Sellel teemal on 33 vastust

[klaabu]

XchopperX, 30 juuli 2008, 13:59, kirjutas:

Mis vahet on Siberisse saatmisel ja asumisele saatmisel?
Homme hommikul kella kaheksaks palun 4 leheküljeline essee koos viidetega minu lauale!

Üks peaks olema sunnitöö ning teine tähendab siis lihtsalt kuskil Venemaa avarustes elamist. Kurikuulus paragrahv 58-1 (VENE NFSV Kriminaalkoodeks): "Nõukogude kodumaa reetmine" = 25 + 5.

Kohtumõistmine käis tavaliselt nii, et kohtumõistja rääkis, kui jube inimene sa ikka oled ja sind võiks ikka surma mõista, aga kuna sa oled veel noor ja tubli mees, siis saad 25 + 5

[L4hma]

Pac`, 30 juuli 2008, 13:19, kirjutas:

Sorry, aga rääksin seda juttu, mida minu vanavanemad on kogenud ja mida nemad on mulle rääkinud. Ise ma pole midagi välja mõelnud. Vägistamuise juttu rääkis mingi sõjalise muuseumi tegelane kuskil ekskursioonil. Miks te ei taha kuulda seda, mida oli. Mis selle teema mõte on, kui kohe on iga asi propaganda? Ja tahaks ise ka teada, mis siin bullshit siis on ? Lihtsalt võikamad faktid olen üles märkinud.

Tsitaat

Ja vene sõduritel olid täid, nad haisesid ja olid pesemata

WTF see siis on?
Ükski eestlasest sõdur ei haisenud. mkm.

Mina tahaks kuulda seda mis oli. Aga sina ju ei räägi, kuidas oli. Jah, muidugi olid venelaste seas vägistajaid, joodikuid ja muidu päevavargaid. AGA, kas kõik?

Sinu vanavanemad ei ole võimelised asju objektiivselt analüüsima. Ühelt poolt vanuse poolt teisalt, nad elasid üle sõja (? )ning viha on suur.

Muutis L4hma, 30 juuli 2008 - 15:30.

[Pac`]

Ega ma ei peagi siia kõiki asju üles panema, aga kas ma siis valetasin? Rääkisin ju õigust või ei ? Ei tahaks uskuda, et mu jutt nüüd 100 protsenti väljamõeldis oli. Eks loomulikult pole need ainsad asjad ning on palju muidki asju ja eks eestlaste seaski oli pätte, aga ma ei saa aru, miks mu jutt kõigis nii suurt meelehärmi valmistab. Parem täiendage või rääkige siia oma lugusid peale mitte ärge kritiseerige kümme korda üle. Ja siis xChopperX küsis mis vahe sel on. Vahe on see , et 25 aastat lähed teed seal tööd ja oled ori nig 5 aastat peal seal veel pärast elama ka , kui töö läbi saab. Aga eks kanakukkr jr seletas ka seda juba.

Muutis Pac`, 30 juuli 2008 - 16:12.

[raux111]

Nagu üks pensionär on öelnud kes on sõja üle elanud ütles.Sakslane on smokingus venelane.

[L4hma]

Pac`, 30 juuli 2008, 17:09, kirjutas:

Ega ma ei peagi siia kõiki asju üles panema, aga kas ma siis valetasin? Rääkisin ju õigust või ei ? Ei tahaks uskuda, et mu jutt nüüd 100 protsenti väljamõeldis oli. Eks loomulikult pole need ainsad asjad ning on palju muidki asju ja eks eestlaste seaski oli pätte, aga ma ei saa aru, miks mu jutt kõigis nii suurt meelehärmi valmistab. Parem täiendage või rääkige siia oma lugusid peale mitte ärge kritiseerige kümme korda üle. Ja siis xChopperX küsis mis vahe sel on. Vahe on see , et 25 aastat lähed teed seal tööd ja oled ori nig 5 aastat peal seal veel pärast elama ka , kui töö läbi saab. Aga eks kanakukkr jr seletas ka seda juba.

Mis siis, kui ma väidan, et su jutt oli 50% vale?

ee, Miks meelehärmi? Kuna sa lihtsalt ajasid mingit mulli kokku?

[Pac`]

L4hma, 31 juuli 2008, 09:29, kirjutas:

Mis siis, kui ma väidan, et su jutt oli 50% vale?

ee, Miks meelehärmi? Kuna sa lihtsalt ajasid mingit mulli kokku?

Eks seleta, mis seal valet oli, sa ju ainult virised, eks seleta siis. Tahaks ise ka teada, vb on tõesti midagi siis viga.

[klaabu]

Edmund Ernitsa lugu

Nooremleitnant Edmund Ernits oli mees, kes vaatamata oma „valele sotsiaalsele päritolule" ning punavõimu poolt arreteeritud isale ja vennale püüdis kõigest väest ustavalt Stalini üritust teenida. Ernitsal õnnestus ka ülekuulamistel eriosakonnas selgeks teha, et ta ei ole ülejooksik ega „nõukogude kodumaa reetur". Oma sõnade järgi oli tema üks viiest Velikije Lükis vangisolnud eestlasest, kes pääsesid karistuseta.
Ernits, kes oma sõnade järgi ei jooksnud üle, vaid sai põrutada ja võeti vangi jaanuaris 1943 teadvuseta olekus (see oli „ausa nõukogude inimese" klassikaline vangilangemis-juhtum), vabastati süüdistustest ja teda karistusüksusse ei saadetud. Kuid kahtlaste hulka jäi ta ikkagi, tema ohvitseriauaste võeti ära ja järgneva aja veetis mees tagavarapolgus. Esialgu saadeti ta Podolskisse ohvitseride erilaagrisse.
Oma auastme sai Ernits tagasi alles 1944. aasta suvel. Tegevüksustesse saadeti ta 1944. aasta lõpus karistusena mingi pisema süüteo eest.
Ernits kirjeldab 1990. aastal ilmunud raamatus „Ma sõjateele läksin" oma vabastamist sõjavangistusest niimoodi:
„Mind pimestas hele jaanuaripäike ja valusalt sirav lumi. Sakslastest sõjavangid astusid edasi, kuid mind tõmmati toorelt kõrvale. Siinsamas oli ahjuvare. Nägin automaadisuud, mis sihtis mulle otse näkku. Hetkeks märkasin veel Willi (saksa sõdur, kes tema eest vangistuses hoolitses. - H. O.) ehmunud pilku ja juba oli temagi kadunud. Paistis, et minuga on kõik läbi. Nägin vaidlevaid sõjaväelasi enda ümber. Maas lebasid laibad. Värske veri imbus lumme. Puna-armeelane end vangi anda ei tohtinud, kas siis sellepärast? Ühes laibas tundsin ära mehe, kes oli teeninud allohvitserina Eesti armees ja nüüd kandis vanemleitnandi paguneid (Punaarmees sel hetkel veel paguneid ei olnud, võib-olla pidas Ernits silmas lõkmeid? - H. O.). Hiljem selgus, et temagi oli langenud sakslaste kätte vangi. Kohtumõistjate üliagarus oli ta eluküünla nüüdsama kustutanud.
Keegi käratas automaaturile ja sellel jäigi lask tegemata. Silm hakkas seletama polgukaaslasi. Oli võrratult ilus ilm. Karge õhk pani purju. Kuulsin, kuidas vaieldi millegi üle ja päris ägedasti. Mõned mehed tulid juurde ja kõnetasid mind, kuid ma ei kuulnud. Lõpuks haaras leitnant Peeter Gross mul käest ja talutas laipade juurest eemale... "
Seega päästsid Ernitsa kohesest tapmisest tema oma polgukaaslased ja mees pidas seda ise oma teiseks sünnipäevaks.
Eestlastest sõjavangid jagati kolmeks umbes 180meheliseks salgaks ja saadeti laipu kokku vedama ja matma. Edasi moodustati neist karistusüksused ja eriosakonnas algasid põhjalikud ülekuulamiskadalipud koos meeste vastandamisega ja üksteise vastu väljamängimisega, et selgeks teha suuremad ja väiksemad süüdlased.
Ernits kirjeldab toimunut nõnda:
„ Ülekuulamistel vastandati mehi. Võikad olid reetmise ja arakslöömise üksikasjad. Kui mulle oli algusest peale selge, et Velikije Luki on piiramisrõngas, siis paljud polnud seda teadnud ega isegi uskunud. Ülekuulamistelt tulijad, kui vastastatud olid meie endi keskelt, pidid üksteist äärepealt tapma hakkama. Nii tuliseks läks omavaheline õiendamine. Kaks tunnimeest pidid tihti abi kutsuma, et elu ja surma pärast võitlejaid teineteise haardest vabastada. Niivõrd olid meeled üles köetud.
Siin kuuldud lood olid sageli vastikud. Aina süüdistati üksteist. Eriti kiruti komandöre. Ja mõnikord ka asja eest. Juhtus selline räpane asi, et rühmakomandör jättis rünnaku ajal mehed maha ja pages tahapoole, selle asemel, et olukorrast selget pilti omades nad vangilangemisest päästa. Nii langesid võitlejad üksteise järel vangi, kes tervena, kes haavatuna. Ja hiljem süüdistas too komandör oma sõjavangist naasnud alluvaid vaat et reetmises. Selle tagajärjel kadusid mitmed aastateks Siberi kinnipidamiskohtadesse, mõni jättis sinna oma elugi. Aastaid hiljem võeti asi uuesti üles. Ja nüüd tuli tollel rühmakomandöril juba eaka mehena võtta pikk tee jalge alla, kust ta enam tagasi ei tulnud. "
Vähestel läks nii hästi kui Edmund Ernitsal. Tema hea tuttav vanemleitnant Avo Kuuse, tuntud laskesportlane, langes vangi siserindel 26. detsembril 1942 300. polgu pataljonikomandörina. Sõjatribunal mõistis ta 11. märtsil 1943 surmaja Kuuse hukati Toropetsis sama aasta 30. aprillil.

