0
04.02.2004
1. veebruaril 1944. aastal jõudsid Leningradi alt taanduvat III Germaani Soomuskorpuse üksusi jälitavad Punaarmee eelosad Narvast idas mitmes kohas Eesti riigipiirini. Sõda oli taas jõudnud Eesti pinnale.
Saksa üksuste kõrval Eesti poole taanduvad eestlastest moodustatud julgestusüksused said neile antud korraldustest aru, et rinne oli sügavalt läbi murtud ning vaenlane iga hetk taas maale tungimas.
Mina lugesin neist heitlustest esimest korda tuttavate-tuttavate kaudu minu kätte jõudnud ajalehe Virumaa Teataja 1944. aasta numbritest. Need lood jätsid mulle sügava mulje.
Nüüd, kui Vabadussõja lahingutest möödub 85 ning 1944. aasta kaitselahingutest 60 aastat, tekkis idee tollaseid sündmusi taas Virumaa Teatajas kajastada. Nii ongi kolmapäeviti Virumaa Teatajas ilmumas ülevaated sellest, kuidas Eesti 1944. aastal oma vabaduse eest võitles.
See oli aasta, mil tehti heaks vastupanuta alistumine 1939.-1940. aastal ning kas või juba seetõttu väärivad tollal Eesti eest seisnud mehed samasugust austust ja tähelepanu kui Eesti Vabadussõjas võidelnud. Neile meestele on järgnev kirjutiste seeria ka pühendatud.
Sõda jõuab Eestisse
Esimese linnana Eestis langes 1944. aastal sõjaohvriks Narva. Narva muutus vahetuks rindepiirkonnaks ning 25. jaanuaril antud saksa väejuhatuse karmi korralduse kohaselt pidi kogu tsiviilelanikkond linnast viivitamatult lahkuma. 1. veebruaril tegi punavägi Narvale esimese õhurünnaku.
Samal ajal jõudsid Narva ka Leningradi alt taanduvad saksa väed. Need ei pakkunud just julgustavat pilti. Koguteoses “Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas” on seda kirjeldatud järgmiselt: “Taganevate sakslaste kolonnid hakkasid üle Narva sildade liikuma juba 20. jaanuaril ja see kestis kuni 2. veebruarini päevad ja ööd vahetpidamata. Sõjavägi oli muutunud tavaliseks inimmassiks. Üle Narva silla tulid jalaväelased, hobuvoorid, veoautod, siis mõni suurtükk, jälle jalaväelased, harva mõni tank. Suuremal osal taganejail puudusid relvad.”
Selline pilt oli mõnevõrra siiski piinlik. Esimesena jõudsid Narva tagalas olnud üksused, rinnet hoidnud III Germaani soomuskorpuse üksused taandusid viimasena ning tunduvalt paremas korras. Igal juhul kujunes korra taastamine armeegrupi “Nord” uue ülemjuhataja Walter Modeli esimeseks ülesandeks.
Selleks andis Model välja karmid korraldused paanika lõpetamiseks, määras rasked karistused loata taandunud sõduritele ja ohvitseridele ning suutis küllalt lühikese ajaga olukorra stabiliseerida. Narva alla taandunud üksustest moodustati armeegrupp “Narva” kindral Johannes Friessneri juhtimisel, mis allus otseselt armeegrupi “Nord” juhile.
Rindelõik Jõesuust kuni Auvereni allutati III SS-Germaani Soomuskorpusele, mille juhiks oli kindralleitnant Felix Steiner, Vaivarast Putkini 43. korpusele kindral Ehrenfield Boege juhtimisel, Putkist kuni Vasknarvani aga 26. korpusele kindral Anton Grasseriga eesotsas.
Enamik Narvat kaitsma pidavatest korpustest eksisteeris esialgu paraku ainult paberil. Korralikult välja ehitamata oli ka “Pantheri” kaitseliin, mille põhjapoolses osas oli enam-vähem ette valmistatud vaid Narva jõe idakaldale Jaanilinna ja Dolgaja-Niva ruumi kavandatud sillapea.
Jaanilinna sillapea kaitse usaldati end taandumislahingutes heast küljest näidanud Relva-SS-i Brigaadile Nederland ja Relva-SS Diviisile Nordland, kes pidi kaitsma ka Narva jõe liini. Rindes valitsevate tühikute katmiseks kasutas Model eesti politsei- ja omakaitsepataljone ning saksa 61., 225. ja 170. diviisi jäänustest moodustatud võitlusgruppe, mille võitlusvõime ja relvastus polnud paraku kõige parem.
Tekkinud olukorras kerkis Saksa kõrgema väejuhatuse ette küsimus, kas Eestit on võimalik kaitsta. Mõnel pool peeti vajalikuks tõmmata rinne tagasi Väina jõe joonele. Hitler pidas Eesti loovutamist aga välistatuks. Eesti mahajätmine oleks jätnud Saksamaa ilma Virumaa õlitoodangust ning avanud vastasele tee Läänemerre, mis oleks tähendanud Soome väljalangemist sõjast.
Ka Saksa kõrgem väejuhatus oli veendunud, et Punaarmee pealetung tuleb “Panther”-liinil iga hinna eest peatada ning Eesti ja seega ka Soome laht enda käes hoida. Selleks vajas armeegrupp “Nord” aga hädasti lisajõude, mistõttu peeti vajalikuks kohalike inimressursside senisest laialdasemat kaasamist. Nii asusid saksa võimud 1944. aasta jaanuari lõpus senisest ulatuslikumalt mobiliseerima kohalikku elanikkonda saksa armeesse, kattes seda Eesti ja Läti “omavalitsuste” korraldustega.
Eesti Omavalitsuse direktor Hjalmar Mäe on hiljem küll väitnud, nagu toimunuks mobilisatsioon tema algatusel, kuid dokumendid seda ei kinnita. Igal juhul kuulutas Mäe 30. jaanuaril 1944 aastatel 1904-1923 sündinud meeste sundmobilisatsiooni ametlikult välja.
Reaktsioonid sellele olid Eestis esialgu üsna vastukäivad. Seni oli rahvuslik vastupanuliikumine “Mäe mobilisatsioonidesse” eitavalt suhtunud. Mobilisatsioonipunktidesse oli tulijaid vähe ning see ähvardas läbi kukkuda. Sellises olukorras otsustasid omavahel senisest tihedamasse koostöösse asunud eesti erakondi ühendav rahvuslik vastupanukeskus ning presidendi kohusetäitja Jüri Uluots asuda mobilisatsiooni toetama.
7. veebruaril 1944 peetud raadiokõnes kutsus Jüri Uluots rahvast sellega kaasa minema ning astuma relvaga käes vastu sissetungivale Punaarmeele. Presidendi kohusetäitja esinemine ning sellega kaasnenud rahvuslike ringkondade selgitustöö avaldas rahvale tugevat mõju ning kogunemispunktid täitusid meestega.
Virumaa Teataja tollane peatoimetaja Peep Kärp on oma selleaegseid hoiakuid meenutanud järgmiselt: “Hindasin väga kõrgelt professor Uluotsa riigimehe taipu ega kahelnud tema seisukohtade õigsuses. Veel samal õhtul kirjutasin juhtkirja mobilisatsiooni läbiviimise vajalikkusest. Igas järgnevas lehenumbris jätkasin. Agitatsiooni selle rahvusliku ürituse kordaminekuks. (--)
Tegin lehe-propagandat täis sisemist veendumust, et see on ettevalmistus eelolevaks vabadusvõitluseks. Saatsin teate oma nooremale vennale, kes koos sõbraga varjasid endid juba üle aasta metsas, hoides kõrvale Eesti Leegioni minekust. Palusin, et nad tuleksid metsast välja ja ilmuksid mobilisatsioonipunkti. Mu heameeleks mehed seda tegidki. Virumaa mehed ilmusid kogunemispunktidesse peagu 100-protsendiliselt.”
Kokku ulatus 1944. aasta veebruaris mobiliseeritute hulk erinevatel andmetel 38 000-43 000 meheni, kellele aasta jooksul teostatud täiendavate mobilisatsioonidega veel mehi lisandus. Jüri Uluotsa üleskutse muutis oluliselt idarindel võitlevate eesti meeste õiguslikku staatust: Eesti Vabariigi riigivõimu seadusliku esindaja üleskutsele järgnedes astusid nad Eesti Vabariigi sõdurite ridadesse.
Selleks ajaks käisid lahingud juba Eesti piirides. 2. veebruaril 1944. a jõudsid esimesed Punaarmee üksused Narva jõeni ning asusid seda käigult ületama. Kindralmajor Andrejevi 43. laskurkorpuse võitlejad lõid Narva jõe läänekaldal Kudruküla juures sillapea, kuid peagi löödi punaarmeelased idakaldale tagasi. Punaarmee ületas Narva jõe ka linnast lõunas. 2. veebruaril tungis 122. laskurkorpuse 314. laskurdiviis Vääska juures üle jõe, surus maha 29. politseipataljoni vastupanu ning liikus edasi Auvere jaama suunas. Permisküla juures lõi 30. politseipataljon vastase rünnakud aga tagasi. Olukord rindel kippus kujunema äärmiselt ohtlikuks, sinna vajati nüüd iga meest.
Mart Laar
07.02.2004: kiri idarindelt
Kolmapäeviti Virumaa Teatajas ilmuma hakanud Mart Laari sari “Kirjad idarindelt 1944” tõi päevavalgele ühe vana idarinde kirja, mis pärinebki aastat 1944.
