007 aastal esitlesin ma konverentsil "Equal opportunities: a key to success" oma ideed Eesti gümnaasiumide uuest õppekavast. Oma loosungiks valisin ma ühe kommunismi loosungitest: "Pakkuda vajaduste ja nõuda võimete järgi". See tähendab, et kui õpilane on piisavalt andekas, siis saab iga gümnaasium talle pakkuda sellist haridust, mis talle sobilik on ja vastavalt ka temalt tulemusi/teadmisi nõuda.

Ainuvõimalik viis seda teostada on minu nägemuse järgi rakendada osalist valikainete süsteemi ja kahetasemelist õpet. See tähendab, et teatud üldained jäävad kohustuslikuks. Valikainete hulka kuulvad aga üldainete kõrgema tasemega versioonid ja igale klassise spetsiifilised õppeained. See annab õpilastele võimaluse valida, mida nad tahavad üldse sügavamalt õppida. Kui neid huvitavad keeled, aga mitte reaalained, siis on neil võimalus õppida reaalaineid nii palju, kui on kohustuslik, keeli aga oma soovi järgi.

:: Õppeained ::

Kohustuslike ainetena näen ma eesti keelt/kirjandust, matemaatikat, ajalugu, inglise keelt ja veelt üht võõrkeelt, ühiskonnaõpetust, füüsikat (maailmapildi õpetus) ning loodusaineid (geo, bio ja keemia). See aga ei tähenda, et nad kõik korraga mandatoorsed oleks. Näiteks loodusained oleks jaotatud gümnaasiumi aastatele ühtlaselt ära nii, et iga aasta üks. Füüsika kestaks näiteks 2 aastat. Ühiskonnaõpetus oleks kohustlik näiteks 12. klassis.
Valikainete alla läheks kõik raskema tasemega ained, kehaline, muusika- ja kunstiajalugu, kokandus, tööõpetus (elektroonika/puu- ning metallitöö) ja arvutiõpetus, inimeseõpetus, psühholooga jne..
Igal poolaastal oleks teatud kogus aineid, mis tuleb läbida.Selle rakendamiseks võiks paralleele tõmmata näiteks ülikoolide ainepunktide süsteemiga. Aasta alguses oleks üks nädal pühendatud ainete tutvustamisele, et õpilased oskaks enda jaoks õiget valikut teha.
Kõrgema taseme ainekavade koostamisel saab koostööd teha kõrgkoolidega, kuna õpilased, kes neid aineid valivad, õpivad üsna suure tõenäosusega samu aineid ka kõrgkoolis. See tähendab, et kõrgkoolid saavad kvaliteetsemad tudengid, kelle teadmised on ka ühtlasemad.

:: Klassid ::

Uue süsteemiga kaoks gümnaasiumitest a,b,c klasside süsteem. Oleks vaid ühtne näitkes 10. klass, kus õpilasevad käivad oma valitud tundides. Tõenäoliselt tuleks mingil määral piirata ka vastuvõetavate õpilaste arvu. See tähendab samas, et paralleelselt tuleb arendada jõudsalt ka kutsekoolide süsteemi.

:: Õpetajad ::

Õpetajatele pakub selline süsteem võimaluse oma teadmisi paremini rakendada. Samas nõuab see veelgi rohkem õpetajaid ja sellega on meil juba praegu suuri probleeme.


Okei, rohkem ei viitsi kirjutada hetkel.

K R I S T O, 21 jaan 2009, 23:12, kirjutas:

Kassu ma mõtlesin ,et matas võiks õpetada vaid vajalike asju mida vaja läheb
mingi krdi x-ide ja mis imega armutamine pole vajalik ju ?
liitmine , lahutamine , korrutamine , jagamine , protsent , ruumala , mõõtühikud sellisi asju vaja .

Tegelikult on mulle elu näidanud, et praktiliselt kõike õpitut on edaspidi ka vaja läinud. Funktsioonid, tuletised, integraalid, graafikud jne...
See, et sina matemaatikas taun oled, ei tähenda, et x-dega armutsemist jne ei ole mõtet õpetada.

Asjad, milles ma reaalset mõtet eriti ei näe on aga muusika- ja kunstiajalugu ja peaaegu pool ajaloos ning kirjanduses õpetatavatest asjadest. Tore on muidugi teada, millal mis kunstivool valitses, kes on Schönberg, millal toimus saja-aastane sõda või mida mõtles Anton Tšehhov, kui ta kirjutas novelli "Palat nr 6", aga õppimise hetkel on see lihtsalt lisakoormus. Kui mul on huvi, siis ma leian võimaluse seda kõike õppida.