Joann Saarniidu lugu

Hoopis teisiti käis kunstnik Joann Saarniidu käsi, kes teenis sanitaarseersandina 249. diviisi suurtükiüksuses. Tema korraldas diversiooni oma väeosa suurtüki õhku-laskmiseks ja läks koos kaaslastega teadlikult Velikije Luki garnisoni sakslaste poole üle. See episood osutus üheks kõige traagilisemaks. Kaksteist eestlast jäid üle joostes venelaste ja sakslaste risttule alla ning elusalt jõudsid saksa positsioonideni vaid Saarniit ja reamees Jaan Rääbu.
„Juba vinguvad kuulid üle meie peade. Venelased on meie põgenemist märganud ja avanud selja tagant tule. Me ei võta lahingut vastu, vaid heidame pikali ja püüame roomates edasi minna, oodates kogu aja sakslaste toetust. Kas nad on meid petnud? Miks nad ometi viivitavad?
Kuskilt tõuseb õhku rakett, valgustades meid lagedal väljal. Nüüd avavad ka sakslased tule, kuid mitte tiibadele nagu lubati, vaid otse meile. Oleme kahe tule vahel. Mis siis nüüd lahti on? Kas sakslased peavad meid ründavateks punaarmeelasteks? Nüüd on kõik kadunud!/.../
Põhjakas saab kuulitabamuse lõualuusse... Püüan anda talle esmaabi, kuid ta ei suuda enam omal jõul liikuda... Leitnant Eelmaa saab surmava tabamuse... Otsime tema keha tagant kuulide eest varju... Iisak püüab roomates meiega liituda, kuid saab kuuli pähe ja jääb surnult lamama... Jätkame jooksu Saksa kaevikute poole, lohistades haavatud Põhjakat endaga kaasa. "
Pidevates kaitselahingutes väljakurnatud Saksa garnison oli juba täiesti apaatne ja ei hoolinud enam millestki. Ülejooksnud eestlaste saatus oli traagiline. Oma „vangist vabastamist" Punaarmee poolt kirjeldab Saarniit nõnda:
„Meid käsutatakse keldrist väljaja viiakse teiste ülejooksnud ja nüüd uuesti punaste kätte langenud sõjameeste juurde. Neid võib olla umbes 900 meest. Mõned on haavatud või vigased. Lootusetus ja masendus vaatab vastu kõigi silmadest.
Meid käsutatakse üheksa-kaupa kolonni.
„Iga paarituarvuline välja astuda!" kõlab uus korraldus. Kui mehed ei oska sellele kohe reageerida, tulevad kasahhid kohepüssipärahoopidega appi. Eraldatud viiakse eemale varemete taha ja niidetakse seal kuulipildujatülega maha.
Olen sattunud paarisarvulisse ritta. Vaatame paljutähendavalt üksteisele otsa. Surm on veelkord läinud meist nii lähedalt mööda, et tundsime selgesti ta külma hingust."
Vangid rakendati esialgu Velikije Luki varemeteväljal laipu korjama ja põletama, samuti lund rookima.
Edasi mõistis tribunal mehele 15 aastat sunnitööd ja ta määrati karistusüksusse (pigem sunnitööüksus), mis ei võidelnud relv käes vaenlase vastu, vaid tegi rindelähedases tagala-tsoonis kõikvõimalikke abitöid. Raske töö koos julma kohtlemise ja alatoitumisega muutsid mehed täielikeks inimvrakkideks.
1943. a kevadel jõudis Saarniidu tööüksus uuesti pärisrindele, nüüd juba Smolenski lähistel. „Rmselt on venelased kandnud jälle suuri kaotusi, sest meid rakendatakse jälle eesrindel, mitte küll otseselt relvi kandvate sõduritena, vaid töölistena. Peame kaevama kaevikuid ja laske-pesi, kandma laskemoona eesrindele, matma surnuid ja tegema kõiki muid töid.
Süüa antakse nüüd iga päev rukkijahukörti kuumaveega ilma soolata. See tekitab maohäireid ja paistetust Kaevikuid kaevame öösiti, millal rindetegevus on vaikinud. Iga mehe öiseks normiks on kaevata üksteistkümmend jooksvat jalga. See, kes öö jooksul oma normiga valmis ei jõua, peab päeval tiheda tule all tööd jätkama."
1. mai öösel õnnestus Saarniidul koos nelja eestlasega sakslaste poole üle joosta ja ta jõudis lõpuks tagasi Eestisse. Edasi põgenes Joann Saarniit Soome ja jõudis lõpuks Kanadasse.

[raux111]

Kanakukk kas härra Ernits ka nüüd elus on?

[klaabu]

«Õhkijamemm»: kaua me seda pronkssõdurit kardame!

Kolmapäeval, 24. mail pidas Aili Jõgi oma 75. sünnipäeva. 60 aastat tagasi tähistas ta oma 15. sünnipäeva Pagari tänava NKVD maja keldri vangikambris.

Mai näikse tema jaoks üldse kuidagi tähendusrikas kuu olevat. 60 aastat tagasi 8. mail õhkis Aili koos pinginaaber Ageedaga Tõnismäel asunud pronkssõduri eelkäija, punase viisnurgaga puust postamendi. Kaheksa päeva hiljem neiud vahistati. Alles mais 1971 pääses Aili Jõgi koos perega lõpuks Venemaalt koju.
Enne kohtumist ristisin Jõgi enda jaoks nimega «õhkijamemm» (ei midagi pahatahtlikku). Kohtudes nägin, et ei olegi ta nii väga memm veel midagi. Ta särtsub elujõust ja südikusest. Õigest Eesti vaimust.

Ta viskab nalja ja oskab nakatavalt rõkkavalt naerda ka siis, kui meenutab elu valusamaid hetki. Ning pajatab oma lugusid. Mistõttu ei saanudki intervjuust suurt asja ja on vaid paganama kahju, kui vähe mahtus sisse Aili Jõgi lugusid.

Esimene katse teha intervjuud

Kuulge, on see nüüd ikka tõsine jutt, et kui keegi hakkama ei saa, panete pronkssõdurile ise pommi alla?

1946. aastal mõistis sõjatribunal mulle kaheksa aastat Tõnismäe punapostamendi õhkulaskmise eest.

1991. aastal, kui paljusid rehabiliteeriti, sain mina aga millegipärast kolme lõvi templiga paberi, et jah, kaheksa aastat oli tõesti liiga palju, kuid selle teo eest kaks aastat oleks paras ning et kaks aastat jääbki.

Ehk praegu on mul kaks aastat justkui veel reservis. Ning kui leiti, et olen karistatud, siis mind ei saagi enam uuesti karistada. Nii et võin õhku lasta küll, sest mul oleks nagu õigus seda teha.

Keda kummardatakse (Jõgi monoloog)

Mõelge, kes seal seisab, keda kummardatakse.

Seesama sõdur tuli öösel, ajas pered koos lastega üles, andis tunnikese kompsu kokkupanemiseks ja viis inimesed loomavagunitesse ja saatis Siberisse.

Seesama sõdur käis meil iga päev vangilaagris järel ja kriiskas: šag na levo, šag na pravo, tšitai pobegom, streljaju bez predupreždenija (samm vasakule, samm paremale, on põgenemine, tulistan hoiatamata – E. T.) Seda laulu laulis seesama sõdur paarkümmend korda päeva jooksul kaheksa aastat jutti mulle kõrva.

Ja mis tehti meie presidendiga? Ma mõtlen siis, kui Lennart Meri kirst toodi Kaarli kirikust välja ja kirstuga auto läks sellesama punasõduri eest läbi. Kas nad tõesti ei saanud teiselt poolt minna?! Kas matuse korraldajail üldse aru peas ei ole?!