Toimetusega võttis kontakti kinnisvaramaakler Pille Kaasik, kes oli hiljaaegu Mõdrikus ostnud poollagunenud maja. Selle remontimise käigus tuli pööningult prahi alt välja 1944. aasta jaanuaris Narvast Mõdrikusse saadetud kiri, kus juttu inimeste hirmust rinde lähenemise eel.
Pille Kaasikul pole senini õnnestunud saada teateid pere kohta, kelle perepoeg Egon kirja kirjutas. Ta loodab, et ehk toob kirjakatkete maakonnalehes avaldamine mingit selgust. Pille Kaasik on kõikide kontaktide ees tänulik.
Ajaloolane Odette Kirss ütles, et leitud on ka XVIII sajandi kirju ja sel taustal pole see leid ülimalt oluline. Küll aga annab see kiri kindlasti üht-teist juurde, et mõista Narvas 1944. aasta jaanuaris valitsenud meeleolusid.
Alljärgnevalt avaldab VT katkeid kirjast ja on tänulik kõigi tulevaste kontaktivõttude eest, mis aitaksid ajalugu paremini mõista.
Kallid vanemad! Narvas, 27. 01. 44
Püüan kirjutada mõned read, niivõrd kuidas mul selleks praegu aega jätkub. Uudiseid on meil siin mitmet setmet sorti, kuid ega nad pole nii väga tähtsad, et neist siinkohal rääkida. Minul on kerkinud jällegi küsimusesse, kuidas enda kraami siit ära saada. Pean vistist kirjutama Mõdrikisse onule, et see Rakvere kaudu kaupleks minule auto välja. Siit Narvast pole küll loota. Tahaksin siit ära saata viimase kui kraami, sest mine tea, kuhu ise sattun ja seepärast pole mitte hea, kui kõik jääb laiali. Narvast saadetakse lähematel päevadel välja kõik need, kes ei tööta, peale selle vanad ja lapsed. Muidugi sinna, kuhu keegi soovib minna, kel aga koht puudub, siis saadetakse selleks ettenähtud kohtadesse. Loomulik, et see kõik tekitab teatud nurinat ja pahameelt, kuid mis parata. Ma ei kirjuta teile, kallid kodused, sellest praegu selles mõttes, mitte et teie säält midagi peaksite aitama või tegema. Kirjutan ainult selleks, et midagi kirjutada. Ja lõpuks, kui mul õnnestub oma kraami siit ära saata, siis on sellega seoses ka muidugi teatavad kulud, mida mina siin ei saa tasuda ja missuguseid kulusid tuleb tasuda loomulikult natuuras. Kuid eks sellega saab kõigega hakkama, kui vaid saan siit ära kraami. Ise tuleb siin ikkagi edasi olla ja töötada. Praegu ei ole veel täpselt selgunud, kuidas või mis teha. Tahan Tonit siit ära saata Mõdrikisse, kuid tema ei võta seda kuuldagi ja ei jää minust sammugi maha, kuid usun, et saan teda siiski siit ära, sest siin ei ole mõtet olla naistel ega lastel. Siin kõigi tundemärkide järgi muutub päev-päevalt palavamaks, milleni see ükskord välja jõuab, seda on raske praegu öelda. Täna helistasin ka Hansule Rakverre - nii muuseas, et ta teaks olukorraga arvestada. Mis edasi saab, seda ma ei tea praegu öelda -, kui võimalik ja post käib, siis teatan võimaluse korral, kuid usun, et olen ise ka varsti Rakvere pool.
Lõpetan seekord, sest on praegu pööraselt kiire.
Parimete tervitustega
Egon(?)
Toni sõidab vist lähemail päevil Rakverre ja säält Mõdriki.
17.02.2004
1944. aasta veebruari keskpaigaks rebenes Saksa rinne Eestis peaaegu kõigis lõikudes. Veebruari esimestel päevadel oli Stalin andnud korralduse vallutada kuu keskpaigaks Narva ning seejärel kogu Eesti.
Kuigi sakslaste õnneks polnud Leningradi rinde väed tegutsenud piisava otsustavusega, oli Punaarmee käsutuses ometi piisavalt jõude, et saksa hõre kaitseliin läbi murda.
1944. aasta 11. veebruaril alustas Punaarmee Narva all üldpealetungi. 30. kaardiväe laskurkorpus kindralmajor Simonjaki juhtimisel tungis Krivasoo juures üle jõe, ühines Auvere platsdarmil võitlevate üksustega ning laiendas sillapead 10 kilomeetrini.
13. veebruaril jõudis punavägi Tallinna-Narva raudteeni ning lõikas selle läbi. Näis, et Punaarmee suudab end Alutaguse soodest “kindlale maale” välja murda, mis võimaldaks tal lahingusse paisata suuremad tankiüksused.
12. veebruaril 1944 lõid punaväelased Riigi ja Siiversti vahel ulatuslikuma sillapea ka Narvast põhjas, alustades siit ettevalmistusi Narvat kaitsvate saksa vägede ümberpiiramiseks.
Tekkinud keerulises olukorras suutis Saksa väejuhatus ometi säilitada külma närvi. Narva alla toodi kiiruga lisajõude. Punaarmee juhtkond ei suutnud tekkinud olukorda täiel määral kasutada, see võimaldas sakslastel suuremad rindesse tekkinud augud sulgeda.
Oluliseks oli siin esimeste mobiliseeritud eestlaste rindele saabumine, kes rügemendi “Tallinn” koosseisus paisati vastu Auvere platsdarmilt edasitungivale vastasele. Kodumaale toodi ka Eesti Diviisi Neveli all võidelnud üksused, pataljon “Narva” ning idapataljonid.
Selleks hetkeks oli ohtlik olukord tekkinud ka Lõuna-Eestis, nimelt Tartu ruumis. Punaarmee 90. laskurdiviisi üksused hõivasid Piirissaare ja valmistusid sissetungiks mandrile. Siin rinnet hoidnud 33. kaitsepataljoni, Omakaitse võitlusgruppide ja saksa õhutõrjeüksuste jõududest Punaarmee sissetungi peatamiseks ei piisanud.
Õnneks jõudis just sellel hetkel Tartusse Narva alla siirduva Eesti Diviisi 45. rügemendi I pataljon Harald Riipalu juhtimisel, mis rongilt maha võeti ning Peipsi äärde saadeti. Pataljon paigutati Mehikoorma vastas paiknevasse sillapeasse, kus ta ööl vastu 14. veebruarit peatas raskete kaotustega vastase rünnaku. Järgmise päeva hommikul vallutas punavägi eestlastest mööda minnes siiski Meerapalu.
Rindelõigu juhtimise sisuliselt üle võtnud Riipalu asus koondama jõude kiireks vastulöögiks. Samal ajal maabus nende selja taga Jõeperas teinegi Vene dessantüksus. Sel kriitilisel hetkel jõudis lahinguväljale samuti Narva alla minevast eshelonist maha võetud 11. Ida-Preisi diviisi 44. rügement, kes paisati käigult Jõepera hõivanud punaväelaste vastu.
Vastase dessantüksus sattus nüüd omakorda kahelt poolt tuleva rünnaku alla ning likvideeriti. 16. veebruaril ründasid eestlased ja sakslased Stukade toetusel Pedaspääd ja Meerapalu ning vallutasid need ägeda võitluse järel. Punaarmee Eestisse tunginud üksused hävitati täielikult, ründajate kaotused ulatusid 2000 langenuni.
Narva rindel olid lahingud selleks ajaks jõudnud otsustavasse järku. Vastase Narva grupeeringu hävitamiseks otsustas Punaarmee juhatus saata merelt Saksa tagalasse suurema eriväljaõppega dessantüksuse, mis pidi lõunasse liikudes ühinema Auvere alt pealetungivate üksustega ja armeegrupi “Narva” sisse piirama.
14. veebruari varahommikul maabusidki Meriküla ruumis 260. üksiku mereväe laskurbrigaadi pataljoni 517 võitlejat major Stepan Maslovi juhtimisel. Ilm oli aga halb, dessantlaevad hajusid laiali ning võeti tule alla, mis raskendas dessandi teise laine maale saatmist.
Raskeid kaotusi tekitas dessantväelastele saksa 15-mm mereväepatarei, mida punaväelased ebaõnnestunult otserünnakuga vallutada üritasid. Peagi alustasid “Nordlandi” rünnaküksused vastupealetungi, vabastasid ringkaitset hoidnud 227. diviisi staabi Merekülas piiramisrõngast ning lõid Tiiger-tankide ja rünnakkahurite toel dessandi põhijõud laiali.
Dessandi vastu paisati ka rügemendi “Tallinn” üks pataljon. Pärastlõunaks oli dessant jaotatud väikesteks rühmadeks, mis omal käel Auvere suunas läbi üritasid murda. Omadeni jõudis dessandist vaid kuus meest. Lahinguväljale jäi 300 surnut, ligi 200 meest langes vangi.
Vangistatud dessantväelased tunnistasid, et nad olid saanud käsu tappa ka neile ette sattuvad tsiviilelanikud, mida dessantväelaste poolt mitmel pool ka tehti. Meriküla dessandi purustamine võimaldas Saksa väejuhatusel asuda olukorda Narva all stabiliseerima ning kõrvaldas vahetu ohu Narvat kaitsvate üksuste tagalale.
26.02.2004
Punaarmee suutmatus Narvat vallutada ajas Stalini marru ning 14. veebruaril andis ta uue lühikese korralduse Narva hiljemalt 17. veebruariks vallutada.
