Huvitav oli lugeda ja võiks sellel teemal edasi arutada.
Kavalusega on kõik võimalik. Vaenlast saab võita käitudes selliselt nagu ta eluilmas sinust ei ootaks. Huvitav kuidas nad oleksid reageerinud täielikule patriootlikusele - "kamikaze" stiilis rünnakud nende koondatud vägede pihta, spioonid kes oleks ennastsalgavalt nende väeosas ennast koos palju muuga õhku lasknud. Kui oleks eesti mehed kõik maha lastud punased puu otsa üles poonud või kõigil pea maha lõiganud. See oleks NSV viinud šokiseisundisse ja sealt edasi on 2 käiku. Kas hävitada meid täielikult või jätta meid rahule. Peab olema julgust valmis teha kaval plaan ja seda kasutada. See kõik tundub ulmena, aga huvitav oleks teada mis oleks juhtunud nii- ja naapidi. Ja põhimõtteliselt võib öelda, et keskmine Eesti mees oleks sama tehnikaga maha saanud rohkem venelasi kui nemad meid. Seda järeldan sellest, et positsioon oli parem meil - meie kaitsesime ja nemad ründasid + vaevalt meie isandad enda vägedesse nii pohhuistlikult suhtusid nagu seda tegi Stalin.
Need numbrid iseenesest nii hullud ei tundugi. NSV-l oli ka mujal sõda käimas ja vaevalt meie nende esimene prioriteet olime. Me olime lihtsalt missioon mis tuleb millalgi ära teha ja meid ilmselt loodetigi nii kätte saada nagu meid saadi. Igal juhul oleks pidanud vastu hakkama. Enda riigi eest valatud veri pole häbiasi, aga enda riik ilma võitluseta käest ära anda on seda kindlasti.
Change
Sellel teemal on 67 vastust
#61
Postitatud 22 detsember 2009 - 13:51
"Mingit feng shuid ei tohi ületähtsustada sest kaasmaalane teeb sulle ikka tüng huid."
#62
Postitatud 22 detsember 2009 - 16:13
Eelnevatel lehekülgedel on räägitud lennukitest.
Rääkides lennukite ostmisest veel nii palju, et uute lennukite ostmise vajadusest hakati rääkima juba 30-ndate keskel. Hispaania kodusõja puhkemine andis võimaluse soodsa hinnaga tolleks hetkeks nii moraalselt kui füüsiliselt vananenud Bristol Bulldog ning Potez 25 lennukid maha müüa ning saadud raha kavatseti siis tõesti kasutada uute lennukite ostuks.
Niisiis - 1937. a. müüdi Bulldogid ning Potez 25. Raha oli taskus ning vaadati ringi uute lennukite järele. Esimene valik oli selleks ajaks eestlastele juba armsaks saanud britid ning Spitfire oli sel hetkel tõesti parim mis sealt saada oli. Eestlased tellisid oma lennukid ära, ilma et oleks saanud midagi käega katsudagi. Lisaks oli uute lennukite meeskondadele vaja kaasaegseid treeninglennukeid. Britid pakkusid ka oma lennuväes kasutusel olnud Miles Magister'e. Eestlased ostsid ühe ning võrdlesid seda omakonstrueeritud PTO-4 ning otsustasid ehitada viimaseid. Kuid tegelikkuses - ka nende tellimise ning ehitamisega jäädi hiljaks. Kui tellitud hävituslennukid oleks kätte saadud, siis oleks sõjavägi pidanud "laenama" Lennuklubi lennukeid oma lendurite treenimiseks, sest sõjaväel endal oli vaid 2 (konstruktsioonilt üksteisest veidi erinevat) prototüüpi, mis seisid arvel Lennubaasis.