Nii paha hakkas. Mõtlesin, et kohe Meri koputab vastu kirstukaant – poisid, mis te jamate.

Matuse korraldajad on sündinud siis, kui punasõdur juba Tõnismäel oli, nad on kasvanud kogu elu koos temaga. Neid ei häiri see punase okupatsiooni sümbol; nad ei mõtlegi sellele, mis tähendus sel sõduril on.

Minu esimene vahelepõige

Aili arvamus haakub hästi Jüri Ratase jutuga kolmapäevasel pressikonverentsil, kui Tallinna poisslinnapea ütles pärast pikka vaikust (ilmselt ei olnud keegi «ristiisadest» Ratasele juhtnööre ette kirjutanud), et teda pronkssõdur küll ei häiri.

Uskumatult loll avaldus. Poisslinnapead ei häiri, kui tema silme all püütakse Teises maailmasõjas hukkunute mälestamise välise võõba all üles puhuda punavõimu ülistamise uut juurdumist. Poisslinnapead ei häiri, kui tema linnas on pisuke maalapp, kus Eesti riigi lipp ei tohi lehvida, aga punalipp tohib.

Muidugi mõista – lihtsam kui ajalugu teada on nägu tumedaks mökerdada ja italiano’na linnas tsirkust edendada. Kuigi kiirkursuse Eesti ajaloost võiks poisslinnapea ju ometigi võtta. Kui keegi teine õpetajaks ei sobi, äkki aitab oma erakonna mees Küllo Arjakas. Ikkagi ajaloolane.

Äkki tuleks kasuks leida ajaloo õppimiseks veidi mahti, enne kui hakata mängima mustanahalist americano’t, veendumaks, kas linna lõbumajade teeninduskultuur vastab ka tasule.

Teine katse teha intervjuud

Teate, mina võtaks Mart Laarilt talle antud ülemaailmsest kuulsast preemiast küll pool ära. Sellega looks pronkssõduri äraviimise ja vajadusel ka äraviimise seletamise fondi. Just siis, kui Laar oli esimest korda peaminister, oli kõige õigem aeg pronkssõduri erru saata.

On veel ju Res Publica Juhan Parts. Tema teab, kus kohal on vajalik punane kraana. Tema võiks ka nüüd aidata.

Mõtlete täpselt nagu mina. Praegu räägitakse, et loome mingi komisjoni, hakkame arutame. Jabur jutt. Lihula puhul ei olnud Partsil mingit komisjoni vaja. Tegi ära. Võtku nüüd Margus Leivo ja Robert Antropov punti ja tehku ära. Justkui auvõlg või nii.

Ei nad arutanud Lihulasse minnes midagi, tegid täpselt nagu venelased meiega – salaja öösel pimedas.

Jah, võtku nüüd uuesti oma punt kokku ja viigu sõdur minema. Neil on ju kogemus olemas. Lasku käia. Võtku kumminuiad ja koerad ka ligi.

See komisjoni-jutt on muidugi täielik jama. Umbes et vaja mööbel ühest toast teise tõsta, moodustame aga jälle komisjoni, mismoodi seda teha.

Tean, et teil on punase kultussamba sünnist jutustada oma legend. Kuid millal ja kuidas te ise esimest korda sammast seal nägite?

Minule jäi puust punapostament ette, kui septembris 1945 hakkasin käima Hariduse tänava kooli 8. klassis. Punase viisnurgaga postament asus toona praeguse trollipeatuse joonel, veidi Endla tänava poole. Enne ei viinud minu tee sealtkandist läbi ning ma ei oskagi öelda, millal täpselt see postament sinna tekkis.

Tundsin siis huvi, mida see tähistab. Läksin küsima vastasmajast Hariduse tänava nurgal. Seda maja kutsuti kindralite majaks. Sinna uuteks elanikeks kolinud valitud seltskonna hulgas olid laskurkorpuse kindralid Lembit Pärn ja Jaan Lukas, oli ka NKVD kohaliku uurimisosakonna ülem Idel Jakobson.

Mida see punapostament tähistab, teadis kindralite autojuht Jaan Küünemäe, kes ütleski, et see on korteriröövlite hauapaik.

Legend korteriröövlitest (Jõgi monoloog)

Oli aeg, kui maja uued elanikud polnud veel lõplikult sisse kolinud, kuid nende vara oli osaliselt juba majas. Sel ajal sattus Vene politruk peale kolmele sõdurile, kui need majast varastatud asjadega lahkusid.

Politruk lasi oma käega need sõdurid maha. Ju võisid nad kaasa krabada mõne tähtsa nina nodi. Päris ilma põhjuseta Vene politruk omi maha ei kõmmuta.

Ega seda lugu tahetudki uskuda, sest tookord võisid Vene sõdurid ju igal pool rahumeeli röövida ja marodööritseda. Keegi ei lasknud neid maha.

Tapetud röövlitele kaevati auk ja visati laibad auku. Millal täpselt need röövlid auku visati, mina ei tea. Igal juhul sõda ei olnud siis veel lõppenud.

Ma ei tea ka, kuidas see punase viisnurgaga puust postament sinna tekkis. Kuid selliseid postamente oli lihtne teha ja neid oli mujalgi.

Kui Vene väed teist korda, 1944 septembris tulid, olid sakslased läinud, linnas ei olnud mingit erilist tulistamist ja Tõnismäel ei langenud küll ühtegi punaarmeelast.

On püütud rääkida, et Tartu maantee kandis asunud piiritusevabrikus (Liviko – E. T.) jõid mõned Vene sõdurid end surnuks ning need toodud siis Tõnismäele.

No mis jutt see on?! Kes neid laipu siis nii väga tassis?! Sõja ajal ei hakka keegi surnud sõdurit nii kaugelt linna keskele tassima. Kui nad seal end surnuks jõidki, kas siis lähemal ei olnud kohta, kuhu neile auk kaevata?!

Minu teine vahelepõige

Millalgi 1990ndate algul komistasin Nõukogude Liidu kangelase Jevgeni Nikonovi otsa, kelle büstpostament seisis Kadriorus mere kaldal.

Kes ei mäleta, siis kiirmeenutusena: punapropaganda käsitluse kohaselt hukkus madrus Nikonov kangelaslikult Tallinna kaitsmisel. Fašistid köitsid madruse puu külge ja põletasid. Põlenud puud näidati erilise kultusesemena Maarjamäe memoriaalil.

1990ndate algul aga võis tõdeda, et suure tõenäosusega sõdis madrus Nikonov sõja võiduka lõpuni ning elas pärast sõda kusagil suure kodumaa avarustes. Ühe legendi kohaselt külastanud mees 1970ndatel ka Tallinna ja imestanud, et on ära põletatud.

Tahtsin öelda, et punapropaganda masinavärk tuuritas oma imetabasel moel ja jõul ning võimule vajalik kultus tekitati kas või tühjast kohast.

Tõnismäega on ju sama seis. Puudub ametlik dokumentaalne selgus, kes ja kuidas Teises maailmasõjas langenud Nõukogude sõjameestest sinna maetud on. Tegelikult puudub ametlik dokumentaalne selgus, kas sinna on üldse Teises maailmasõjas langenud Nõukogude sõjamehi maetud...

Aili Jõgi küsib ja selgitab

Kas te teate Kopli surnuaeda?

Ei tea.

Mina tean, sest mu vanatädi elas sealkandis ning lapsena käisin sealt tihti läbi. Mulle see surnuaed kangesti meeldis. Seal olid mitmesaja aasta vanused hauad. Sinna oli maetud palju saksa aadlikke. Oli kunstiliselt ilusaid hauakambreid ja -monumente. See surnuaed oli nagu muuseum.

Venelased tulid, tõmbasid traktoriga kõik maatasa ja tegid sinna tantsploštšadka (tantsuplats – E. T.). Neile kohe meeldis sakslaste kontide peal tantsida.

No ütle sa nüüd mõtlemist – teha keset surnuaeda tantsuväljak!

Venelased tulid ja võtsid Eestis maha kõik meie tähtsad mälestusmärgid. No kuidas me saime seda niisama pealt vaadata?!

Meid oli õpetatud elu mustvalgena nägema: mis on hea, on hea; mis on halb, on halb. Sellises vanuses lapsed ei teadnud, et igasugu värvitoonid on vahepeal.

Kolmas katse teha intervjuud

Ja nii lihtsalt see käibki, et ühel hetkel otsustasite pinginaabriga – aitab, laseme viisnurgaga punapostamendi õhku?

Jah. Et kaua me vahime seda punast viisnurka, venelastest korteriröövlitele püstitatud sammast. Samal ajal kui meie sambad on kõik lõhutud. See ei mahtunud kuidagi pealuu sisse.