Punaarmee väejuhatus tõi lahinguväljale viimased reservid, kuid ei suutnud enam midagi saavutada. Leningradi alt alanud rünnaku käigus olid ainuüksi Leningradi väed veebruari lõpuks kaotanud 227 440 meest ehk üle poole pealetungi alguseks riviks olnud meestest ega polnud enam võimeline käigult rünnakut jätkama.
Lahingutes tekkinud pausi kasutasid mõlemad pooled jõudude täiendamiseks. Veebruari keskel olid sakslased õhuteed kasutades toonud Narva ruumi Feldhernnhalle diviisi, peagi saabusid rindele ka Ida-Preisi 11. jalaväediviis ning Eesti Diviis. Feldhernnhalle ja 11 JD paisati Auvere platsdarmilt ründavate punaväe üksuste vastu, Eesti Diviisile tehti aga ülesandeks linnast põhjas asuvate sillapeade hävitamine.
Rünnaku jätkamiseks Narvale oli nende hoidmine Punaarmeele saatuslikult oluline, mistõttu sillapeade kaitseks olid koondatud suured jõud arvukate jõe vastaskaldal asuvate suurtükiüksuste toetusel. Nii tuli eesti sõduritel järgnevates lahingutes mitmel pool rünnata endast arvukamat ja tugevalt kindlustatud vastast.
Rünnak sillapeadele algas 20. veebruaril, kuid esialgu ei saavutanud eestlased suurtele kaotustele vaatamata otsustavat edu. Küll andsid need lahingud Punaarmeele kaks Nõukogude Liidu kangelast.
Nüüd otsustas 46. rügement Riigi sillapea vallutada väiksema löögirühma abil kaevikute “rullimise” taktikat kasutades. 24. veebruari hommikul kell viis andsid Eesti Diviisi ja sakslaste patareid lühikese, veerandtunnise tulelöögi vaenlase positsioonidele. Kahuritule lõppedes tungis eestlaste löögirühm vastase kaevikutesse.
Sõjakirjasaatja J. Remmelga mälestuste kohaselt osutas punavägi meeleheitlikku ja visa vastupanu. Ta ei saanud kasutada raskeid relvi enda kaitseks, kuna oldi tihedalt koos imeväikesel maa-alal. Isegi kuulipildujad ja püssid lülitati välja selles heitluses mees mehe vastu. Kasutati ainult käsi- ja püssigranaate.
Hommikul kell 9 lõppes löögirühmal lahingumoon ja näis olevat tõenäoline, et tuleb tõmbuda tagasi. Viimasel hetkel jõudis kohale abivägi laskemoonaga. Väljalangenute asemele tuli 5-6 meest vabatahtlikult juurde ja lahing läks uue hooga edasi. Eestlased ühes kaevikuotsas, vaenlane teises - nii võideldi kogu päev.
Üle kaevikute vihisesid käsigranaadid ja raksatasid siin-seal lõhkeda. Et käsigranaatide saju eest varju leida, hoidsid punased end punkritesse ja punkri käikudesse, kus neid eestlastel oli aga kergem käsigranaatidega hävitada. Selline võitlusviis oli punaväele harjumata. Tal polnud tõrjeks küllaldaselt käsigranaate, vasturünnakust rääkimata.
Lahingu viimane osa, kell 15-17.30 oli eriti meeleheitlik ja äge. Lõpuks vastase vastupanu vaibus ning viimased sillapea kaitsjad üritasid päästa end põgenemisega üle Narva jõe jää. Vähesed aga jõudsid teisele kaldale. Riigi sillapea oli sellega hävitatud.
Kogu vaenlase kaevikutesüsteem oli täis surnuid, mõnes kohas mitmes kihis üle üksteise langenuid. Keset seda surma ja hävingu pärismaad oli püsti jäänud, kuid viltu vajunud, sakslaste poolt püstitatud küla nimelaud, millelt paistis kaugele ainus sõna: Riigi. Nii pühitses Eesti Diviis Vabariigi aastapäeva 1944. aastal.
Järgmistel päevadel loeti vaenlase langenud - neid saadi 205 meest ja naist. Eestlaste kaotused olid 7 langenut ja 28 haavatut. Teiste andmete kohaselt ulatus vastaste langenute hulk üle 600, eestlasi langes kaks ohvitseri ja 11 reavõitlejat, haavatuid oli aga 32.
Sillapea hävitamise järel tegid leegionärid ajalehele Eesti Sõna avalduse: “Täna oleme meie, eestlased, oma esimese vastuse andnud enamlastele, kes tahtsid meie kodumaa maatasa teha, meie naisi ja lapsi surmata. Tänane veresaun Riigis oli põhjalik. See on ainus keel, mida vaenlane mõistab.”
Riigi sillapea hävitamise eest jagati 46. rügemendi meestele raudriste eesliinil kaevikus, Virumaa mees Rein-Oskar Männik sai neid koguni kaks tükki - I ja II järgu. Esimene võit Narva all oli saavutatud, raskemad lahingud seisid aga alles ees.
03.03.2004
Riigiküla-Siivertsi sillapea hävitamine tuli Punaarmee juhtkonnale halva üllatusena. Saksa Narva grupeeringu purustamiseks koostatud suurejooneline kava ähvardas nurjuda.
Platsdarmide kaotamine sundis Punaarmeed pealetungiplaani küll veidi muutma, kuid selle peamised eesmärgid jäid samaks. 2. laskurarmee 14. laskurkorpus pidi ületama Narva jõe Vepsküla ja Riigi vahelisel lõigus, 30. laskurkorpus aga hävitama Jaanilinna sillapea. 59. armee pidi alustama rünnakut Auvere platsdarmilt põhja suunas, 8. armee aga lõunasse Mustvee peale.
1944. aasta veebruaris algatas N. Liit Soomega separaatläbirääkimised, üritades teda meelitada sõjast väljuma. Narva rinde püsimine oli seega muutunud oluliseks välispoliitiliseks teguriks mitme sõjas osaleva riigi jaoks.
Osaks suurpealetungi ettevalmistamisest olid rängad õhurünnakud Eesti linnade pihta. 6. märtsil 1944. aastal varises pommisajus kokku ajalooline Narva. Et tsiviilelanikud rinde lähenedes evakueeriti, olid inimkaotused õnneks minimaalsed. See-eest hävitati rünnakus suur osa linna kaitsjate rasketehnikat.
8. märtsil ründasid Nõukogude õhujõud Jõhvi ja Tapa raudteesõlme, saavutamata siiski suuremaid tagajärgi. Seda purustavam oli terrorirünnak Tallinna vastu ööl vastu 9. märtsi.
8. märtsil 1944. aastal alustas Punaarmee Narva all oodatud suurünnakut. Esimene hoop anti Jaanilinna sillapea pihta. Üle tuhande suurtüki ja miinipilduja avas saksa positsioonidele marutule, lastes nende pihta välja üle 100 000 mürsu. Suurtükitule katte all alustasid 30. kaardiväe laskurkorpuse üksused pealetungi, kuid löödi esialgu tagasi.
11. märtsil õnnestus punaarmeelastel Lilienbachi mõisa juures siiski hollandi vabatahtlike kaitsest läbi murda. Vene tankid tungisid edasi üle Narva jõe mineva silla suunas, lootes selle ootamatu rünnakuga vallutada.
Sillal põrkusid nad kokku Nordlandi soomusüksuse “Hermann von Salza” Panter-tankidega, kes lühikeses kohtumislahingus vastase T-34-d hävitasid.
Ägedaid lahinguid löödi ka Narvast põhjas, kus läbimurdu üritasid 14. laskurkorpuse kolm diviisi. Narva alla oli selleks ajaks toodud ka Eesti Laskurkorpuse suurtükiüksused, mida esialgu rakendati Jaanilinna sillapea vastu, seejärel aga eesti üksuste vastu.
Esimest korda proovis Punaarmee eestlaste kaitset 8. märtsil, kuid löödi kiirelt tagasi. 11. märtsil leidis Punaarmee juhtkond, et kaitsesüsteem jõe läänekaldal on suurtükitule poolt piisavalt purustatud ning viis 382. laskurdiviisi sajameheliste lainetena rünnakule. Punaväelastel õnnestus küll hetkeks eestlaste kaitsesse kiiluda, kuid õhtuks löödi nad idakaldale tagasi.
Järgnes veel mitu päeva marutuld ja 16. märtsil läks 14. laskurkorpus otsustavale rünnakule.
Punaväel õnnestuski jõgi ületada ning vastaskaldal platsdarm moodustada, kuid järgmisel päeval hävitati see vihases heitluses eestlaste poolt. Sellega olid 43. laskurkorpuse diviisid hävitatud ning pealetung tuli lõpetada.
Punaarmee kevadine suurpealetung Narva rinde põhjalõigus oli läbi kukkunud, lahingute raskuspunkt kandus Auvere platsdarmile.
10.03.2004
Riigiküla sillapea hävitamise järel seisis Eesti Diviisi võitlejate ees ülesanne purustada ka sellest suurem ning veelgi tugevamalt kindlustatud Siivertsi sillapea. Selle vastu koondati Eesti Diviisi 45. ja 46. rügement ning pataljon diviisist Nordland kolonel Paul Venti üldjuhtimisel.
Enne kui operatsiooni alustada jõuti, tuli ründajatele appi juhus. Nimelt süttis veebruari viimasel päeval ootamatult Vepsküla lähedal eikellegimaal asuv metsavahimaja. Seda kasutades alustas 45. rügemendi I pataljoni teine kompanii leitnant Artur Adosoni juhtimisel ootamatult rünnakut ning kiilus vastase positsioonidesse, luues soodsad eeldused üldrünnakule asumiseks.
