Kallis pilet uppuvale eurolaevale
Erinevalt Eesti kuulumisest Euroopa Liitu pole eurole üleminek meil õigeusu küsimus. Kui euroliidu liikmelisus on absoluutne dogma, millest taganemine tähendab täielikku väljalülitamist "mõistlike" ja "vastutustundlike" inimeste ringist, siis eurole ülemineku küsimuses lubavad nii esimese ešeloni poliitikud, majandusteadlased kui ka ajakirjanikud endale vahel kõhklusi. Rääkimata rahvast, kes on euro suhtes alati rohkem negatiivselt kui positiivselt meelestatud olnud.
Asi on iseenesest lihtne: Brüssel kontrollib Eestit praegu niigi peaaegu täielikult, euro ei ole neile hädatarvilik kang, vaid sobiv edasine vahend rahvusliku majanduse ja ärieliidi lahustamisel suures eurokatlas, mis kehtestatakse siin siis, kui olukord sobiv. Ja praegu on eurotsoonil suuremad mured kui Eesti.
Kreeka doominoefekt
Valitsusliikmete, Eesti Panga ja muude riigiasutuste pioneerilike valmidusraporteerimiste õhinas ei pruugi keskmine kodanik isegi olla märganud, et euro vaagub praegu hinge ning selleks ajaks, kui Eesti sellega liituda võiks, on ühisraha ja seda reguleeriv raamistik täielikult kokku varisenud. Teisisõnu, Eesti trügib praegu meeleheitlikult suure ja särava laeva pardale, mis lekib nagu sõel ja mille uppumine on pigem tõenäoline kui mitte.
Euro loomise aegu olid sakslased ja mõned muud põhjapoolsemad riigid mures, et nad peavad hakkama ühisraha stabiilsuse hoidmiseks kinni maksma Vahemere riikide muretut ülekulutamist, mida rahvusliku valuuta päevil rahastati seal pideva kõrge inflatsiooni või aeg-ajalt toimunud devalveerimise abil. Et euro ei läheks seda teed, kehtestati ranged reeglid – eelkõige needsamad Maastrichti reeglid, mille nimel Eestiski nii väga pingutatakse. Tegelikult pole neid reegleid kunagi enamik riike täitnud. Lubatavast eelarvedefitsiidi piirist pole alati suutnud kinni pidada isegi sakslased ise, rääkimata siis manjaana-mentaliteediga vahemerevalitsustest.
Teine suur probleem – mis krooni seotuse tõttu euroga on ka meid valusalt puudutanud – on euroala ühtne intressimäär, mis on ühtselt halb peaaegu kõigile. Mõnes riigis nagu näiteks Hispaania, Iirimaa või ka Eesti tekitas ta liigse madaluse tõttu majanduse ülekuumenemist, teistes riikides, näiteks Saksamaal, takistas aga liigse kõrguse tõttu majanduskasvu. Mõnes kolmandas riigis pärssis aga eksporti.
Kreeka valitsus on sisuliselt tunnistanud, et seisab silmitsi maksevõimetusega. Riik peab lähikuudel laenama ainuüksi oma jooksvate maksete tegemiseks 30 miljardit eurot. Välismaised pangad seda raha ei laena, kodumaistel seda raha aga pole – pankade rahavaru väheneb kiirenevas tempos, kuna rikkad kreeklased võtavad üha rohkem oma raha välja või kannavad välismaale. Seega peavad Kreeka pangad raha otsima välismaalt mõrvarlike intressidega, mis sisuliselt on valitsuse jaoks SMS-laenu teed minek. Järele jääb võimalus saada abi kas rahvusvahelistelt institutsioonidelt või eurotsooni valitsustelt.
Abistamine ei päästa
Euroliit on juba teatanud, et IMFi abipakett on välistatud. Esiteks tähendaks see tohutut poliitilist alandust ja lööki euroraha usaldusväärsuse pihta. Eurotsoon oleks samal pulgal Lätiga. Teiseks tuleb mängu tõsine probleem: IMF laenaks raha sarnaselt Lätiga – esitaks karmid tingimused ja kontrolliks neid. See tähendaks ränki eelarvekärpeid, ilmseid maksutõuse ja tõenäoliselt ka rahapoliitilisi meetmeid – näiteks intresside muutmise või rahavoo suurendamise näol. Kahte viimast pole aga Kreekas võimalik teha ilma kogu eurotsoonile samu nõudeid kehtestamata. Sellega pole keegi nõus.
Samas keelduvad sakslased, hollandlased ja mõned muud põhjapoolsemad riigid Kreeka 13protsendist eelarvedefitsiiti rahastamast. Põhjus on ilmne: kohe, kui supist on päästetud Ateena, vajavad sama abi juba palju suuremate summadega Portugal, Hispaania ja Itaalia. Kui nende riikide võlgu ei aidata maksta, tõmbavad nad paratamatult täielikult põlvili Prantsuse panganduse ja rahasüsteemi. See tähendaks mitte lihtsalt euro, vaid kogu Euroopa majanduse vastu taevast lendamist.
Aga isegi sakslastel pole sellist raha, et kõigi lõhkilaenanud eurovalitsuste võlgu maksta. Seega muutub mõttetuks ka Kreeka aitamine, kui lahendus viib lihtsalt veel palju keerulisema probleemini. Pealegi ei usu keegi, et Kreeka täidaks talle pandud kohustusi eelarvekärbetes, haldusreformis, maksupaketis, ametnike koondamistes ja milles kõiges, isegi kui teda aidatakse. Poole aasta pärast ollakse samas punktis tagasi. Pealegi, kreeklased pole lätlased, riiki ähvardab üldine mäss, kui valitsus üritab reforme ellu viia. Niisiis ei ole tähtsust, kas Kreekale antakse abi või mitte, parimal juhul ostetakse sellega lihtsalt pisut aega.
Lõpuks ollakse aga ikkagi küsimuse ees: kas arvata probleemsed riigid euroalast välja või üritada igast otsast kärisevat euro-ala koos hoida ülikalli pealemaksmise, trikkide ja silmamoondustega, muutes valuuta ebastabiilseks ja ebausaldusväärseks? Nii või teisiti on euro kui (suuresti dollari vastu suunatud) poliitiline ja majanduslik projekt läbi kukkunud ning ees ootab väga segane ja ohtlik aeg.
Eesti teeb targasti, kui üritab euro probleemidest tulenevaid võimalikke riske maandada, mitte hädasid paaniliselt taga ajada. See eeldab meid seni nii hästi teeninud oma raha alleshoidmist ja eurost pigem distantseerumist, mitte sellega samastumist.
http://ohtuleht.ee/i....aspx?id=368508
0
Tagasi üles
