Eelnevatel lehekülgedel on räägitud lennukitest.
Rääkides lennukite ostmisest veel nii palju, et uute lennukite ostmise vajadusest hakati rääkima juba 30-ndate keskel. Hispaania kodusõja puhkemine andis võimaluse soodsa hinnaga tolleks hetkeks nii moraalselt kui füüsiliselt vananenud Bristol Bulldog ning Potez 25 lennukid maha müüa ning saadud raha kavatseti siis tõesti kasutada uute lennukite ostuks.
Niisiis - 1937. a. müüdi Bulldogid ning Potez 25. Raha oli taskus ning vaadati ringi uute lennukite järele. Esimene valik oli selleks ajaks eestlastele juba armsaks saanud britid ning Spitfire oli sel hetkel tõesti parim mis sealt saada oli. Eestlased tellisid oma lennukid ära, ilma et oleks saanud midagi käega katsudagi. Lisaks oli uute lennukite meeskondadele vaja kaasaegseid treeninglennukeid. Britid pakkusid ka oma lennuväes kasutusel olnud Miles Magister'e. Eestlased ostsid ühe ning võrdlesid seda omakonstrueeritud PTO-4 ning otsustasid ehitada viimaseid. Kuid tegelikkuses - ka nende tellimise ning ehitamisega jäädi hiljaks. Kui tellitud hävituslennukid oleks kätte saadud, siis oleks sõjavägi pidanud "laenama" Lennuklubi lennukeid oma lendurite treenimiseks, sest sõjaväel endal oli vaid 2 (konstruktsioonilt üksteisest veidi erinevat) prototüüpi, mis seisid arvel Lennubaasis.
2 esimest Spitfire'it valmisid 1939. a. suvel enne sõja puhkemist ning eestlased sõitsid Inglismaale neid isegi vastu võtma. Siis tehti ka esimesed proovilennud ning jäädi üldjoontes lennukiga väga rahule. Ainult et need lennukid olid valmistatud sama spetsifikatsiooni järgi, mis esimesed seerialennukid ka brittide lennuväele - 2-labalise puitpropelleriga. Samal ajal tulid seeriatootmisest juba 3-labalise muutsammuga metallpropelleriga lennukid. Eestlased tahtsid oma lennukeile ka neid, kuna siis paranesid lennuomadused veelgi. See tähendas lepingumuudatust, lisamakseid jne. Kõigi nende asjade ajamine kestis nii kaua, et sakslased läksid poolakatele kallale, inglased kuulutasid sakslastele sõja ning peatasid kõik relvatarned välisriikidele. Eriti vajasid nad moodsaid hävituslennukeid ning Spifire'id olid sel ajal nii nõutud kaup, et ükski nendega relvastatud eskadrill ei läinud ka Prantsusmaale saadetud ekspeditsioonikorpuse koosseisu. Kõik hoiti kodumaal.
Nii rekvireeriti ka eestlaste Spitfire'id ning võeti RAF relvastusse
Vana relvastuse müügist sõdivale Hispaaniale sai Eesti riik samas väga head hinda, 43 moraalselt vananenud haubitsalogu eest 4,2 miljonit krooni. Selle raha eest oleks suudetud kohe tellida ja õigeks ajaks kätte saada 12 oma aja parimat Inglise hävitajat Supermarine Spitfire ja 10 luurelennukit Westland Lysander. Need telliti, kuritegeliku hilinemisega, alles jaanuaris-veebruaris 1939.
Saksamaa hindas 1936 a Eesti lennuväe võimsuseks 40 luure-, 18 hävitus- ja 4 pommituslennukit. Pärast võimuhaaramist 1934-1939 hangiti Eesti lennuväele juurde kõigest kaks lahingulennukit - kahemootorine pommitaja Avro-Anson ja suurepärane Eestis konstrueeritud, Inglise mootoriga hävitaja PN-3.
Üks väike ajalooline fakt.
Eesti ja Saksamaa sõjaväejuhtkonnad jõudsid kulisside taga nii lähedase koostööni, et
1937a. tegi Saksamaa Eestile ettepaneku sõlmida salajane sõjaline liiduleping, Eesti sõjaväejuhtkond ei söandanud siiski nii kaugele minna ja keeldus sakslaste ettepanekust.
Raamatus lk. 127.
Nii, et 1937a. Saksamaa ise pakub sõjalist koostööd, Eesti keeldub.
1939a Eesti palub sõjalist abi, Saksamaa keeldub
Allikas:
Talvesõda.
Ilmunud eesti keeles 2002a.
Autorid Soome ajaloolased A. Juutilainen ja Jari Leskinen.
Muutis raux111, 22 detsember 2009 - 16:15.