Muutis cydoor, 22 jaanuar 2009 - 15:10.

[Alfonzo]

1.Gümnaasiumiastmes peaks minu arvates olema valikained.Kuna antud aste on vabatahtlik, peaks igaüks omal vastutusel ise teadma, mida ta õppida tahab ja palju.Arvatavasti on mingid kindel arv tunde, mis kokku valitud peab olema, et vältida olukorda, kus mõned on otsustanud näiteks aind 1es tunnis käia.
Praegu on endal käsil 11.klass ja juba teist aastat tunnen, et osad õppeained on ikka väga kasutud mulle(joonestamine,muusika,kunstiajalugu,majandusõpetus,ajalugu-viimane oleks talutav, kui teda oleks 1 tund nädalas, aga 3 on minujaoks liig ja võtab täielikult selle õppimise isu ära).Kui aineid saaks valida, oleks igaühel võimalus vastavalt oma tulevikuplaanile keskenduda sügavamalt ainetele, mis neid huvitab ning mis on nendele vajalikumad.Sellised ained, nagu muusika ja kunstiajalugu olgu neile, keda need huvitavad ning kes näevad end tulevikus kuidagi nendega seoses.
2.Järelevastamiste kohta.Kui õpilane on puudunud ikkagi põhjusega, mitte niisama ringi lebotanud mingi töö pärast, ei peaks ta tööd järgi vastama.Tingimus võiks olla aga see, et iga kursuse kohta tuleb ikkagi teatud arv(3-4, et hinde saaks normaalselt välja panna)hindeid kokku saada.Kahjuks paljud õpetajad käsevad igat väiksemat tunnikatki veel järgi vastata, ka neil, kes on puudunud nädalaid(põhjusega) ning kellel niigi on tükk maad tegemist pingutamisega, et mitte täitsa maha teistest jääda.
Minu koolis on ainukeseks erandiks füüsika õpetaja, kes ei nõua tööde järelevastamist tingimusel, et kursuse lõppedes peab igalühel olema sooritatud vähemalt 50% kõikidest tehtud töödest.Näiteks, kui kursuses on olnud 7 tööd, siis paneb ta hinde välja nendel, kellel on vähemalt 4 tööd tehtud.

Need 2 punkti võiks olla minu silmis tõesti teistsugused, kui hetkel üldlevinult on.

[tiiru]

Valikained võiks küll keskkooli eraldi sisse tuua, et oleks põhiained nagu cydoor eelnevalt mainis ning võimalus valida vastavalt enda soovile lisaained. See oleks üsna sarnane süsteem ülikooliga ning muudaks hiljem edasiõppimise hulga lihtsamaks - seda räägin ma omast kogemusest.

[ksenoon]

cydoor, 22 jaan 2009, 15:53, kirjutas:

Okei, rohkem ei viitsi kirjutada hetkel.
Tegelikult on mulle elu näidanud, et praktiliselt kõike õpitut on edaspidi ka vaja läinud. Funktsioonid, tuletised, integraalid, graafikud jne...
See, et sina matemaatikas taun oled, ei tähenda, et x-dega armutsemist jne ei ole mõtet õpetada.

Miks ta peaks taun olema? See, et matemaatikat keegi ei oska ei tee teda tauniks, lihtsalt see aine käib vastukarva, nagu mulle, ma lihtsalt ei saa sellest mitte sittagi aru ja on öeldud et matemaatika ei ole õpitav, see on aine millest on vaja lihtsalt aru saada. Preagune süsteem on ikka väga haige, keeleoskajad kukuvad välja, sest nad ei oska matemaatikat, matemaatikud kukuvad välja sest nad ei oska keeli, keemikud kukuvad välja sest ei oska matemaatikat? Asi pole normaalne ju, 100% et tuleks midagi muuta, tuua valikained sisse, et igaüks saaks valida, nagu hetkel ülikoolis on.

Matemaatika tase on ka nii kõrgeks aetud et keegi ei oska seda lihtsalt, pole ime et siis 1 inimene miljonist valib mata riigieksami jne. Ma ei saa aru mida loodetakse, mingi supermatemaatikute rass teha we? Tuleks vabamalt võtta.

Ise käin gümnaasiumis ja tuleb tõdeda et 2 perioodi on matemaatika 2 olnud, ilmselt kukun ka sellepärast, tänud Eesti haridussüsteem!