1. märtsil kell 7.05 alanud operatsiooni käigus ründas 45. rügemendi I pataljon Harald Riipalu juhtimisel vaenlast otse eest, 46. rügemendi I pataljon major Ain Mere juhtimisel aga tiivalt.
Pool päeva kestnud ägeda lahingu tulemusel õnnestus Riipalu pataljonil raskete kaotuste hinnaga vallutada Vaasa talu. Edu kindlustamiseks oli aga hädavajalik, et edasi suudaks tungida ka Ain Mere pataljon. Viimane oli aga kandnud raskeid kaotusi: rivist olid välja langenud peaaegu kõik vanemad ohvitserid.
Näis, et rünnak on nurjumas. Samas tuli staapi teade, et allohvitser Harald Nugiseks on võtnud ohvitseride väljalangemise järel juhtimise enda kätte. Varsti saigi Nugiseks raadio kaudu Merelt sõnumi: “Nugiseks! Kui saate, proovige veel. Vaasa on võetud.”
See sundis Nugiseksi järelejäänud kahekümne mehega uuele rünnakule. Tagantpoolt tulijad andsid kogu aeg ettepoole käsigranaate. Ja kui nad kaeviku käänakuni jõudsid, käskis Nugiseks granaate käänaku taha visata. Niipea kui plahvatused kõlasid, astus esimene mees nobedasti ümber nurga, avades püstolkuulipildujast tule ellu jäänud vastaste pihta.
Kolm korda jäi Nugiseks variseva mulla alla, aga mehed tõmbasid ta välja ning rünnak jätkus, kuni eesmärk oli saavutatud. Selle lahingu eest omistati Harald Nugiseksile Raudristi Rüütlirist.
1. märtsil saavutatud edu ei taganud siiski veel sillapea hävitamist. 2. märtsil algas rünnak Siivertsi surnuaedade rajoonis ning õhtuks olid Nordlandi üksused vallutanud kogu Siivertsi kalmistu.
Ööl vastu 3. märtsi sekkus lahingusse seni varus olnud 45. rügemendi II pataljon, mis vahetas välja paremale tiivale viidava I pataljoni. Ägedas heitluses suruti sillapead veelgi kokku. I pataljon vallutas koos norralastega Narva garnisoni surnuaia, jõudes kõrgustikuni 117, millele samal ajal oli teiselt poolt lähenenud II pataljon koos 46. rügemendi üksustega.
5. märtsiks oli sillapea kokku surutud paarisaja meetri pikkusele kaldaribale Vepsküla varemete ümber. Sillapea hävitamiseks moodustas 45. rügemendi I pataljon löögirühma leitnant Artur Mägi juhtimisel, selles pidi peamist osa etendama nn “Habe polk” allohvitser E. Parsoki näol. Ootamatu rünnakuga lõhestati sillapea veel mitmeks osaks, mis granaatidega tasa rulliti. Harald Riipalu nimetab sillapea hävitamise ajaks 5. märtsi kella 7, mida on hiljem korratud mitmes teises väljaandes.
Ilmselt on siiski tegemist eksitusega. Nimelt säilis Narva jõe läänekaldal ka pärast Vepsküla hõivamist väike osa sillapeast - Siivertsi surnuaiast vasakul Rootsi mälestusmärgi lähedal, suure magistraalkraavi vasemal kaldal. See jäi vaatamata korduvatele rünnakutele püsima ka 5. märtsil. Öösel üritasid punased sillapeale täiendust tuua, kuid enamik täiendusest hävis jõekaldale flankeerivalt paigutatud eestlaste kuulipildujate tules.
Viimase hoobi sillapeale andis väike erinevate üksuste riismetest koosnev 12-meheline löögirühm Leinhard Miländeri juhtimisel. 6. märtsi hommikust alates olid eestlased korduvalt üritanud otserünnakuga sillapead vallutada, kuid olid sunnitud tõsiste kaotuste tõttu rünnakud peatama.
Erilist meelehärmi tekitas eestlastele üks hästi kindlustatud, otsesihtimisega tulistav kahur, kuni Miländer täpse kuulipildujavalanguga selle meeskonna rivist välja lõi. Seejärel viis Miländer oma väikse üksuse otserünnakule ning 6. märtsil õhtuks kell 23.40 oli Punaarmee sillapea Narva jõe läänekaldal likvideeritud.
Lahinguväljale jättis vastane 500 langenut, kuid jõejääl lebavaid laipu ei suutnud keegi loendada. Seejuures oli vastane enamiku esimeste lahingupäevade haavatuid suutnud jõe teisele kaldale viia.
Võeti 53 vangi, nende hulgas kaks naisväelast. Saagiks saadi kaks õhutõrje- ja kümme tankitõrjekahurit, lisaks arvukalt automaatrelvi.
Nende päevade jooksul mainiti Eesti Diviisi kaks korda Wehrmachti päevakäskudes. See oli suur au: üksusi, mis kas või korra selle tunnustuse osaks said, ei olnud kuigi palju.
17.03.2004
Kui Narva rinde põhjalõigus tabas Punaarmeed üks tagasilöök teise järel, otsustas marssal A. Govorov üritada sakslaste kaitse läbi murda Krivasoo platsdarmil, murda soodest välja ning tungida edasi Jõhvi peale.
1. märtsil murdiski pealetungile läinud 59. armee tankide ja suurtükkide toetusel Krivasoo platsdarmi lääneserval sakslaste vastupanu, liikus edasi Illuka-Kuremaa suunas ning piiras ümber Putki tugipunkti.
Nendes lahingutes purustas Punaarmee peaaegu täielikult Norrast Narva rindelõiku toodud saksa 214. jalaväediviisi, kes ei kohanenud metsase maastikuga ning taandus paanikas.
Olukorra päästmiseks paiskas Saksa väejuhatus sinna kõik oma reservid, kaasa arvatud äsja Venemaalt Eestisse jõudnud Alfons Rebase ning Georg Soodeni pataljonid. Lahingutes räsitud pataljonides oli kummaski rivis 200 meest, kuid et tegemist oli esimese lahinguga kodumaa pinnal, oli meeste võitlusvaim kõrge.
Olukord rindel oli eestlaste rindele jõudmise hetkel segane, pidev rindejoon puudus. Eesti pataljonid said korralduse liikuda üks ühel ja teine teisel pool järelveoteed Putki küla suunas, kuid varsti põrkusid nad kokku punaväe eelüksustega, keda tagasi tõrjudes Soodeni pataljon Apsaare ja Lalli metsavahitaluni, Rebase pataljon aga Putki lähedale jõudis.
Peagi kandus lahingumüra eesti pataljonidest mööda ning nad avastasid, et mõlemad pataljonid on kotti jäänud, mis moodustab aga osa veel suuremast kotist. Rebane lõi kontakti samas samuti kotis oleva Saksa võitlusgrupi juhi major Grammiga, samal ajal tuli nii Soodeni kui ka Rebase pataljonil tagasi lüüa kuni polgusuuruste vastaste üksuste rünnakud.
Kuigi side rügemendiga oli katkenud, säilis raadioside diviisiga. 4. märtsil tungis Rebase pataljon kotist välja Putki külla ja võttis seal koos saksa üksustega sisse ringkaitse. Siin olid kohal ka mõned suurtükiüksused, kuigi laskemoona oli neil järele jäänud vähe.
Sissepiiratuid üritati endiselt varustada lennukitelt langevarjude abil, ent saadetised langesid enamuses vastase territooriumile. Punaarmee rünnakud Putkile löödi suurte kaotustega tagasi. Eestlaste andmetel kaotas vastane ainuüksi langenutena 300 meest, sealhulgas ka rünnanud polgu ülema.
Sissepiiratud positsioone hoidis kangekaelselt ka Soodeni pataljon. Sissemurru laiendamise asemel asus punavägi tegelema sissepiiratud üksuste hävitamisega, kaotades sellega väärtuslikku aega.
Eestlaste vastupanu andis Saksa väejuhatusele aega Putki alla lisajõude tuua. 5. märtsil 1944 alustas 11. diviis “Nordlandi” rünnaküksuste toetusel vasturünnakut ja vabastas eestlased piiramisrõngast.
Edu ei toonud punaväele ka suuremate diversiooniüksuste saatmine Narva rinde tagalasse. Punaväelased hävitasid väiksemaid sakslaste ja omakaitse formeeringuid ning mõrvasid kohalikke elanikke, kuid löödi siiski küllalt kiiresti üle Peipsi tagasi.
Krivasoo platsdarmi lõuna- ja lääneserval jäi Punaarmeel oodatud edu saavutamata. Nüüd koondati rünnaku raskus selle põhjapoolsesse ossa.
24.03.2004
1944. aasta märtsi keskpaigaks oli lahing Krivasoo sillapeal jõudmas haripunkti. Nõukogude autorite kinnitusel oli Narva rindelõik selleks ajaks kujunenud üheks aktiivsemaks ja jõudude kontsentratsiooni poolest märkimisväärsemaks rindelõiguks kogu Nõukogude-Saksa rindel.
5. märtsil murdsid Auvere platsdarmi põhjatiival rünnakule läinud Punaarmee üksused sakslaste kaitsest läbi ja liikusid edasi Sinimägede poole. 109. laskurkorpuse 72. ja 125. laskurdiviis hõivasid Kirikuküla juures uuesti Tallinna-Narva raudtee ning jõudsid Sinimägede külje alla.