Leidsime, et kui niisugused röövlid märatsevad Eestis, siis vaadaku, kui hea on, kui õhku lastakse nende mälestusmärgid. Võinuks ju selle puupostamendi ka bensiiniga üle kallata ja põlema panna, kuid tahtsime seda ikka pauguga teha.

Ühe tüdruku tädipojal oli maailmatu relvaladu. Nagu poistel ikka sõja ajal. See poiss tõigi meile kolm toolipulka, paraja jupi süütenööri ja sütiku.

No ja mis seal’s on. Ei ole selles mingit kunsti...

Ei tea, sest ei ole kunagi ühtegi monumenti õhku lasknud.

Ei ole selles mingit kunsti. Elementaarne. Läksime Ageedaga 8. mai hilisõhtul kahekesi kohale, torkasime sütiku kuhugi serva alla ja süütasime nööri.

Süütenöör oli paraja pikkusega, et rahulikult kodu poole minema kõndida. Mürtsu kuulsime, aga tagasi, vaatama ei läinud.

Pääsesite koos perega Eestisse tagasi alles mais 1971. Puust postamendi asemel laiutas pronkssõdur igavese tule valguses juba täiega. Siis ei tekkinud tahtmist oma kamp uuesti kokku ajada ja taas üks kärakas teha?

Ei tekkinud.

Hirmus oli näha, kuidas rahvas on 25 aastaga nii ära pööratud ja puhtaks pestud ajudega. Keegi ei julge midagi rääkida ega vastu hakata. Astuvad aga kõik komsomoli ja parteisse, sest tahavad kuidagi rahulikult edasi elada.

Kaugel Venemaal ei osanud ette kujutadagi, et 25 aastaga annab eesti rahva nii ära keerata. Kui tulime tagasi, tundusime teistele niisama lollakad, nagu oleksime Kanadast. Meis istus Eesti vaim endiselt sees.

1946 oli veel mingigi lootus?

Siis oli terve rahvas punavõimu vastu ning ajud ei olnud veel nii pestud.

Te ei kartnud omal ajal midagi, nüüd aga otsustajad kardavad seda va pronkssõdurit kui kummitust.

Mitte pronkssõdurit ei kardeta, vaid venelasi ja nende provokatsioone.

Venelastel käib aga oma suurriiklik näitemäng. Vanemad olijad leiavad endistviisi, et nad on okupandid ning võivad teha, mis tahavad. Nüüd sisendatakse seda taas noortelegi.

Mingite korteriröövlite haua tähistamiseks püstitatud sambaga hirmutatakse meid siiamaani. Et olge teie ilusasti paid edasi, las nemad teevad seal sõduri juures, mida tahavad. Ei saa mina sellest aru, hale lugu.

Osa «kangeid mehi» eesotsas Jüri Liimiga ähvardab teha seda, mida teie tegite 60 aastat tagasi. Kuid mis lahendus see oleks?!

Ei no muidugi oleks parem see sõdur kuhugi ära viia. Ta riivab silma ja hinge ja kindlasti ei ole see tema õige koht.

Kindlasti ei ole õige koht ja küll tahaks, et ta lahkuks pauguta. Oleks päris hull lugu, kui...

Kui tuleb taas pärast 60 aastat paugutama hakata. Ja seda nüüd siis Eesti Vabariigis.

Kas me tõesti ei saa muidu ühest punapostamendist jagu, kui peab öösel salaja minema ja dünamiidi alla panema?!

On veel üks ohtlik võimalus seisus, kui sõdurit plätserdatakse ning eesti mehed lubavad ta taevasse läkitada. Nimelt et pommi panevad alla hoopiski vene mehed, ükskõik, kust nad siis tulevad. Ning loomulikult läheb see «prokljatõje fašistõ» ehk eestlaste kraesse.

Loodetavasti kapo hoiab ikka silma peal, et lugu päris käest ei läheks. Ega kapos ei tööta ka täitsa lollid.

[raux111]

Elmar Silma mälestusi Sileesiast (tänane Wroclawi ümbrus)
Mälestusi 1945 aasta kevadtalvest.