2 esimest Spitfire'it valmisid 1939. a. suvel enne sõja puhkemist ning eestlased sõitsid Inglismaale neid isegi vastu võtma. Siis tehti ka esimesed proovilennud ning jäädi üldjoontes lennukiga väga rahule. Ainult et need lennukid olid valmistatud sama spetsifikatsiooni järgi, mis esimesed seerialennukid ka brittide lennuväele - 2-labalise puitpropelleriga. Samal ajal tulid seeriatootmisest juba 3-labalise muutsammuga metallpropelleriga lennukid. Eestlased tahtsid oma lennukeile ka neid, kuna siis paranesid lennuomadused veelgi. See tähendas lepingumuudatust, lisamakseid jne. Kõigi nende asjade ajamine kestis nii kaua, et sakslased läksid poolakatele kallale, inglased kuulutasid sakslastele sõja ning peatasid kõik relvatarned välisriikidele. Eriti vajasid nad moodsaid hävituslennukeid ning Spifire'id olid sel ajal nii nõutud kaup, et ükski nendega relvastatud eskadrill ei läinud ka Prantsusmaale saadetud ekspeditsioonikorpuse koosseisu. Kõik hoiti kodumaal.
Nii rekvireeriti ka eestlaste Spitfire'id ning võeti RAF relvastusse
Vana relvastuse müügist sõdivale Hispaaniale sai Eesti riik samas väga head hinda, 43 moraalselt vananenud haubitsalogu eest 4,2 miljonit krooni. Selle raha eest oleks suudetud kohe tellida ja õigeks ajaks kätte saada 12 oma aja parimat Inglise hävitajat Supermarine Spitfire ja 10 luurelennukit Westland Lysander. Need telliti, kuritegeliku hilinemisega, alles jaanuaris-veebruaris 1939.
Saksamaa hindas 1936 a Eesti lennuväe võimsuseks 40 luure-, 18 hävitus- ja 4 pommituslennukit. Pärast võimuhaaramist 1934-1939 hangiti Eesti lennuväele juurde kõigest kaks lahingulennukit - kahemootorine pommitaja Avro-Anson ja suurepärane Eestis konstrueeritud, Inglise mootoriga hävitaja PN-3.
Üks väike ajalooline fakt.
Eesti ja Saksamaa sõjaväejuhtkonnad jõudsid kulisside taga nii lähedase koostööni, et 1937a. tegi Saksamaa Eestile ettepaneku sõlmida salajane sõjaline liiduleping, Eesti sõjaväejuhtkond ei söandanud siiski nii kaugele minna ja keeldus sakslaste ettepanekust.
Raamatus lk. 127.
Nii, et 1937a. Saksamaa ise pakub sõjalist koostööd, Eesti keeldub.
1939a Eesti palub sõjalist abi, Saksamaa keeldub
Allikas:
Talvesõda.
Ilmunud eesti keeles 2002a.
Autorid Soome ajaloolased A. Juutilainen ja Jari Leskinen.
Rääkides lennukite ostmisest veel nii palju, et uute lennukite ostmise vajadusest hakati rääkima juba 30-ndate keskel. Hispaania kodusõja puhkemine andis võimaluse soodsa hinnaga tolleks hetkeks nii moraalselt kui füüsiliselt vananenud Bristol Bulldog ning Potez 25 lennukid maha müüa ning saadud raha kavatseti siis tõesti kasutada uute lennukite ostuks.
Niisiis - 1937. a. müüdi Bulldogid ning Potez 25. Raha oli taskus ning vaadati ringi uute lennukite järele. Esimene valik oli selleks ajaks eestlastele juba armsaks saanud britid ning Spitfire oli sel hetkel tõesti parim mis sealt saada oli. Eestlased tellisid oma lennukid ära, ilma et oleks saanud midagi käega katsudagi. Lisaks oli uute lennukite meeskondadele vaja kaasaegseid treeninglennukeid. Britid pakkusid ka oma lennuväes kasutusel olnud Miles Magister'e. Eestlased ostsid ühe ning võrdlesid seda omakonstrueeritud PTO-4 ning otsustasid ehitada viimaseid. Kuid tegelikkuses - ka nende tellimise ning ehitamisega jäädi hiljaks. Kui tellitud hävituslennukid oleks kätte saadud, siis oleks sõjavägi pidanud "laenama" Lennuklubi lennukeid oma lendurite treenimiseks, sest sõjaväel endal oli vaid 2 (konstruktsioonilt üksteisest veidi erinevat) prototüüpi, mis seisid arvel Lennubaasis.