Edu arendades murdsid vene tankid 17. märtsil saksa 61. jalaväediviisi kaitsest Lembitu-Auvere vahel läbi ning liikusid Sinimägede poole. Pidevates kaitselahingutes seisnud saksa üksused olid verest tühjaks jooksnud ning näis, et Leningradi blokaadis karastunud polkovnik I. Spilleri juhitud vene tankiüksustel õnnestub lõpuks eesmärgini jõuda.
Nii võinuks see ka minna, kui Sinimägede nõlva juures poleks ründavat punaväge oodanud kaks saksa Tiiger-tanki leitnant Otto Cariuse juhtimisel. Mootorid käivitati ning Tiigrid sööstsid vaenlasele vastu. Venelastele mõnevõrra ootamatult ei pööranud need esialgu tähelepanu vastase tankidele, vaid ründasid raudteetammile üles seatud viit tankitõrjekahurit, mida saksa tankikomandörid lugesid oma ohtlikemaks vastaseks.
Kuigi ka Tiigrid said mitu tabamust, pidas nende soomus vastu ning peagi olid tankitõrjekahurid hävitatud. Vastavalt oma tavale “kinninööbitud” tankis istuvad vene tankistid jätkasid samal ajal liikumist Tallinna-Narva maantee poole, vaid üks tankidest oli pöördunud ning lähenes Tiigritele selja tagant.
Suletud luuk sai sellelegi saatuslikuks. Oma soomusmasinat lahtisest luugist juhtiv ning seega maastikust head ülevaadet omav Carius märkas ohtu ning enne T-34 kärgatas Tiigri kahur ja vene tank süttis põlema. Nüüd oli järg teiste vene tankide käes, kes hävisid Cariuse mälestuste kohaselt enne, kui suutsid aru saada, kust neile õieti pihta saadi.
Korraga avastasid Tiigrid, et nad on saanud lahinguvälja peremeheks, tagasi tõmbus ka vastase jalavägi. Oma jalaväge polnud veel kuskil näha, küll saabus aga kohale kolmas Tiiger-tank.
Olukord jäi siiski äärmiselt hädaohtlikuks. Punaarmee valmistus samal ajal uueks rünnakuks. Lõpuks õnnestus Cariusel 502. tankipataljoni staabi kaudu suurtükituli välja tellida ning selle abil vastase jalaväerünnak tagasi tõrjuda. Tiigrite tules hävis ka järjekordne rühm vene tanke. Õhtuks jõudsid lisaks Tiigritele rindele saksa hõredad jalaväeüksused ning peagi oli rinne taas mehitatud.
17. märtsi lahingus hävitasid kolm Tiiger-tanki kokku 15 vastase tanki ning 5 tankitõrjekahurit. Öösel varustati Tiigreid laskemoona ning kütusega ja 18. märtsi hommikul asusid nad 16 jalaväelase toetusel kaotatud positsioone tagasi vallutama, hävitades seejuures mitu positsioonile veetud vene tankitõrjekahurit ning vasturünnakule tulnud T-34.
Päeva lõpuks olid Tiiger-tankid hävitanud viis vastase tanki ning 8 kahurit. Puruks lasti ka polkovnik I. Spilleri tank.
Samas vaimus jätkusid lahingud ka järgnevatel päevadel. Lastekodumäele viival teel asuv kõrgendik nr 33.9 ja seda ümbritsev varemeteväli käisid korduvalt käest kätte, kuid Punaarmeel ei õnnestunud enam Sinimägedele lähemale liikuda.
Otto Carius teenis nimetatud lahinguga aga välja Raudristi Rüütliristi, tõustes sõja lõpuks üheks kõrgemalt dekoreeritud saksa tankiässaks. Carius elas sõja üle, tema memuaarid “Tiigrid poris” on maailmas aga sedavõrd populaarsed, et jaapani koomiksimeistrid koostasid selle alusel terve koomiksite seeria.
1944. aasta märtsis aitas Otto Cariuse vaprus aga läbi kukutada Punaarmee viimase katse Narva soodest välja murda. Leningradi juhtkond otsustas edasised rünnakukatsed lõpetada ning asuda kaitsele.
01.04.2004
Tankikrahv annab vastulöögi
Punaarmee pealetungi tagasilöömine võimaldas Saksa väejuhatusel Narva all algatus enda kätte haarata. Seda soodustas ka Saksa poole käsutusse jäänud suhteliselt korralik teedevõrk, mis võimaldas üksusi kiirelt ümber paigutada ning vastulööke organiseerida. 1944. aasta märtsi teisel poolel asus Saksa väejuhatus ette valmistama omapoolset pealetungi, mille eesmärgiks oli Auvere platsdarmi likvideerimine. Selleks tuli sillapeal esiteks ära lõigata “kõrvad”, see tähendab kahes kohas üle Tallinna raudtee ulatuvad osad.
Operatsiooni juhtimine usaldati Wehrmachti ühele silmapaistvamale tankikomandörile “tankikrahv” Hyazinth krahv von Strachwitzile. Tankikrahv oli võitnud juba I Maailmasõjas kuulsust hulljulgete vastase tagalasse sooritatud ratsaretkedega, sama taktikat kasutas ta tankivägedes, tungides nendega sügavale vastase positsioonidesse ning hävitades juba eos võimaluse vastupanu organiseerimiseks. 1942. aasta sügisel jõudis just Strachwitz oma tankidega esimesena Volgani, hävitades Stalingradi lennuväljal otselaskudega sadu nõukogude lennukeid.
Nüüd usaldati talle ühe vähese sakslaste poolt 1944. aasta kevadel idarindel ettevõetud vasturünnaku organiseerimine. 1944. aasta alguses oli krahv Strachwitz nimetatud armeegrupp “Nord” tankivägede komandöriks. Paraku ei käinud kõlava nimetusega kaasas tanke, mistõttu Strachwitz pidi oma tankirühma formeerima mitmest armeegrupi “Nord” käsutuses olevast väiksemast tankiüksusest, nagu 502. tankipataljonist ja Nordlandi tankiüksusest “Hermann von Salza”. Rünnaku alguseks õnnestus Strachwitzil oma juhtimise alla koondada kokkuvõttes 75 soomusmasinat.
26. märtsiks olid ettevalmistused lõpule viidud. Hommikul 05.55 anti läänekoti pihta kümneminutiline tulelöök, seejärel asusid Strachwitzi soomusmasinad rünnakule. Et maastik oli äärmiselt soine, otsustas Strachwitz rünnakul Tiigrite asemel kasutada kolmkümmend tonni kergemaid Panter-tanke, Tiigrite ülesandeks oli “läänekotti” väljastpoolt blokeerida.
Rünnakut toetas ka Stukade õhulöök, mis aga otse tankide ette langes ning peaaegu juhtmasinas rünnakut juhtivat “tankikrahvi” ennast tabas. Tihedalt tankide kannul tungisid venelaste positsioonidesse ida-preisi grenaderide 23. ja 44. rügement, kel tuli vastase kaevikutesse jõudmiseks ületada inimesekõrgused palissaadid. Rünnaku innustajaks oli tankikrahv isiklikult, ilmudes oma maastikumasinaga ägedaima lahingumöllu keskele ning jagades vapramatele lahinguväljal Raudriste, shokolaadi ja konjakit.
Esimese rünnakupäeva õhtuks õnnestus sakslastel „läänekõrva” tipp läbi lõigata ning sisse piirata 72. ja osalt ka 109. laskurdiviisi üksused. 27. märtsil alustas 109. laskurkorpus kõiki reserve kohale tuues vasturünnakut, sakslaste edasitung küll peatati, kuid endist olukorda ei suudetud taastada. Ida-Preisi 23. rügement ei lasknud vastast läbi, hoolimata sellest, et oli enamiku meestest kaotanud.
Nõukogude suurtükivägi vasardas sakslaste positsioone. 11. diviisi pataljonid sulasid kokku kompaniideks ning vastase rünnakukiilud tungisid siin-seal hõredast rindest läbi. 23. rügement tõi eesliinile pioneerüksused, suurtükiväelased ja jahikomando ning taastas olukorra. Arvukate trofeede seas oli ka idapreislaste vastas võidelnud rügemendi lipp.
Nõukogude juhtkond saatis võitlusesse lennuväe ning Auvere kohal puhkesid ennenägematu ägedusega õhulahingud. Nõukogude andmetel tulistati neil päevil Narva piirkonnas alla 41 vastase lennukit. 29. märtsil anti sissepiiratud üksuste komandöridele käsk piiramisrõngast iseseisvalt väikeste rühmadena välja murda. See tähendas sissepiiratutele lõppu ning 31. märtsiks oligi „läänekõrv” vastastest puhastatud. Saksa andmetel kaotas Punaarmee langenutena üle 6000 mehe, sakslaste kätte langes vangi 800 vastase sõdurit, saagiks saadi 59 kahurit ning arvukalt muud sõjavarustust.
07.04.2004
Sakslaste vasturünnaku tugevus tuli Punaarmee juhtkonnale halva üllatusena. Juba märtsis alanud jõudude ümberpaigutamise käigus viidi märtsilahingutes suuremaid kaotusi kandnud üksused rindelt ära ning asendati värskete diviisidega.
Punaarmee olukorda kergendas teadmine, kuhu sakslased sellel korral pealöögi annavad - üle raudtee ulatuva «idakõrva» pihta.