Eellugu
Eesti Diviisi osad, pärast 17 septembrit 1944 ja lahtikiskumist Narva rindelt ning koos Piirikaitse rügementide osadega jõudsid kattelahinguid lüües üle Meemeli Königsbergi ruumi, Läänemere suvituslinna Cranz'i, kust need oktoobri algul suunati AlamSileesia tekstiililinna Sagani (kus asub Wallensteini loss) — läheduses olevasse Neuhammeri väljaõppe laagrisse, ümberformeerimiseks. Mind määrati 46. rügemendi staapi nooremaks käsundusohvitseriks; hiljem viidi mind sealt sama rügemendi 2. pataljoni 3. kompanii granaadipildujate (tänapäevase terminoloogia järgi miinipildujate) rühma üle-maks. Kompaniiülemaks oli ltn. Lembit Rool, kellega olime koos olnud juba Eesti Leegioni väljaõppelaagris Debicas ja lahinguid koos löönud Neveli soodes, enne minu sõjakooli minekut. Ltn. Rool oli veidi kinnise iseloomuga, kuid otsekohene, hea ja alati abivalmis kamraad. Ta langes 21. märtsil 1945 tankitõrje kahuri (edaspidi lühendatult „ttk") mürsu läbi Ziege juures Oppelni kotist väljamurdmisel. Väljaõpe on intensiivne. Osa koosseisust on vanad Idarinde võitlejad, Narva pataljoni, Eesti Leegioni või hilisema Eesti Diviisi võitlejad. Nendega sulatatakse kokku ka Piirikaitse üksuste mehed ja lennuväe abiteenistuslased. Minu rühma koosseisus on rida viimaseid. Neist kõigist said tublid lahingumehed. Nimeliselt mäletan: Sipelga, Reiman, Küts, Mikk j.t. Kolm-neli poissi olid nooremad, kui 16 ja said tavalisele toidule lisaportsjoni juurde. Rühmal oli ettenähtud kuue asemel vaid kaks granaadipildujat! Täiendust lubati anda rindel.
Oderi rindele
Jaanuari lõpul 1945 saabub kauaaimatud käsk: Eesti Diviis (edaspidi "ED") rindele! Meie 46. rügemendi pealelaadimine toimub 26. jaan. hilisõhtul, täielikult pimendatud Neuhammeri jaamas. Saganist suund itta. Brieg'is toimub mahalaadimine ning jalgsirännak: Dambrau, Schönwitz-Karbischau ruumi; Oppelnist umbes 15 km läände, kuhu jõuame 31. jaan. õhtuks. Teel sihtkohta tervitavad korduvalt meie kolonne pardarelvade tulega „uljad punakotkad", saavutamata ühtegi tabamust. Meie II pataljon ööbib Schönwitzis. Puhkame väsimust elanike poolt mahajäetud külas. Igati juba rindemeeleolu, mida täiendab raskerelvade kõmin.
Järgmise päeva lõuna paiku asub pataljon, kelle ülemaks kpt. Valdo Liht, end. kompaniiülem Rebase pataljonist Idarindelt (v. V. Jürissaare Kahe rinde vahel", lk. 202) Karbischau küla ette varupositsioonile, järjestuses: 7. kompanii, ülem ltn. August Jurs, -pataljonile antud lõigu paremal tiival, kelle parempoolseks naabriks on 45. rügemendi 2. pataljon Schönau külas, seda pataljoni juhib kpt. Ernst P a I k, (end. E. Brigaadi I pataljoni 4. raskekompanii ja hilisem sama pataljoni ülem Neveli rindel. Minu end. ülem, tohutu energiaga varustatud end. eesti armee kaadriohvitser. Tema hüüdnimed sõpradelt "Keravälk" ja „Ärni"). Keskel oli 6, kompanii ltn. Einar(?) Innuse (identne kpt. Jürissaare raamatu 202 lk. mainitud ltn. Innusega.) juhtimisel ning lõigu vasakul tiival ltn. August Külaotsa 5. kompanii. Kõikide nende laskurkompaniide ülemad on „raudvara" major (viimati kolonel) A. R e b a s e Idarinde pataljonist. Rebane juhtis nüüd 46. rügementi ja oli kapitulatsiooni päevil ED ülema k. t. Ltn. L. Rooli 8. raskekompanii jagunes taktikaliselt järgmiselt: 5. kompanii käsutusse üks rk. rühm ltn. Otto Silma, 6. komp. käsutusse teine rk. rühm ltn. Jüri Panga ja kolmas rk. rühm ltn. Arne Sulgi 7. kompanii alluvusse. Minule alluv granaadipildujate rühm allutati otseselt pataljoni ülemale, asukohaga Karbischau lossi pargis. Esijärgus olev I/46. on juba eelmisel päeval patüli k.t. kpt. Tederi juhtimisel sisse võtnud lõunapool Oderi jõge asuva Wolfsgrundi küla esise, mis oli saksa Volkassturmi (raukadest komplekteeritud üksused, mida nimetati „maailma kallimaks armeeks": kuldsed hambad, hõbedased juuksed ja tinased jalad) poolt maha jäetud. Pataljoni ülem major Riho Piirsalu oli rännakul haigestunud ja haiglasse evakueeritud. Vene sillapeale sooritatud eestlaste kallaletung põrkus vaenlase tugevale vastupanule, nõudes ohvriks mitme mehe elu, nende hulgas noor ohvitser Purga (?). Kpt. Teder leiab 1. veebruaril Wolfsgrundi külas vaenlase mürsu läbi sõdurisurma. Tema järglaseks saab kpt. Palm. Fischbachi lahingust mäletan veel järgmisi ohvitsere, idarinde veterane: end. korvpalliäss ltn. Ralf Viksten ja minu sõjakoolikaaslane Eero Soonra. I/46. asumisel kaitselõiku Mittenwaldi ette 2. veebruari varahommikul, teostab pataljoni lahtikiskumise ja taandumise katet 46. rüg. staabikompanii rühm ltn Jakob Ristsoo juhtimisel.
Karbischau küla (Oderi jõest 4 km lõunasse ja Oppelni linnast umbes 15 km läände) samanimelise lossi, kiriku ja koolimaja ümber jääb tervenisti 7-eks nädalaks kpt. Lihti pataljoni asupaigaks. Küla, kus olnud kord 3000 elanikku, on meie saabumisel tühi. Nagu ühest lossiteenijate perekonnast (poolakad) meile jutustati, oli põgenemine toimunud öösel ja ülepeakaela, kui teade oli saabunud venelaste tungimisest Oderi lõunakaldale. Seda tõendasid ka ülestegemata voodid. Küla mis asub lõunast põhja ja idast läände kulgevate maanteede ristumiskohal, kuulus lossi suurmajandile. Loss meenutas omaaegseid kodumaiseid härrastemaju. Omanikuks oli rindel võitlev aadlik, ratsaväe kindral, kes kannab edasi suguvõsa militaarseid traditsioone, mida võib järeldada lossi esivanemate galeriist, õlimaalidest Preisi ja Austria-Ungari ratsaväe vormides. Lossi sisustus kõneles sajanditepikkusest suguvõsa ajaloost. Mind köitis isiklikult suur lossi raamatukogu. Hulk raamatuid oli prantsuse keeles, vähem inglise keeles. Märkimisväärne oli ka vanade relvade kogu. Loss süttis 7. veebruaril vene „oreli" tulest ja põles maani kogu väärtusliku sisuga. Lossiköök, kus asus meie pataljoni staap, jäi tänu massiivsetele kivivõlvidele püsima.
Positsioonile asumise esimesel päeval, s.o. 1. veebruaril 1945, ei häiri vastane meie pataljoni positsioone, ka õhust mitte. Wolfsgrundis on aeg-ajalt kuulda käsirelvade tulistamisi, sekka ka kahurimürsu lõhkemist. Nähtavasti polnud venelane suutnud kiire edasitungi tõttu oma raskeid relvi järele tuua. Meie poolel puudus suurtükitule toetus pea täielikult. Side, mis olemas, toetus virgatsitele. Kolmandaks puudus pataljonil tarvisminev kaardistik, s.o. 1:25 000, mis hädavajalik raskerelvade tule juhtimiseks. Ainukese kaardi vastavas mastaabis omas pataljoniülem. Kompaniiülemad saavad sellest skitsid. Mina vajasin granaadipilduja tule juhtimiseks täpset kaarti. Kaardid saabusid alles 3. rindeloleku päeval; samuti ka osaline traatside pataljoni staabi ja kompaniide vahel.
Rindele asumise esimese päeva õhtupoolikul sain kpt. Lihtilt käsu, asetada granaadipildujad nii positsioonile, et jääksin oma pataljoni kaitselõigu piiridesse, kuid saaksin anda tõkketuld Wolfsgrundi küla ees oleva I/46. lõigu ette. Käsus öeldakse, et traatside minu ja I/46. vahele tõmmatakse I/46, poolt. Uurin, hoolega patüli kaarti, kuid käsk tundub teostamatuna. Ja siis teen otsese, mis minu „vahelejäämisel" tähendaks sõjakohut, paremal juhul degradeerimist, halvemal mahalaskmist. Asetan kõik ühele kaardile. Mõõtes kaarti leian, et kui viin oma torud umbes 400 m peavastupanu positsioonist ettepoole, mäeküljele, olles vaenlase vaatlusele nagu peopesal, olen võimeline ülesannet täitma. Teen rühmavanemale veebel Põldmaale korralduse rühma paigalevõtmiseks, varustan ennast patüli kaardi skitsiga, võtan kaasa patüli virgatsi ja alustame umbes poole km matka, kaardil määratud kohta, ltn. Jursi 7. kompanii lõigu ette.
Karbischau ja Wolfsgrundi vahe on umbes 2 km. Nende vahelt jookseb läbi oja. Oja silla lähedal asub kaks üksikut maja kõrvalhoonetega. Siia paigutan oma rühma ja käsutusesoleva laskemoona. Majadest umbes 150 m itta, mäeküljele, kujuneb meie positsioon. Kirka ja kangiga raiume endid külmunud maasse ja asetame torud palgale. Saadan virgatsi tagasi, teatades patülile positsiooni asukoha koos skitsiga, millele märgitud relvade täpne asukoht. Jäin ootama traatsidet. Märkan, et mõned minu meestest, vanad lahingumehed, heidavad mulle eba-määraseid pilke. Õhtust on saanud öö. Ka Wolfsgrundis on kõik vaikne.