Muutis ksenoon, 22 jaanuar 2009 - 20:02.

[Cobra]

kanakukk jr, 21 jaan 2009, 23:12, kirjutas:

Keemia, füüsika ja matemaatika on tegelikult väga erinevad ained oma loomu poolest. Mul käib klassiski selline tüdruk, kes teeb rõõmuga keemia eksamit, aga matemaatikat isegi mitte raha eest.

Ei olegi väitnud, et ained poleks erinevad. On kindlasti. Aga samas ka täiendavad teineteist, eriti füüsika ja keemia. Küll aga väidan, et nii füüsika kui ka keemia kasutavad matemaatikat, järelikult peavad olema mingisugused teadmised matemaatikast olemas nende mõistmiseks. Nt keemias ei saa sa pH arvutusi teha mõistmata eksponenti, füüsikas kasutatakse matemaatikast tuttavat avaldamist, trigonomeetriat, võrrandi lahendamise oskust jne.
Valikainete koha pealt täiesti nõus eelnevatega, võiksid olla mingisugused kohustuslikud ained (aga kindlasti mingis minimaalses mahus), sealt edasi peaks olema õpilase valik, milliseid aineid ja kui süvendatult ta tahab õppida. Aga seda alles gümnaasiumist (või siis põhikooli viimasest klassist vms). Sellise süsteemi sisseviimiseks oleks aga vaja suuri reforme, tänases koolis ei ole see võimalik.

[kunin]

cydoor, 22 jaan 2009, 14:53, kirjutas:

Asjad, milles ma reaalset mõtet eriti ei näe on aga muusika- ja kunstiajalugu ja peaaegu pool ajaloos ning kirjanduses õpetatavatest asjadest. Tore on muidugi teada, millal mis kunstivool valitses, kes on Schönberg, millal toimus saja-aastane sõda või mida mõtles Anton Tšehhov, kui ta kirjutas novelli "Palat nr 6", aga õppimise hetkel on see lihtsalt lisakoormus. Kui mul on huvi, siis ma leian võimaluse seda kõike õppida.

9-s klass ja muusikaõpetus on juba mul täielikult transformeerunud ajaloo tunniks. Muusika kui laulmisega pole seal enam mingit seost, mingid sonaat-allegrd aasta otsa, sama lugu Gregoriuse koraalidega. Ja see tekst, mis meil õpikus kirjutatakse,on lihtsalt niivõrd arusaamatu, et töödeks õppimine ja nende peast täitmine on võimatu.

Näide: "Žanrinimetus keelpillikvartell (it k quartetto<quarto - neljas) määrab ära ühelt poolt mängijate arvu ja koosseisu (I viiul, II viiul, altviiul ja tšello), teisalt aga tähistab 4-osalist sonaaditsüklit."
See oli veel umbes arusaadav, kuid õpikus on veel paju hullemaid.

Näide: "Järgmine stiiliperiood - klassitsism - (18.saj II pool) toob kaasa polüfoonilise fuugaga ülesehutuselt samalaadse vormi tekke homofoonilises muusikas. "
No što??

Leian, et taolised ained, nagu kunsti- ja muusikaajalugu jne võiksid olla lihtsalt loengutena ja ei nõuaks arvestuste tegemist, vaid lihtsalt tunnis kaasatöötamist. Et ei pea tegema mingid 50lehe arusaamatu jama kohta mingieid tasemetöid.
Vabatahtikud loengud, mis ei kulmineeru kokkuvõtvas töös.

[Novriil]

Suure osa lugesin läbi, aga nii palju teksti kõike ei viitsi...