Siiski suutis Strachwitz ka sellel korral vastast üllatada. Nimelt andsid sakslased 6. aprillil kõigepealt pettehoobi Putki-Sirgala juurest 98. ja 131. diviisi pihta, jättes sellega mulje, et analoogselt läänekotiga üritatakse Punaarmee üksusi tiivalt ära lõigata. Seda eeldades olid Punaarmee üksused tugevalt kindlustanud “idakõrva” ida- ja läänepoolse külje, rajades sinna arvukalt palissaade, miinivälju ja traattõkkeid.
Pealöök anti sellel korral aga mujalt, nimelt “kõrva” põhjatipu pihta ehk rahvakeeles öeldud “otse pähe”.
Psühholoogilise mõju suurendamiseks oli Strachwitz kohale toonud erineva kaliibriga õhutõrjekahurid, lastes neil trasseerivate kuulidega vastase positsioone tulistada.
Napalmrakettidega süüdati venelaste positsioonidel olev mets põlema, peagi jõudsid kohale ka ulgudes ründavad “stukad”.
Enne kui Punaarmee jõudis üllatusest toibuda, olid 61. jalaväediviisi üksused ja Strachwitzi tankid Auvere jaama suunal 6. ja 117. laskurkorpuse vahelt läbi tunginud.
Nõukogude väeüksused polnud frontaalrünnakut oodanud ning lõid kõikuma. Tiibadele rajatud kindlustused, eriti kõrged palissaadid, osutusid “idakõrva” kaitsjatele surmalõksuks, otserünnaku alla jäädes avastasid punaväelased, et neil pole enam kuskile taanduda.
Oma osa sakslaste edus võis mängida võimas tuleettevalmistus, milles hukkus põhirünnakusuunda katva 930. laskurpolgu komandör polkovnik P. R. Podelsnõi koos staabiga.
Strachwitzi tankid tungisid sügavale vastase kaitsesse, segadusse aetud venelased taandusid, järgnes uus hoop tiivalt ning peagi oli 256. laskurdiviisi 937. laskurpolk ümber piiratud. Diviisi juhtkond pääses vaevu vangilangemisest, staap koos dokumentidega jäi aga sakslaste kätte.
Leningradi rinde juht kindral L. Govorov oli toimunust raevunud ning nõudis 59. armeelt olukorra viivitamatut taastamist. Rünnakule saadeti 80., 120. ja 201. laskurdiviis tankide ja lennuväe toetusel, üritades ära lõigata ette jõudnud tankide ühendusteid.
Vaid Strachwitzi parema käe leitnant Günther Famula vaprus suutis varustustee avatuna hoida ning Tiigritele vajaliku varustuse järeleveo tagada.
Ägedates lahingutes õnnestus punaväel järgnevalt osa sissepiiratud üksustest piiramisrõngast vabastada, kuid Tallinna-Narva raudtee jäi sakslaste kätte. 7. aprillil andis kindral L. Govorov oma vägedele käsu minna kogu Narva rindel üle kaitsele.
Krahv von Strachwitzile omistati operatsiooni eduka juhtimise eest Saksa sõjaväe kõrgemaid autasusid - briljantide ja mõõkadega Tammelehis Rüütliristi juurde.
Olukord Narva rindel kippus Punaarmee jaoks muutuma katastroofiliseks, ainsaks lootuseks neile oli ilma kiire soojenemine, mis soise maastiku saksa tankide jaoks läbimatuks pidi muutma.
22.04.2004
Saavutatud edu õhutas sakslasi rünnakut jätkama. Krivasoo sillapea “kõrvade” äralõikamine tegi võimalikuks kogu sillapea hävitamise.
Sakslaste kavatsusi aimates grupeeris Nõukogude väejuhatus oma jõud sillapeal umber, tuues juurde arvukalt lisaüksusi ning tugevdades suurtükiväge.
Saabuva kevade tõttu hakkas ka armeegrupi Narva juhatusele tunduma, et sillapea vastu kavandatud rünnak võib sel korral ebaõnnestumisega lõppeda, kuid et lähenemas oli Hitleri sünnipäev, nõudis Saksa kõrgem väejuhatus juhile “sünnipäevakingi tegemist”. Rünnakul osalenud saksa üksuste ajalukku läkski järgnev rünnak “Hitleri sünnipäeval üle vee kõndimisena”.
Sakslaste pealetung algas 19. aprilli hommikul tugeva ettevalmistustulega, mille katte all asusid rünnakule Tiigrid. 170. diviisi 401. rügemendi kompaniid tungisid vastase positsioonidele, kuid ei suutnud sinna püsima jääda. Varakult alanud kevad oli muutnud sood läbipääsmatuks. Kaevikud olid vett täis, nii et haavatud sõdurid uppusid neisse.
Rünnaku pearaskust kandnud pataljonides oli selleks ajaks rivvi jäänud vaid 60-70 meest. Ometi jõudsid kokkukuivanud 170. diviisi 401. ja 399. rügement Metsakülani välja. Siin saadi aga teada, et vahepeal on punaväelased nende selja taga oma endised positsioonid tagasi vallutanud. Nüüd ei jäänud sakslastel muud üle, kui tuldud teed pidi tagasi liikuda ning punaväe peavõitlusliin uuesti hõivata - sel korral aga tagantpoolt.
Rohkem õnne oli Feldherrnhallel, kel õnnestus end võidelda suhteliselt kuivale teelõigule. Läbimurret vastase positsioonidest juhtis 1941. aastal neis paigus võidelnud Herbert Berger, keda selle eest autasustati Raudristi Rüütliristiga.
Viivitamatult järgnesid talle krahv Strachwitzi tankid, kuid 800 meetri pärast peatas massiivne tankitõrjekahurite tuli Tiigrite edasitungi. Juhttank jooksis miinile ning blokeeris järgnevatele tee. Õhtuks õnnestus teistel tankidel temast mööda pääseda ning jõuda sügava tankitõrjekraavini.
Strachwitz saatis Tiigritele appi pioneerid ning lubas 20. aprilli hommikuks anda vastase positsioonidele uduheitjatest tulelöögi, mis rünnakuks tee puhastaks. Öösel tasandasid pioneerid tankidele lõigu tankitõrjekraavist ning hommikuks oli kõik rünnakuks valmis.
Paraku oli uduheitjate tulelöök ebatäpne, langedes otse tanke saatva jalaväe keskele. See kandis raskeid kaotusi, kuid sellele vaatamata asusid Tiigrid rünnakule. Mõnesaja meetri pärast põrkusid nad aga vene rünnakkahurite ja tankitõrjekahurite varitsusele ning kuigi osa neist õnnestus sakslastel hävitada, sai mitu Tiigrit tabamuse. Tõsiseid kaotusi kandis aga ka vene pool.
Saksa väejuhatus sai aru, et hävitamata vastase järeleveoteid platsdarmile, oli edu saavutamine võimatu. Kolonelleitnant Kuhlmey 3. eskadrilli Stukad pommitasid päev läbi Auvere sillapead, üritades tabada paarkümmend sentimeetrit vee alla peidetud vastase sildu. Auvere kohal puhkesid ägedad õhulahingud, kuid sildu purustada Stukadel ei õnnestunud. See otsustas lõpuks ka lahingu käigu.
Nõukogude allikate kohaselt kaotasid sakslased rünnakul 20 000 meest, 50 tanki ja 10 rünnakkahurit, kuid need andmed on selgelt liialdatud. Kokku ulatusid saksa poole Narva ruumis veebruarist aprillini kantud kaotused 40 000 langenuni, Punaarmee kaotas aga ainuüksi märtsis-aprillis langenute ja haavatutena üle 200 000 meheni.
Aprilli lõpuks olid võitlevad pooled end Narva ruumis välja kurnanud. Rindel saabus mitmeks kuuks suhteline rahu.
Jaanuarist aprillini toimunud lahinguid kokku võttes võis armeegrupp Nord tõdeda, et kuigi tal tuli Leningradi alt taanduda, polnud Punaarmeel suurele ülekaalule vaatamata ometi õnnestunud otsustavat edu saavutada.
Rindele saabunud vaikus toob ka käesolevas seerias kaasa väiksema vaheaja. Jätkame uuesti Narva ruumis toimunu kajastamist juulis, mil kuuskümmend aastat tagasi seal uuesti palavaks läks.
14.07.2004
12.
Jätkame pärast paarikuist pausi kolmapäevastes Virumaa Teatajates kuuekümne aasta taguste rindesündmustega, mis juulis 1944 jõudsid Eestimaal otsustavasse järku.
1944. aasta suveks oli jõudude vahekord II maailmasõja rinnetel kaldumas lõplikult Saksamaa kahjuks. Lääneliitlaste invasioon Normandiasse ja Punaarmee suurpealetung idarindel andsid märku, et Saksamaa purustamine on vaid aja küsimus. Lisaks hakkasid sõjast välja langema Saksamaa liitlased. Rahuläbirääkimisi oli sunnitud alustama ka Soome ja nende taganttõukamiseks oli Nõukogude Liidul vaja vallutada Eesti.
Seetõttu hakkaski Nõukogude väejuhatus 1944. aasta juulis Narva alla lisajõude koondama. Varem Narva all võidelnud üksused, nagu 109. laskurkorpus ning eriti 30. laskurkorpus paistsid silma Soome lahingutes, omandades “läbimurdekorpuse” kuulsuse. Nüüd toodi nimetatud üksused 2. löögiarmee koosseisu koos lisajõududega tagasi.
Saksa väejuhatus oli nõukogude vägede ümberpaigutamisest informeeritud, kuid ei suutnud läheneva ohu suurust siiski täpselt ennustada.