2. veebruari varahommikul kella 2 paiku äratavad mind kpt. Liht ja ltn. Rool, kutsudes kaasa maastiku luurele. Alustame liikumist lossiomanike perekonna matusepaiga suunas, mis asub lossist pool km loodes. Teel teeb patül Liht mulle teatavaks, et I/46. tõmmatakse Wolfsgrundi eest tagasi ja II/46. jääb esijärku. Raskerelvade rühma ülemana pean olema teadlik pataljoni täpsest paiknemisest. Jõuame ilusas männitukas oleva kalmistu juurde. Ilus talvekate täiskuu valgusel on hurmav. Nõjatume kalmistumüürile ja võrdleme maastikku patüli kaardiga, kui meie ees asuva 6. kompanii lõigus metsaservas läheb valla äge vene püstolkuulipilduja tuli. Kuule vihiseb meiegi ümber ja plaksudes vastu kalmistumüüri. Tuli on intensiivne, tuleb aga kitsast sektorist. Ilmne: tegemist on ainult vaenlase luurega. Kogu rindelõigus valitseb aga täielik vaikus, kaasaarvatud ka I/46. lõik.
Sisimas alustab tegevust vana rinde-mehe eelaimdus, mis sunnib mind mõtlema rühma juurde tagasiminekule. Avaldan oma mõtte kpt. Lihtile ja saan korralduse kohe tagasi minna ja tegutseda äranägemise järgi. Teel põikan sisse küla servas asuvasse majadegruppi, kus ltn. Panga rühm ja köögid. Panen ka need alarmiseisukorda. Nõlvakut mööda alla minnes kuulen umbes 400 m kauguselt paremalt, idast, kuulipilduja laadimisvõtete klõbinat, mis kerges talvehommikus selgesti kuuldav. Binokliga ei näe midagi. Jõuan rühma juurde. Minu ära olles on rühmavanem pannud rühma oma algatusel alarmiolukorda. Positsioonilt leian eest laoülemad Aaviku ja Haava. Teen neile ülesandeks läheneda ettevaatlikult salule, kus kuulsin klõbinat ja kuulatada, kas on midagi kahtlast. Peagi on mehed teatega tagasi, et ka nemad kuulnud samasuguseid relvade klõbinaid. Asetan mehed relvade taha. Kummalegi torule paneme valmis 20 granaati. Saadan teate patülile. Ootame. Vaatan randmel olevat kella: 10 minutit puudub neljast. Vahepeal on kuu taevast kadunud. Meie uued moondamisriided teevad meid kümne sammu kauguselegi nähtamatuks.
Ja siis! meie ees umbes 300 m kaugusel külmunud ojasängis sähvatab tulejuga. Järgneb vaikust lõhestav kärgatus. Selge — meie ees on venelane oma ttk-ga. Palju neid on? Binokliga märkan oma ees vaid ebamäärast liikumist. Peast jookseb läbi mõte, et oleme kohmakate relvadega nagu hiired lõksus, kui vaenlane meid avastab. Annan esimesele torule 300 m ja teisele 400 m kaugust ja siis turtsatavad mõlemad üksteise võidu a 10 granaati välja. Tundub igavikuna, kuni on lõhkenud viimane, 20-nes granaat. Granaatide lõhkemise valguses näen vaenlase ttk-de kontuure. Registreerin, et meie granaadid kukuvad otse vene tankitõrje kahuritele, osa aga nende ette. Teen väikese korrektuuri tulejuhtimisele nii, et granaadid lõhkeksid kilpide taga, vene meeskonna hulgas. Uus 20-ne seeria lendab „iivani" suunas. Ojasäng on täis plahvatusi ja vägevat karjumist. Meie poolel käib kõik nagu õlitatult. Uued granaadid tulevad kohale koos kpt. Lihti läkitusega:" Jää rahulikuks ja külmavereliseks!" Seda viimast polnuks ehk vaja soovida, sest meid, vanu lahingumehi, oli vallanud hasart ja noored minetasid vanade najal hirmu. Orust sähvab meie suunas suudmetuli ja hetk hiljem prantsatab ttk mürsk meie kahe granaadipilduja vahele, külmanud maale, teeb seal virru ja põrkub siis sõdalase R e i ma n i sääre pihta, jäädes lõhkemata. Sõduriõnn! Veel lendab meie poolt uus seeria „Käkke" venelastele kraevahele. Siis jääb sealpool kõik vaikseks.
Aovalguses avastame, et venelane põgeneb tagasi itta, kasutades ojasängi. Tahan neile lahkumiseks järele saata mõned granaadid, kuid siis selgub, et ühe toru mehhanismis on rike. Üks jaoülem tõstab toru, millele ei saanud enam soovitud suunda anda augu servale ja tulistab Schönau ees asuvasse metsa pagevaid ning kahurit kaasa tassivaid venelasi, kuid kahjuks tagajärjeta. Lahing mis kestis 20 minutit, lõppes meie poolel rms. Reimani kerge põrutusega. Valges tutvusime orus võitluse tagajärgedega. Pilt oli masendav. Surnutena lebas 63 punaväelase puruksrebitud laipa ja 11 hobuse omad. Ei ühtegi haavatut. Küllap suutsid venelased need kaasa viia. Maha oli jäänud 3 rasket ja 1 kerge tankitõrje kahur, koos lukkudega. Kõigilt olid aga ära võetud optilised sihikud. Lisaks nimetatuile täieneb meie sõjasaak veel ühe granaadipildujaga, ühe Maksim raskekuulipildujaga ja ühe vene tankitõrjepüssiga — nn. karupüssiga. Sinna juurde kolm reekoormat laskemoona nimetatud relvadele.
Kui seda vene üksust poleks õigeaegselt avastatud, võinuks see muutuda saatuslikuks Wolfsgrundis olevale I/46-le. Eelpooltoodu võib tunduda jahimehe jutuna, pole aga seda. Sõjas või ka igapäevases elus võivad erandid põhjustada suuri võite, kuid ka samaväärseid hävinguid. Mõtlen lahingu eeskirja vastast positsiooni valikut.
Kohe pärast minu rühma lahingu lõppu tõmbab I/46 Wolfgrundist tagasi, uuele positsioonile Mittenwalde ette. Veame oma sõjasaagi lossi õuele ja rühm asub positsioonile juurvilja aeda, nüüd juba kolme toruga. Lõunaks on meil juba traatside pataljoniga, õhtuks on patüli poolt määratud punktid sisselastud. Ivan võib tulla.
Lõuna ajal tuleb rügemendi staabist nõudmine, et tuleb ettepanekuid teha lõppenud lahingus ülesnäidatud vahvuse eest Raudristidele. Esitan kõik 13 nime, kes olid aktsioonis tegevad. Õhtuks on diviisiülema kinnitus. Ja nii seisan oma hommikuste võitluskaaslastega lossi suures köögis ülesrivistunult. Rügemendi ülem, rüütliristi kandja kol. A. Rebane on omalt poolt määranud I järgu raudristi ka kompülile, ltn. Roolile. Õieti oli ltn. Roolile määratud sama rist juba Narva rindel, jäi sellest aga ilma. Ltn. Rool oli Jõhvi mees ja seal elas ta ema. Saades käsu Jõhvi lähedalt Tartu alla minekuks, tahtis ta oma ema veel näha. Ta sõitis omavoliliselt virgats-mootorratturiga Jõhvi. Tagasiteel ründas vene lennuk sõitjaid. Virgats sai raskelt haavata, mootorratas vigastada. Rooli ootas sõjakohus. Temale annetatud, kuid alles kätteandmata raudrist I tühistati ja asi loeti lõpetatuks. Patül kpt. Liht särab uhkusest oma meestele. Küllap see oli ka üks ainulaadne juhtum eesti üksuste ajaloos II Maailmasõjas üldse, et lahingust osavõtnud kogu allüksus dekoreeritakse ristidega. Kpt. Lihti korraldusel täidab ta käskjalg kapral Peet igale värskele ristikavalerile klaasi puskariga. Joogi, kaks piimanõu täit, oli tänuks taandumistee lahtihoidmise eest toonud kaasa I pataljon ja see pärines kohalikust viinavabrikust. Samaaegselt marssis uksest sisse minu rühma ülejäänud osa, kandes pidulikult pudelitega kaste ja kastikesi. Kingitus värskelt dekoreerituile. Rahvasuust pärit ütlus, et „kui hakkab vedama, ei saa enam pidama", on paikapidav. Kastides on paar pudelit shampanjat, mõned karbid sigarette — võidurikka pataljoni ülemale. Dekoreeritud mehed saavad igaüks ühe pudeli ja paki sigarette, minule ja ltn. Roolile lisaks veel kast sigareid.
Kpr. Peet, nähes asjade käiku, on vahepeal juba laua katnud lossile kuuluvate kristallklaasidega. Korgid pauguvad, klaasid kõlisevad. Tseremoonia on läbi. Kpt. Liht, ltn. Rool ja mina jääme raskerelvade probleeme arutama. Hiljem selgus ka kingituse päritolu. Nimelt avastati majas, kus asub minu rühma vaatlus- ja tulejuhtimise punkt, Volkssturmi rügemendi marketenderi ladu ning üsna auväärses koguses. Saksa raukade rügement taandus nii kiiresti, et unustas isegi marketenderi lao. Nagu hiljem Torontos kõneles V. Hommik, kes oli ltn. Panga rühmas jaoülem, olnud nende rühm lao esimene avastaja. Pataljoni ülem kuulutas leiu pataljoni omandiks. Vabariigi aastapäevaks saab rügemendi staap Dambrau lossis lao tagavaradest kingituse.
Järgmisel päeval alustab venelane, nagu vastuseks minu eelmise päeva tegevusele, oma raskerelvade sisselaskmist. Märkideks küladevaheline ühendustee ja ltn. Jursi 7. kompanii lõigu esine. Vene tuli on aga kobav. Vastase kavatsustest ei saa selgust.