Ma arvan, et tuleks rohkem pöörata tähelepanu reaalsetele ainetele, et õpilane saaks valida suuna varakult ja teha plaane selle järgi (nt. kas võtta gümnaasiumis kõrgem matemaatika, C-võõrkeel või midagi muud. Minu koolis ongi vist vaid need 2 võimalust. Igal inimesel kes vb saab autojuhiks või fotograafiks või sibiks on erinevad haridus vajadused... Mingil sibil või forograafil pole eriti vaja kõrgemat matat mida tuubitakse kõigile gümnaasiumis pähe. Olgu fotograafil on isegi natuke matat vaja, aga MILLE KURADIMA PÄRAST ON VAJA ÕPPIDA SIINUSE JA KOOSINUSE (JA TANGREMI VMS) GRAAFIKUD n'shit... MIDA SA NENDEGA TEED?? fotograafil on nii palju jh vaja, et arvestab vb statiivi kõrgust või objektiivi mm-e vms. aga sellisele erialale, kus on vaja neid graafikuid vms. läheb koolist ühel lennul vb 1 inimene... kui üldse. Mingisse MIT-sse lähevad vähesed Igastahes kirjutan ka siis romaani maha. Kui inimese pea lihtsalt ei mõika (palju on selliseid usun, et igas klassis) ja nad ei saa kunagi aru vb isegi sellest kuidas rombi pindala arvutatakse. Aga mis mõttega sa tuubid neile pähe kõrgemat matemaatikat, pigem õppigu mingit võõrkeelt vms. kui seda natuke jagab. See kui sa ei oska midagi ja saad nt. gümnaasiumis aint 3-ed siis see rikub sinu matriklit ja lõputunnistust. Kui sa ei jaga üht ainet siis ei pea võtma seda ju. Peab olema valik suurem ja teeviidad paremad

[fazz]

Paljud vinguvad siin mata kalla, naljakas, matemaatika arendab lisaks neile keerulistele ja vähekasutatavatele (kuid väga vajalikele) asjadel ka loogilist mõtlemist ja yldiselt probleemidest arusaamist. Kui mata ei meeldi, ära roni gymnaasiumi, iseenda mure täielikult kui hakkama ei saa. Haridussysteem kyll nyyd selles väga syydi pole, et matat ei oska või raske, kuigi see lonkab kahte jalga. Kuid arvan, et sama suur probleem on õppijates endas, nende motiveerituses ning mentaliteedis hariduse vastu. Mina näen, et on 2 suurt probleemi, sest haridussysteem ei pane õppima.

[K]

fazz, 23 jaan 2009, 11:55, kirjutas:

Paljud vinguvad siin mata kalla, naljakas, matemaatika arendab lisaks neile keerulistele ja vähekasutatavatele (kuid väga vajalikele) asjadel ka loogilist mõtlemist ja yldiselt probleemidest arusaamist. Kui mata ei meeldi, ära roni gymnaasiumi, iseenda mure täielikult kui hakkama ei saa. Haridussysteem kyll nyyd selles väga syydi pole, et matat ei oska või raske, kuigi see lonkab kahte jalga. Kuid arvan, et sama suur probleem on õppijates endas, nende motiveerituses ning mentaliteedis hariduse vastu. Mina näen, et on 2 suurt probleemi, sest haridussysteem ei pane õppima.

Mata ei ole ainus aine gümnaasiumis.

Nii lihtne see ongi. Mina ei saa matast karagi, ma tean paljusid, kes saavad, aga minu jaoks on see ajaraisk.

Kogu jutu mõte on see, et 1 aine ei saa su gümnaasiumiteele takistuseks saada. Kui sul seda kunagi vaja ei lähe, siis peaks sul olema võimalus aine puu taha saata ning seda mitte õppida.

[XchopperX]

Ma juba selles hinnete teemas kirjutasin, et pooldan ülikooliga sarnast süsteemi alates gümnaasiumitasandist. Oleks põhiained, mis oleks kõigile kohustuslikud - ajalugu, ühiskonna õpetus, eesti keel & kirjandus jms. Siis oleks valikained - näiteks 2 või 3 võõrkeelt mingist valikust, siis ~3 reaal/loodusainet ja siis kindel valik ülejäänud ainete hulgast. Lisaks siis oleks vabaained, mida soovikorral saad võtta - religiooniõpetus näiteks, või veel lisaks mõni keel vms.
Aineid oleks vähem ja neid õpetataks põhjalikumalt.

Novriil - siinused ja tangensid on elementaarne põhikooli matemaatika, mis kõrgemast matemaatikast sa räägid? Ka gümnaasiumiastmes jäädakse kõrgemast matemaatikast väga kaugele.. Ja muidugi ei võta sa arvesse seda, et matemaatikaga võid sa kokku põrgata pea ükskõik mis erialal... näiteks ajakirjanduses(seos matemaatikaga = null) oli meil 1. aastal majandus, kus oli ikka väga palju arvutamist.. tuletamised ja muud säärased suhteliselt armsad asjad...