Saksa armee olukord idarindel muutus järjest keerukamaks. Rinde kesklõigus alanud suurpealetungiga purustas Punaarmee armeedegrupi Mitte ning ähvardas armeedegrupi Nordi Wehrmachti põhijõududest ära lõigata. Et olukord Narva piirkonnas oli juba mõnda aega püsinud rahulikuna, alustati 1944. aasta juuni lõpus siit vägede väljaviimist.
Nõukogude poole arvestuste järgi jäi seejärel nende vastu Narva jõe liinile kokku umbes 22 250 meest. See jõud polnud nõukogude võimaliku suurrünnaku tõrjumiseks piisav.
Pikaks veninud kaitseliini mehitamiseks tuli Saksa väejuhatusel Narvat kaitsvad väeosad ümber paigutada. 18. juulil jõudis rindele Anijas formeeritud Eesti diviisi 47. rügement. Vabastamaks Lätti viidavat 122. diviisi, saadeti Auvere ruumi 45. rügement ja pataljon Narva Harald Riipalu (pildil) juhtimisel, 45. rügemendist vasakule asetati 47. rügemendi I pataljon Georg Soodeni juhtimisel.
45. rügemendi endise lõigu Narva jõel võttis üle 47. rügemendi II pataljon Alfons Rebase juhtimisel. Sellega oli 20. Eesti diviis kasvamas oma nimele vastavaks väeosaks, koosnedes 30. juuni seisuga 13 423 mehest. Diviisi juurde moodustati suurtükirügement ning mitmed teised vajalikud lisaüksused.
Seega oli eestlastest üksustest osakaal Narva rindel esimest korda jõudnud peaaegu pooleni siin kaitsel asuvatest väeosadest.
18. aprillil liideti Eesti diviisiga ka uuesti formeeritud pataljon Narva, mis kandis nüüd 20. füsiljeerpataljoni nime. Harald Riipalule allutatud pataljon paigutati kaitsele 45. rügemendi kõrvale Auvere juurde.
Evald Müür on kaitselõiku Auvere ruumis kirjeldanud järgmiselt: “Rindejoon oli soomaastikul. Sinna ei olnud võimalik kaevikuid ja punkreid ehitada, olid ehitatud vaid palkidest palissaadid. Pataljoni staap asus kilomeetri jagu tagapool soosaarel. Ainuke ühendustee tagalaga oli kitsarööpmeline rulliktee, mida vaenlane hoidis pideva suurtüki ja miilipilduja segava tule all. Soosaarel oli kohutav hais. Oli soe suvi ja sinna ehitatud punkrid olid talvistes-kevadistes lahingutes langenud punaarmeelaste mädanevaid laipu täis. Hais oli nii vänge, et mitu päeva ei maitsenud söök ega suits.”
Kogu eesliin oli teeradu täis ning eesliin ise nagu ehtne hiina müür – umbes kolme meetri kõrgune puudest palissaad. Paralleelselt müüriga jooksis propsidest tehtud jalgrada, kuulipildurite ja laskurite pesad olid oskuslikult peidetud müüri seintesse.
Eesti Diviisi meeleolu otsustavate lahingute eel tõstis paranenud relvastus. Võitlejatele jagati välja “elektrikuulipildujaks” kutsutud kuulipildujad MG-42, automaatründepüssid, tankirusikad ning nende teisikud, nn ahjutorud.
Kõigele vaatamata sai saksa väejuhatusele järjest selgemaks, et ainus võimalus Punaväe suurrünnak Narva all tagasi lüüa on rinne Narva jõe liinilt tagasi tõmmata. See otsustas Narva saatuse, kuigi oma kevadtalvel raskete kaotuste hinnaga kätte võidetud positsioonidel püsivatel meestel polnud sellest veel mingit aimu.
21.07.2004
13.
Ettevalmistused taandumiseks Sinimägede liinil ette valmistatud nn Tannenbergi kaitseliinile algasid 1944. aasta juuli algul. Rinde-õgvendamisega loodeti kaitseliini lühendada mitmekümne kilomeetri võrra.
Taandumine Sinimägede liinile pidi esialgse käsu kohaselt toimuma ööl vastu 25. juulit. 23. ja 24. juulil alustati raskerelvade toimetamist uutele positsioonidele, tagalasse veeti ka suurem osa laskemoonast. Et rindel asuvaid eesti üksusi polnud kavandatavast taandumisest informeeritud, hakkasid need protestima ning pöördusid otse Berliini, saavutades hetkeks koguni taandumiskäsu tühistamise. Kõik see tekitas segadust ning takistas taandumise korrapärast läbiviimist.
Punaarmee oli juba mõnda aega valmistunud otsustavaks rünnakuks Narvale. Linna alla toodud lisaüksustele tuginedes oli Punaarmee juhtkond veendunud, et nüüd õnnestub tal nõrgenenud armeegrupp Narva purustada ja Eesti vallutada.
2. löögiarmee juhataja kindralleitnant I. Fedjuninski ja 8. armee juhataja kindralleitnant F. Starikovi koostatud plaani järgi tuli selleks esiteks anda Auvere platsdarmilt löök mere suunas, seejärel ületada linnast põhjas Narva jõgi ning piirata linna kaitsvad Saksa üksused sisse. 2. armee rünnakupiirkonda Narvast põhjas koondati kokku 75 000 meest, Auvere sillapeal asuvasse 8. armee läbimurdelõiku 130 000 meest, mida oli mitu korda rohkem kui III Germaani soomuskorpuses.
Veelgi suurem oli Punaarmee tehniline ülekaal. Kahurväge oli Punaarmeel kaheksa korda rohkem kui vastasel, õhus oli neil välja panna 546 lennukit sakslaste 49 vastu, kolm korda rohkem oli Punaarmeel Narva all soomusmasinaid.
24. juuli hommikul avas 1648 kahurit ja miinipildujat tule saksa positsioonidele Auvere tugialal. Kahe tunni jooksul lasti välja 2000 tonni mürske ja miine. Rünnaku raskuspunkt tabas Eesti diviisi 45. rügementi koos talle allutatud endise Narva pataljoniga. Võimsa tulevalli all läks vene 120. laskurdiviis tankide toetusel rünnakule, löödi läbi kogu päeva kestnud lahinguga aga tagasi.
Lahingu lõpuks olevat ründavas üksuses rivist välja langenud 80% koosseisust. Rügemendi positsioonide ees suitses 29 soomusmasinat. Auvere lahingu eest ülendati Harald Riipalu kolonel-leitnandiks ning talle omistati Rüütlirist.
Verised võitlused toimusid ka 11. Ida-Preisi diviisi kaitselõigus, kus samuti kõik rünnakud suurte kaotustega tagasi löödi.
25. juuli hommikuks oli Punaarmee Narvast põhjas Kudruküla juurde rünnaku lähtealusele koondunud 30 000 meest. Esimeses laines läksid rünnakule 131. ja 191. diviis. Nõrgestatud eesti 46. rügemendi vastu paisati seega kaks täielikult komplekteeritud laskurdiviisi, mis andis läbimurdelõigus Punaarmeele vähemalt kuuekordse ülekaalu.
Kell 7 alanud tuleettevalmistuse käigus tulistas nõukogude suurtükivägi eestlaste pihta 200 000 mürsku, hävitades sellega suurema osa kaitserajatistest ja läbimurdelõiku katnud üksustest. Lahingu algul püüdsid Eesti diviisi suurtükiüksused küll vastata, kuid peagi lõppes neil laskemoon.
Kell 8.20 alustas Punaarmee Narva jõe ületamist. Rünnaku raskuspunktis asunud III pataljon oli tulelöögis kaotanud enamiku oma koosseisust, 1 600-meetrises kaitselõigus oli võitlusvõimelised veel vaid 15 meest. Ometi üritati vastasele vastu hakata. Pikkamööda sunniti III pataljoni hõredad kompaniid siiski taanduma.
Kergem polnud olukord ka II pataljoni lõigus, mis sai samuti ülitugeva tulelöögi osaliseks ning taandus võideldes Tallinna-Narva maantee suunas. Jõe ületamise järel tungis 131. laskurdiviis Tallinna-Narva maantee suunas, 191. diviis pöördus aga lõunasse, et lõigata ära Narva kaitsjate taandumisteed. Alustati ka pontoonsilla ehitamist Narva jõele, et tuua järele rasketehnikat.
Saksa stukad ründasid edasitungivaid üksusi ja tekitasid neile kaotusi, silda ei suutnud nad aga purustada. Üksikud punaväe tagalasse jäänud vastupanupesad osutasid ründajatele siiski meeleheitlikku vastupanu ning pidurdasid nende edasitungi.
Lõplikult nurjas Punaväe plaanid Talinna-Narva maantee läbi lõigata major Alfons Rebase juhitud 47. rügemendi II pataljon, mis Vepsküla ja Narva linna vahel asudes jäi Punaarmee tulelöögist peaaegu puutumata. Kui ründajad pataljoni vasakul tiival 46. rügemendist läbi murdsid, nihutas Alfons Rebane rinde kaares vasakule ning võttis sisse ringkaitse. Pataljoni kaitselõiku ründavad punaüksused löödi raskete kaotustega tagasi.
26. juulil tungis Punaarmee sakslastest maha jäetud ja purustatud Narva linna. Saksa põhijõud olid selleks ajaks taandunud Tannenbergi liinile. Halvasti teostatud rindeõgvendamine oli neile aga kalliks maksma läinud. Raskeid kaotusi kandis Eesti diviisi 46. rügement, täielikult hävis aga SS-brigaadi Nederland 48. rügement General Seyffardt. Rügement jäi ootama maha jäänud kompaniid ja valis siis taandumiseks vale tee läbi keerulise maastiku, kus ta Punaarmee poolt sisse piirati ja hävitati.