Meie pataljoni positsioon on rusikana üldisest rindejoonest etteulatuv. Kaitselõigu erilise olukorraga arvestades on diviisi poolt määratud pataljonile suurtükipatarei kpt. Koha juhtimisel ja lisaks veel saksa suurtükiväe grupp (HAA) raskete torudega. Tankitõrje rühm ltn. Villem Känd`i komando all 13. kompaniist ning pool rühma granaadipildujaid (3 toru), allutatakse minule. Pataljoni raskerelvade tuletoetus on rõõmustavalt jõuline. HAA tulejuhiks on berliinlane, ltn. Braun. Te-maga saavutame siira ja sujuva koostöö.
Venelastel on midagi kavatsusel. Kogu öö lasub pataljoni lõigul segav kahurväe tuli. Nähtavasti on vaenlane saanud juurde uusi raskeid üksusi. Alates 4. veebruarist on nende sisselaskmine ulatuslik. Kogu öö jooksul kuuldus Wolfsgrundi poolt mootorite ja lülikute mürinat. Ka meie pool ei magatud. Saime igasugu varustuse ja laskemoona täiendust. Kohale tuleb ka rügemendi ülem kol. Rebane, et pataljoniülemaga ja kompaniiülematega kaitset igakülgselt läbi arutada. Kuna minu asukoht on nüüd pataljoni staabi juures, on mul suurepärane võimalus jälgida selle suure sõjamehe asjalikku ja kõike ettenägevat arutlust vastase rünnaku juhuks. Üksikasjaliku seletuse andsid rügülile ka raskerelvade ülemad. Kuna kol. Rebane jäi rahule, andis see ka endale suurema kindlusetunde.
Vaatamata vaenlase intensiivsele segavtulele, on meie poolel vaid mõned kergelt haavatud, kes pärast esmaabi aga rindele edasi jäävad. Pataljoni arst ja sidumispunkt asuvad Schönwitzis. Arstiks on dr. Erilane. Teda abistavad rindeõed Linda Vissak ja veel üks blond kaunitar Pärnust, kaugesõidu-kapteni tütar, kelle nimi ununenud. Õde Vissak mõrvati tshehhide poolt kapitulatsiooni päevil koos major Maitla ja kapten Laasiga (Viimase nimega võib olla eksitus, sest Rebase rügemendis teeninud kpt. Arved Laasi kohta tulid hiljem andmed Siberist. Toim.). Pärnu kaunitar oli pärast sõda Wiesbedenis.
Pataljoni toitlustus oli noil päevil hea ja rikkalik. Pärast Neuhammeri väljaõppelaagri dieeditoitu oli nüüd menüüs praehani, värske sealiha ning lambapraad. Magustoiduks vekitud puuvili. Viimast leidus igas keldris küllaldaselt, sest külast põgenenud inimesed olid kõik pidanud maha jätma. Kuna pataljoni ridades oli põllumehi ja maapoisse, siis oli küllaldaselt vabatahtlikke, kes tallides ja lautades loomade eest hoolitsesid. Väiksemad koduloomad, nagu kanad, haned, jänesed ja põrsad leidsid kohe tee katlasse, samuti ka vaenlase tulest vigastada saanud suurloomad. Sõdurisupp, mis tuli pataljoni köögist, leidis tarvitajaskonna koduloomade poolt.
Pataljoni võitlusmoraal on kõrge. Muidugi aitavad selleks kaasa rikkalik söök, marketenderi lisaratsioonid (igal õhtul kolmandik liitrit akvaviti kahe mehe 10 sigaretti). Vaatamata vaenlase raskerelvade tulele, pole peale ja olnud väljalangemisi.
Sellises olukorras on II/46. Võib küll väita, et samuti ka kogu Eesti Diviis veebruari 1945.a, algul Oderi rindel. Eesti rindesõdur, kes on kaotanud oma kodumaa, vihkab punast venelast, kuid samal ajal ka sakslast, võitleb aga viimase poolel teadmises, et meid seob ühine vaenlane ja läänekultuur.
5. veebruari aovalguses algab venelaste rünnakut ettevalmistav raskerelvade tuli. Tulerull algab ltn. Jursi 7. kompanii lõigust, liikumisega 6. ja 5. kompanii lõikudele ja siis jälle otsast peale, rida kordi. Meie HAA rasked torud saadavad mürske vene patareide suunas. Kui tulerull on vaibunud, on meie pataljon valmis rünnaku vastuvõtmises. Saabub teade - Wolfsgrundist lähenevad tankid. Viis on selgesti nähtavad!
Ltn. Villem Kändi (sõpradele „Kännu Villu" ) rühm on positsioonil. Peagi kostuvad tema „ttk" laskude lajatused. Kändil on võitluskontakt saavutatud. Hetk hiljem tuleb jooksust lõõtsutades ttk-rühma vanem ja hüüab: „Leitnant Silm, kus on Teie sõjasaagi kahurid?" Taipan allohvitseri mõttekäiku. Torman viimasega koos lossiõuele, kust kuue mehega lükkame kahuri alla teele, kust tanke oodata. Ka sõjasaagiks saadud vene laskemoon on kohal. Peatselt saabub ltn. Känd ja võtab juhtimise üle.
Pärast sündmusterikast ja väsitavat lahingupäeva lõppu ja Villuga pataljoni staabis klaasi akvaviti juures istudes, jutustab viimane hommikustest sündmustest : „Avastasin, et viimane, viies tank rivis on „Jossif Stalin II" tüüpi. Olin siiani seda näinud ainult piltidelt. Kursustel õpetati, et saksa soomustläbistavad granaadid on võimetud selle hiiglase vastu. Ja siis tuligi mõte, kasutada Sinu sõjasaaki iivani väärikaks vastu-võtuks. Optilise sihiku puudumise tõttu sihtisime läbi vintraua. Kui meie torud olid hävitanud kaks vene T-34 ja vigastanud kolmandat, mis neljanda poolt slepis ära tassiti, jäi „Stalin", oma üleolekut teades, aega viitma. Kui hiiglane hakkas künkast üles ronima, tõusis ta esiosa kõrgele, paljastades kõhualuse, kus soomus kõige nõrgem. Panime kõhualusele piraka, teise roomikutele. Teise lasu järgi plahvatas tankis laskemoon.
Kahuritorn paisati kaugele põllule. Tänuks laenatud kahuri eest saad nüüd „Stalini" terasest sõrestiku isiklikuks omandiks."
Olen jutustusega ette rutanud. Pärast tankilahingu lõppu ja võitmatuks peetud „Stalin II" hävitamist lasus pataljoni lõigus endiselt venelaste segav tuli. Pärast kella nelja p.l. algab vaenlase uus tulerull. Hommikusega võrreldes on see nüüd orkaan, mis möllab kogu pataljoni lõigus. Jääme aga laskurpesades puutumata.
Meie poolel vaikivad kõik relvad. Kompülidele antud tulekäsus on öeldud avada tuli, kui vaenlane on jõudnud käsirelvade laskeulatusse! Pärast 20-minutilist põrgut jääb kõik vaikseks. Siis avastame koos ltn. Brauniga, et vene jalavägi - samutigi valgetes mantlites, nagu meiegi - hakkab metsast üle lagendiku välja valguma. Koos Brauniga jõuame otsusele, et venelased on purjus. Kogu ründav mass taarub. Ja siis meenub piiratusevabrik Wolfsgrundis! Meile läheneb tohutu mass, ahelikkude vahed on 200 m ja igas on mees mehe kõrval. Vene rünnaku raskuspunkt suundub ltn. Innuse 6. kompanii vastu. Ja siis hakkab kostma ka aastaid kuuldud võigas vene „hurräää". Meie poole peal on ikka alles absoluutne vaikus. Ka vene relvad vaikivad ja ootavad vist meie tule algust, et leida meie relvade asukohti. Meie meeste närvid peavad vastu. Ilm, mis hommikul oli pisut sompus, on muutunud selgeks ja jahedamaks Meie ees olev pilt oma taaruva inimmassiga on võimas, samaaegselt ka ilge. Ka meie närvid vaatluspunktis on pingul, nagu viiulikeeled. Esimene vene taaruv ahelik jõuab meie sisselastud joonele; meie rasked relvad on välja suunatud umbes 400 m meie laskurpesade ette. Tundub, et ründav mass on ka segaduses meie vaikivast kaitsest. Tunnen oma kehas värinaid. On see hirm? Või rambipalavik? Viimase all kannatavad ka vanad näitlejad. Ja siis, nagu ühest suust, kõlab meie käsklus, küll telefonide, raadio ja kõride kaudu: TULD! FEUER!
Nüüd toimuvat pole ma võimeline kirjas edasi andma. Meiepoolne vaikus on sekundilise täpsusega muutunud nagu nõiaväel kõiksuguste kaliibriliste relvade kontserdiks. Lagendik, kus minuti eest olid liikuvad ahelikud hurräätavate venelastega, on muutunud mullasammaste metsaks, segamini lendavate inimkehadega. Ltn. Brauni juhitud mürsud algul tabavad vene lähtealust, tulles asteastmelt lähemale ja lõigates ära venelaste taandumistee. Kahe HAA patarei, kpt. Koha patarei ja minu, nüüd 6-torulise granaadipildujate rühma tuli möllab kaevikute ees, tampides puruks venelaste masse.