2 esimest Spitfire'it valmisid 1939. a. suvel enne sõja puhkemist ning eestlased sõitsid Inglismaale neid isegi vastu võtma. Siis tehti ka esimesed proovilennud ning jäädi üldjoontes lennukiga väga rahule. Ainult et need lennukid olid valmistatud sama spetsifikatsiooni järgi, mis esimesed seerialennukid ka brittide lennuväele - 2-labalise puitpropelleriga. Samal ajal tulid seeriatootmisest juba 3-labalise muutsammuga metallpropelleriga lennukid. Eestlased tahtsid oma lennukeile ka neid, kuna siis paranesid lennuomadused veelgi. See tähendas lepingumuudatust, lisamakseid jne. Kõigi nende asjade ajamine kestis nii kaua, et sakslased läksid poolakatele kallale, inglased kuulutasid sakslastele sõja ning peatasid kõik relvatarned välisriikidele. Eriti vajasid nad moodsaid hävituslennukeid ning Spifire'id olid sel ajal nii nõutud kaup, et ükski nendega relvastatud eskadrill ei läinud ka Prantsusmaale saadetud ekspeditsioonikorpuse koosseisu. Kõik hoiti kodumaal.
Nii rekvireeriti ka eestlaste Spitfire'id ning võeti RAF relvastusse
Vana relvastuse müügist sõdivale Hispaaniale sai Eesti riik samas väga head hinda, 43 moraalselt vananenud haubitsalogu eest 4,2 miljonit krooni. Selle raha eest oleks suudetud kohe tellida ja õigeks ajaks kätte saada 12 oma aja parimat Inglise hävitajat Supermarine Spitfire ja 10 luurelennukit Westland Lysander. Need telliti, kuritegeliku hilinemisega, alles jaanuaris-veebruaris 1939.
Saksamaa hindas 1936 a Eesti lennuväe võimsuseks 40 luure-, 18 hävitus- ja 4 pommituslennukit. Pärast võimuhaaramist 1934-1939 hangiti Eesti lennuväele juurde kõigest kaks lahingulennukit - kahemootorine pommitaja Avro-Anson ja suurepärane Eestis konstrueeritud, Inglise mootoriga hävitaja PN-3.
Üks väike ajalooline fakt.
Eesti ja Saksamaa sõjaväejuhtkonnad jõudsid kulisside taga nii lähedase koostööni, et 1937a. tegi Saksamaa Eestile ettepaneku sõlmida salajane sõjaline liiduleping, Eesti sõjaväejuhtkond ei söandanud siiski nii kaugele minna ja keeldus sakslaste ettepanekust.
Raamatus lk. 127.
Nii, et 1937a. Saksamaa ise pakub sõjalist koostööd, Eesti keeldub.
1939a Eesti palub sõjalist abi, Saksamaa keeldub
Allikas:
Talvesõda.
Ilmunud eesti keeles 2002a.
Autorid Soome ajaloolased A. Juutilainen ja Jari Leskinen.
Muutis raux111, 22 detsember 2009 - 16:15.
Aristoteles:“Tolerants ja apaatia on sureva ühiskonna viimased voorused.”
#63
Postitatud 22 detsember 2009 - 18:19
rammstein107, on 22 dets 2009, 13:51, said:
Sest Stanilin oli mehi pohhuilt võtta ja saata ning eestlased võitlesid täiest südamest oma kodumaa eest.
#64
Postitatud 22 detsember 2009 - 23:45
Aga samas eespool räägiti, et punased jooksid tuimalt ilma mingi mõtlemiseta peale ja kaotasid seeläbi kordi rohkem mehi kui oleks võinud kaotada. Ilmselgelt ei hoolinud Stalin inimeludest ja vallutas lihtsalt oma massiga kuigi oleks saanud ka targemini ja seejuures vähem elusi kaotades.
Küsiks, et kui suur on Eesti õhuvägi praegu ? Kuskilt mäletan, et selleks on 1 Taanist renditud hädine reaktiivlennuk. + siis piirikopterid ja muu ebavajalik.
Küsiks, et kui suur on Eesti õhuvägi praegu ? Kuskilt mäletan, et selleks on 1 Taanist renditud hädine reaktiivlennuk. + siis piirikopterid ja muu ebavajalik.
Muutis rammstein107, 22 detsember 2009 - 23:47.
"Mingit feng shuid ei tohi ületähtsustada sest kaasmaalane teeb sulle ikka tüng huid."