Järelejäänud väheste jõududega tundus ka õgvendatud rindejoone kaitsmine III soomuskorpusele üle jõu käiva ülesandena.
29.07.2004
14.
26. juulil jõudsid Punaarmee eelüksused taanduvate saksa üksuste poolt sisse võetud uuele kaitseliinile ehk nn Tannenbergi liinile. Kaitseliin sai alguse Mummassaarest, kulges üle Sinimägede, Hundinurga juures üle raudtee ning tegi siis järsu pöörde tagasi, minnes üle Sirgala, Puhatu ja Gorodenko soo Narva jõeni ja sealt Peipsini. Kaitseliini põhjalõigus oli ehitatud kaevikuliin, mille vahel asusid soomustatud tulepunktid.
Positsiooni võtmeks olid ümbrust valitsevad kolm kõrgendikku ehk Sinimäed. Läänest itta olid need kõrgendik 69.9, Grenaderi kõrgustikuks kutsutud mägi (83.2) ja Lastekodumägi.
Tannenbergi liinini jõudnud nõukogude üksused asusid seda käigult ründama. Saksa positsioonid võeti marulise suurtükitule ja lennuväe rünnakute alla. Lastekodumäele toodud värske flaamlaste pataljon kandis nendes ränki kaotusi, langes suurem osa ohvitseridest ja pataljon kaotas sisuliselt võitlusvõime.
26. juuli õhtul murdsid vene tankid esimesest kaitseliinist läbi ja hõivasid Lastekodumäe idaosa, mis peagi siiski taanlaste löögirühma poolt tagasi vallutati.
27. juuli hommikuks olid Sinimägede alla jõudnud ründajate põhijõud, mis tankide ja tugeva suurtükitule toetusel rünnakule läksid. Kui esialgu suutsid kaitsjad oma positsioone hoida, siis peagi tungisid vene tankid Hundinurga juures peakaitseliinist läbi ja vallutasid enamiku Lastekodumäest.
Nordlandi komandör Fritz von Scholz saatis reservist lahinguväljale 12 rünnakkahurit, kes vene tankid laiali lõid. Suurem osa Lastekodumäest jäi siiski punaväelaste kätte. Õhtul sai von Scholz oma punkri juures mürsukillust surmavalt haavata, mis kaitsjate seas veelgi segadust suurendas.
Sellele vaatamata tehti sama päeva hilisõhtul katse Lastekodumägi tagasi vallutada. Selleks rakendatud Georg Soodeni pataljoni (I/47) rünnak kulges esialgu edukalt, kuid et abijõud ei jõudnud eestlastele õigeaegselt järele, jäi rünnak seisma.
Neis lahingutes langes ka pataljoni komandör Georg Sooden. 28. juulil üritas F. Steiner uut rünnakut Lastekodumäe vastu, et vabastada seal surmaheitlust pidavad eestlased ja flaamlased, kuid see varises vastase raskerelvade tules kokku. Selleks ajaks oli Punaarmee väejuhatus Sinimägede alla paisanud jõud, millest tema arvates pidanuks piisama sakslaste kaitsest läbimurdmiseks.
1944. aasta 29. juuli hommikul asus Punaarmee Sinimägede all otsustavale rünnakule. Lahingusse paisati kaks värsket tankipolku, kolm kahuribrigaadi ja üheksa suurtükipolku, koondades sel viisil läbimurdelõiku mitukümmend tuhat sõdurit, 1680 suurtükki või miinipildujat ning 150 soomusmasinat.
Grenaderi kõrgustikku ründasid 201. ja 256. diviis rasketankide Jossif Stalin toetusel. Punaarmee surus kiiresti maha viimased vastupanukolded Lastekodumäel, murdis siis läbi uuest peakaitseliinist ning tungis Grenaderi kõrgustikule. Selle vallutamise järel piirasid vene tankid sisse ka läänepoolse kõrgustiku, mille langemine näis olevat vaid mõne hetke küsimus.
Sel hetkel paiskas F. Steiner lahingusse oma viimase reservi - Paul-Albert Kauschi juhitud soomusüksuse, kes ootamatu rünnakuga vastase tankid tagasi paiskas. See andis F. Steinerile võimaluse üritada tagasi vallutada Grenaderi kõrgustikku, milleks kasutas viimast enda käsutuses olevat enam-vähem tervet jalaväeüksust – Eesti Diviisi 45. rügemendi Paul Maitla pataljoni.
Hoogsa rünnakuga löödi punaväelased Grenaderi kõrgustikult minema. Eestlased püüdsid nende järel tungida ka Lastekodumäele, kuid löödi raskerelvade tulega tagasi. Paul Maitla pataljon või õigemini selle riismed jäi Grenaderi kõrgustikule Sinimägede lahingu lõpuni. Osutatud vapruse eest omistati Paul Maitlale neljanda eestlasena Rüütlirist.
Punaarmee suurrünnak oli sellega tagasi löödud. Sinimägede ees suitses 113 (teistel andmetel 120) purustatud tanki. Rünnaku raskust kandnud 109. laskurkorpuse diviisidest oli nõukogude andmetel lahingu lõpuks rivis vaid 225 meest. Verest tühjaks jooksnud olid ka teised Sinimägesid rünnanud korpused. Sinimägede all oli saavutatud hiilgav tõrjevõit.
05.08.2004
15.
Kaotustele vaatamata jätkas Punaarmee katseid Tannenbergi liinist otse läbi murda. Venelaste peakorter nõudis III soomuskorpuse purustamist ning Rakvere vabastamist hiljemalt 7. augustiks 1944.
Lahingusse toodi 110. ja 124. laskurkorpus, kusjuures varasemates lahingutes purustatud jalaväeüksuste kahurvägi jäeti kohale. Üheksa kilomeetri laiusele läbimurdelõigule oli nüüd koondatud 1913 kahurit ja miinipildujat.
30. ja 31. juulil läks Punaarmee uuesti suurte jõududega rünnakule, kuid Sinimägedest läbi murda tal ei õnnestunud. Vapralt võitlesid neis lahingutes Vaivara vanal kalmistul kaitset hoidva Soodeni pataljoni jäänused.
“Igal hommikul, vahel ka pealelõunal, oli meie positsioonidel turmtuli, mille kirjeldamine on võimatu,” saab lugeda ühe rindevõitleja mälestustest. “Alguses vastas sellele meie kahurvägi võrdlemisi tüsedalt, kuid sunniti paari päeva jooksul peaaegu täielikult vaikima. Tumedal pilgul jälgisime, kuidas venelane materdas rinde otseses läheduses asuvat jalaväe saatesuurtükiväge, kuni see oli maatasa.
Pärast seda, kui venelane 30. juulil oli üheksakümne lennukiga pommitanud suurtükiväge ja meie positsioone, jooksid ellujäänud kahurväelased meie terveksjäänud kaevikuisse, nende tardunud silmades peegeldumas läbielatu – räbalateks kistud ja langenud kaassõdurite saatus.
Samaaegselt tambiti ülivõimsas kahuritules segamini eestlaste kaevikud. Mets, mis kaunistas meie läheduses olevat surnuaeda, muutus läbipäästmatuks tõkkeks purukslastud puudest, ning vastik, imal lõhn tunnistas, et surnuaed oli segamini küntud.
Kaitsekraavidest läbiminek polnud enam võimalik, need olid täitunud langenud eestlastega. Venelased aga ei rünnanud suuremate jalaväejõududega, mis pärast neid turmtule lööke oleks arvatavasti õnnestunud. Või hoidsid nad oma jalaväge?
Tõenäoliselt oli nendel suur respekt eestlaste ees, mistõttu nad ei tahtnud suuremate jalaväeüksustega riskeerida enne, kui rünnaku tulemus oli kindlustatud seeläbi, et eestlaste poolt kaitstav maa-ala oli tule ja raua abil muudetud põrguks, milles elaval olevusel pole kohta.”
1. augustil nihutas Punaarmee rünnaku raskuskeset pisut rohkem lõunasse. 2. augustil õnnestus nende löögiüksustel Hundinurga juures Saksa kaitsesse sisse kiiluda, kuid eestlaste vasturünnak lõi nad sealt taas välja.
Paremaid tagajärgi andis Punaarmee 201. laskurdiviisi ja 221. tankipolgu löök Putki juures 170. ja 225 diviisi ühenduskohta. Sakslased sattusid segadusse ning hakkasid taanduma, avades ründajatele 2. piirikaitserügemendi III pataljoni vasaku tiiva. Piirikaitserügement suutis Punaarmee edasitungi siiski riivistada, kuid nüüd surusid punaväelased tagasi saksa 225. diviisi.
Olukorda saadeti lahendama 45. rügemendi I pataljonist, Narva pataljonist, 227. mereväepataljonist, 111. julgestusrügemendist ning Eesti diviisi rünnakkahuritest koosnev lahingugrupp Harald Riipalu juhtimisel, mis pani punaüksuste pealetungi seisma ning paiskas need seejärel rünnaku alguspunkti tagasi.
3. augustil üritas Punaarmee taas rünnakut Sinimägede vastu, kandis aga juba rünnakuks koondumise ajal “uduheitjate” tules sedavõrd suuri kaotusi, et oli sunnitud rünnakust loobuma. Tulemusi ei andnud ka järgnevatel päevadel ette võetud rünnakud.
Tagasi üles