[Tanel^]

Paremuse poole viiks ka see , kui meil leiduks rohkem meesõpetajaid koolis.
Mehed on .. soliidsemad ja õpilased austavad mehi ka rohkem. Mõni naissoost õpetaja ei saa hakkama mõningatega jne.
Aitaks motiveeritud palk , kuna mehed tahavad eelkõige siiski raha teenida.
Vanasti olid õpetajad väga austatud inimesed oma ameti poolest , tänapäeval seda suhtumist eriti ei leidu.Eriti noorte hulgas.

[E-THUG]

Tanel^, 24 jaan 2009, 15:20, kirjutas:

Paremuse poole viiks ka see , kui meil leiduks rohkem meesõpetajaid koolis.
Mehed on .. soliidsemad ja õpilased austavad mehi ka rohkem. Mõni naissoost õpetaja ei saa hakkama mõningatega jne.
Aitaks motiveeritud palk , kuna mehed tahavad eelkõige siiski raha teenida.
Vanasti olid õpetajad väga austatud inimesed oma ameti poolest , tänapäeval seda suhtumist eriti ei leidu.Eriti noorte hulgas.

Jeps, tõesti, endal on koolis vaid 4-5 meesõpetajat ja nii palju kui kogenud siis nende tundides ollakse vait kui hauas.

[olenmatu]

meesõpetajad on 75% väga head
aga need 25% on hullemad kui naisõpetajad kokku. Kui meesõpetaja on nõme siis on ta palju nõmedam kui naisõpetaja
ei oska väga seletada..
Need vanamehed õllekõhuga ja vuntsidega ei lähe väga peale, aga noorema generatsiooni õpetajad on meil kõik head olnud koolis..
(noored õpetajad on parimad)

[Ainson.]

Sai loetud pikalt seda teemat ja üritasin endale pilti taas ette kujutada meie armsast haridussüsteemist ning jõudsin järeldusele kaafoorumlaste postituste abil, et haridussüsteem tuleks täielikult ümber teha, kuna on ilmselge, et praegune kord on end ammendanud.

Tahaks veel lisada seda, et ei ole vahet kas on nais- või meesõpetaja, vaid see kuidas ta suudab klassis end kehtestada ning oma ainet edasi anda. See, et üks või teine vingub vahel/pidevalt on tingitud sellest, et ta ei saa õpetamise või õpilaste kontrollimisega hakkama, millega kaasnevad hiljem suured tülid nii õpilase kui ka tema lapsevanemaga.

Muutis ains0n, 06 märts 2009 - 17:47.

[Vahur]

Nõustun enamusega, kes eelnevalt postitanud on. Lisaksin omalt poolt selle, et õpetajatele peaks andma täiendkoolitusi enda kehtestamise kohta õpilaste seas. Mul on ausalt öeldes naljakas/imelik vaadata, kuidas mõni õpetaja lihtsalt ei suuda meie klassi vait panna ning laseb end mõjutada õpilaste ülbamistel ning ähvardustel (pean silmas näiteks ähvardust vanemaid kooli kutsuda, õppealajuhatajale kaevata jms.), samas, kui mõne teise õpetaja tunnis ei julge keegi mitte ühtegi sõna piiksuda. Ja siis need, kes ei suuda end kehtestada, kaebavad ning vinguvad alatasa.

Ja see järeltööde asi... no ma ei tea, mina lubaks järeltööd ainult siis, kui õpilasel on väga mõjuv põhjus. Kui ta saab kahe, siis see näitab, et ta on omandanud selle osa õppeainest ebarahuldaval tasemel ja kõik. Miks peaks talle andma teise võimaluse, kui ta esimest ei suutnud realiseerida? Siingi tooks näite enda klassist, kui lihtsalt enamik õpetajaid laseb isegi kolmesid järgi teha, kui õpilane piisavalt peale käib ning äärmistel juhtudel õpetajat ähvardab. Ja siis need õpilased nn. "tõusevad ära" ja arvavad, et on kõigist targemad ning need, kes algul korraliku hinde peale töö tegid, need on nn tuupurid ja kõike muud. Paha vaadata/kuulata lihtsalt.

Koolivägivallast... niikaua kui see füüsiliseks ei lähe, siis ei leia mina selles nii suurt probleem, kui paljud. Ma saan aru, et võivad tekkida kompleksid, millest on raske üle saada, aga sellel mõnitamisel on ka positiivne pool. Öeldakse ju et kõik, mis ei tapa teeb tugevaks. See enesesse tõmbumine aitab pikapeale saavutada tugeva enesedistsipliinin ning sõltumatuse kellestki teisest. Kompleksidest saadakse tulevikus üle, muidugi juhul kui inimesel on tugev iseloom.