#65
Postitatud 23 detsember 2009 - 08:51
rammstein107, on 22 dets 2009, 23:45, said:
Aga samas eespool räägiti, et punased jooksid tuimalt ilma mingi mõtlemiseta peale ja kaotasid seeläbi kordi rohkem mehi kui oleks võinud kaotada. Ilmselgelt ei hoolinud Stalin inimeludest ja vallutas lihtsalt oma massiga kuigi oleks saanud ka targemini ja seejuures vähem elusi kaotades.
Küsiks, et kui suur on Eesti õhuvägi praegu ? Kuskilt mäletan, et selleks on 1 Taanist renditud hädine reaktiivlennuk. + siis piirikopterid ja muu ebavajalik.
Küsiks, et kui suur on Eesti õhuvägi praegu ? Kuskilt mäletan, et selleks on 1 Taanist renditud hädine reaktiivlennuk. + siis piirikopterid ja muu ebavajalik.
Tsehhist renditud 2 hädist reaktiivlennukit peaks olema mõned metsavahid ja muud miskit.
See summa mis selle tsehhi risu peale kulub on meeletu
Vanaonu on mulle mitmeid kordi rääkinud kuidas tiblad tulid lihtsalt laine laine järel peale niiet lõpuks muutus raskeks kuulipilduja laadimine ja rauad kuumenesid kiirelt üle
Muutis raux111, 23 detsember 2009 - 09:58.
Aristoteles:“Tolerants ja apaatia on sureva ühiskonna viimased voorused.”
#66
Postitatud 24 detsember 2009 - 01:22
EKJ õhuväel on praegu 4 USA-st pärit robinsoni 2 An-2-te aka metsavaht ja siis need 2 renditud reaktiivi, mis on kusjuures renditud kodumaiselt firmalt ja on mõeldud siis sihitajate koolitamiseks.
#67
Külaline_Raux._*
Postitatud 17 juuli 2010 - 10:40
Quote
1939. aasta sügisel oli Eesti raske valiku ees – võidelda või alistuda. Valiti „hääletu alistumine”. Eesti Vabariigi saatust 1939.–1940. aastal on käsitletud sadades raamatutes, teadustöödes ja artiklites. Võiks küsida – mida on sellele veel lisada?
Mõne aasta eest lõi ajaloolane Magnus Ilmjärv terava skalpelli hella probleemi ja paljastas mõningaid sündmuste tagamaid, põhjustades suure poleemika. Veidi hiljem asus värskes haavas arrogantselt nuga keerutama Soome ajaloolane Martti Turtola.
See raamat ei ole vastulöök, vaid katse vaadelda võimalikku alternatiivi 1939. aasta „hääletule alistumisele” Sügissõja näol.
Kuidas oleks võinud Sügissõda NSV Liidu ja Eesti vahel puhkeda, kulgeda ja lõppeda ning millised oleksid võinud olla selle tagajärjed, sellest käesolev raamat jutustabki. Raamat on mõeldud kõigile, keda huvitab Eesti ajalugu.
Mõne aasta eest lõi ajaloolane Magnus Ilmjärv terava skalpelli hella probleemi ja paljastas mõningaid sündmuste tagamaid, põhjustades suure poleemika. Veidi hiljem asus värskes haavas arrogantselt nuga keerutama Soome ajaloolane Martti Turtola.
See raamat ei ole vastulöök, vaid katse vaadelda võimalikku alternatiivi 1939. aasta „hääletule alistumisele” Sügissõja näol.
Kuidas oleks võinud Sügissõda NSV Liidu ja Eesti vahel puhkeda, kulgeda ja lõppeda ning millised oleksid võinud olla selle tagajärjed, sellest käesolev raamat jutustabki. Raamat on mõeldud kõigile, keda huvitab Eesti ajalugu.
Keegi lugenud ka seda teost juba?
Päris tõsiteadusliku ajaloo raamatuga pole küll tegu aga annab siiski üsnagi objektiivse ülevaate.
#68
Postitatud 21 august 2012 - 11:11
Lol? Kui oleks vastu hakanud? Mida sa vastu hakkad, kui Pätsile maksti ja tema oli ülim
5 kasutaja(t) loeb seda teemat
0 liiget, 5 külalist, 0 anonüümset kasutajat