Venelaste raskerelvade tuli intensiivistub uuesti. Korraga tõusevad ltn. Innuse lõigust raketid: Tankid ründavad! Kpt. Lihti küsimusele, et kas ma näen tanke ja palju neid on, ei saa ma vastata, sest suits ja mullapilved on muutnud maastiku nagu kardina taha peidetuks. Kuid siis näen kahe läheneva terasmonstrumi siluetti. Kohe pärast silla ületamist pöörduvad nad vasakule, kuna tankid kardavad teid, ja võtavad suuna 6. kompanii 1õigu poole, et meie laskurpesad „laiaks pressida". Ltn. Känd on mõtelnud venelastega ühel lainepikkusel ja asetanud parast hommikust lahingut ühe oma raske ttk kalmistu juurde. Tankid on vaevalt jõudnud 6. kompanii joonele, kui ühest tõuseb vägev leek kõrgele, koos hirmsa kärgatusega. Ka teise tanki saatus sama: tuleleek ja kärgatus. Kaks teraskoletist jäävad lössutama. Nagu pärast selgus, hävitas teise tanki üks 6. kompanii kapral (nimi on ununenud) tankirusikaga. Samal õhtul sai mees rügemendiülemalt Raudristi ja kaks nädalat puhkust. Rinde ees käib tulemöll edasi. Vene hurraatamine on aga täiesti vaibunud. Lõpetame tule, sest sõja selles faasis oli laskemoon juba rangelt ratsioneeritud.
Lühike talvepäev on muutunud õhtuks. Suitsu, mulla ja tolmu hajudes on meie ees songermaa, kus mullamättad inimkehadega segamini, see oli hiljuti alles puhas lumelagendik. Ja siis sünnib midagi, mida ma oma nelja rindeaasta jooksul pole veel näinud. Wolfsgrundi poolsest metsaservast tõuseb kunstlik udu. Hiljutine lahinguväli kattub udulinikuga. Sellest kostub roomikute kolin. Kas uus tankirünnak? Annan nähtu edasi pataljoni staapi, sealt läheb teade rügementi. Selgub, et teoksil pole rünnak, vaid venelased on sidunud traktorite järgi regedest koosneva voori ja sellele korjatakse haavatuid, võibolla ka langenuid. Rügemendi korraldusel ei tülita me vaenlast ja hoiame laskemoona kokku. Pataljoni inimkaotused on 5 langenut ja 14 haavatut.
Me pole siia tulnud puhkusele, vaid lainemurdja ülesannetesse. Allüksused alustavad oma kaevikusüsteemi väljaehitamist. Suuremad tööriistad saadakse rügemendi pioneerkompaniilt, mille ülemaks kpt. Animägi. Tema kompanii ehitab meie pataljoni varupositsiooni Karbischau ja Schönwitzi vahele.
Nagu ma eespool märkisin, oli raskerelvade moon valjult ratsioneeritud. Mulle oli ette nähtud (väljaarvatud vastase rünnaku tagasilöömine) kaks granaati toru peale päevas. Laskemoona varude soetamine pataljoni raames oli keelatud. Meie, rindemehed, võtame selle vaid teadmiseks. Kõigil oli veel hästi meeles, mis juhtus Eesti Diviisiga Narva all, kui sakslased jätsid ta ilma raskerelvade moonast.
Päevast, mil sain sõjasaagina ühe granaadipilduja ja mida näitan oma relvastuse nimekirjas, seisan dilemma ees, mis nüüd? Probleemi üle juureldes tulen mõttele, et saksa granaadipilduja on 8 sm, vene omal 8,2 sm. Kui vene torus kasutada saksa granaati? Laengu jõud on muidugi väiksem. Kui palju väiksem? Pühendan oma muredesse kompanii ülema ja rühmavanema. Alustame eksperimenteerimisega. Samasse punkti väljasuunatud torud. Esimese kärtsu annab saksa toru, teise vene oma saksa moonaga. Mõõtmisel selgub, et vene toru mürsk kukkus 100 m lähemale. Kui lisada üks lisaviskelaeng? Uus granaat lendab taeva alla. Tulemus — väga hea. Nüüd nõuan saksa laskemoona juba kolmele torule. Päev hiljem kutsutakse mind telefoni juurde. Kõneleb rügemendi relvurohvitser, austerlane kpt, R. Ta küsib, et mitu granaadipildujat mul on. Vastan, et kolm.
Päev hiljem, õhtu eel, saabuvad pataljoni staapi rügemendi ülem kol. Rebane koos rüg. relvurohvitseri, sakslasest veebli ja allohvitseriga. Pataljoni staabis esinen rügülile. Relvur hakkab mind üle kuulama, et nõuan rohkem laskemoona, kui mul relvi. See lõhnavat sõjakohtu järgi. Seletan ära oma eksperimendi tulemused. Saksa kapten läheb marru. Kas mina noor leitnant, tahan teda relvatehnoloogilise väljaõppega meest lolliks teha! Sel ajal annab ltn. Rool informatsiooni kol. Rebasele. Kpt.. R-i hüsteerilise jutu katkestab rügül Rebane ja teeb mulle korralduse oma väidet tõestada.
Rügül, relvur ja kompül lähevad ette minu rühma. Märgiks on ees orus kaks üksikut maja. Need majad olid mul olnud juba sisselaskmise märkideks. Nendes asus venelaste öine ettenihutatud kuuldepost. Jätsime majad põletamata, sest kui diviis nõuab vaenlase kohta andmete saamiseks vange, siis on koht, kust neid tuua.
Teatan, et toru on väljasuunatud. Saan ltn. Roolilt tulistamise käsu. Granaat lendab üles ja varsti kostab lõhkemine. Rool teeb väikese paranduse. Veidi hiljem jälle lõhkemise lajatus. Siis tuleb korraldus laskmine lõpetada. Kõik on korras. Teen ennast tähtsaks ja ei räägi sakslastega sõnagi. Rügemendi ülem ütleb: „Leitnant Silm, hästi tehtud!" Kapten R. pigistab mu kätt ja kinnitab, et nähtu on ennekuulmatu. Ütleb, et laskemoona saamiseks pole enam takistusi. See oli mu kolmas võidetud lahing nädala jooksul, viimane küll bürokraatia vastu! Sakslaste kohta, keda sõja ajal tundma õppisin, pean ütlema, et vaatamata nende tahtele „valitseda ja käskida" austavad nad sind, kui sa oma võimetelt neist üle oled. Nii oli 46. rügemendis teenivatele sakslastele nende „Regimentskommandeur Rebaane" kõrgeima sangari sümboliks, vaatamata sellele, et ta oli eestlane. Hiljem tundmaõpitud inglise gentlemen'ide kohta ei saa seda kahjuks ütelda. Muide, hiljem kõneles mulle ltn. Rool, et minu teine granaat olevat kukkunud otse korstnasse - juhuste juhus, kuid õigel ajal.
Eesti Diviisi 1õigus asetleidnud vihased võitlused lõppesid venelastele tohutute inimkaotustega, kusjuures meie kaitsepositsioonid jäid püsima. Diviisiülemale SS-kindralmajor Augsbergerile annetati Raudristi Rüütlirist. Ta oli kolmas sakslane, kes eestlaste suure võitluspanuse eest sai selle kõrge ordeni. Esimene oli „Narva" pataljoni ülem major Eberhardt, teine major Langhorst, Eesti Diviisi 8,8 sm õhutõrje divisjoni (saksa keeles „Abteilung") ülem, eestlaste poolt hävitatud vene tankide eest.
Vaevalt on külalised lahkunud, kui kpt. Lihtile helistab 5. komp, ülem ltn. Külaots ja teatab, et toob kaasa ühe „külalise". Peatselt ilmub Külaots haavatud vene alampolkovnikuga (kol.-ltn.), kelle ta mehed on kätte saanud metsast. Velsker teeb haavatu juba halvaksminevale haavale sideme. Haav oli tekkinud mürsukillust sinna kohta, mis meest naisest eraldab. Teade „suurest linnust" läheb üle rügemendi diviisi staapi. Käsk: vang kohe rügemendi staapi saata! Kuna lind oli püütud meie poolt, sellepärast arvasime endil olevat õiguse lindu ja ta sulgi imetleda ja ta laulu kuulata. Vang ütleb enda olevat Stalini kaardiväe diviisi intendandi. Diviis, pärast väljaõpet Siberis, paisati oma esimesse lahingusse eestlaste vastu ja olevat hävinud täielikult meie raskerelvade tules. Polkovniku jutu järgi tulnud lahingust tervena tagasi ainult 18 meest. Ülejäänud langenud või saanud haavata. Vang oli üllatatud kpt. Lihti heast vene keelest ja korrektsest käitumisest meie poolt. Kpt. Liht laseb talle valada suure klaasitäie akvaviti, mille venelane ühe sõõmuga tühjendab. Tekib küsimus, et mida tahtis ta teha meie rinde selja taga metsas. Vang seletab, et ta tahtnud end vangi anda, kuna tal polevat usku, et tema komplitseeritud haavale suudab sovjeti meditsiin abi anda ja teiseks, et ta ei taha kunagi sellises olukorras tagasi minna oma naise juurde. Vangi hinnang meie ohvitseride kohta: „Otshen kuljturnõje!" (väga kultuursed).
Et meie vastu on asunud uued vene üksused, tõendab see, et sooritatakse uusi sisselaskmisi. Kogu 7. veebruari jooksul lasub pataljoni ruumis tugev raskerelvade tuli. Seda toetavad pommituslennukid. Õnneks lasub külatagusel põllul nagu mingi „magnet", mis suuremad pommid vastu võtab. Samal päeval saame tunda ka „Stalini orelit", mille tule tagajärjel süttib loss ja põleb maani. Pataljoni staap jääb edasi keldrisse.
Vaenlane, nähes et tema ees on murdumatu kaitse, jätab meid nüüd nädalateks rahule, väljaarvatud rutiinikohased segavtule seeriad. See vaikus teeb Eesti Diviisi rahutuks. Ühel päeval peab pataljoni adjutant, Wuppertali sakslane ltn. Asche, ilmuma rügemendi staapi. Muide on Asche mees, kes oskab ennast pataljonis nii nähtamatuks teha, et teda nagu ei märkagi. Suurema osa tema tööst teeb ära soome lipnikekooli lõpetanud käsundusohvitser ltn Laar, end. arstiteaduse üliõpilane ja pataljoni kirjutaja ning Narva gümn. lõpetanud kapral Viira, kes unistab agronoomi elukutsest. Viimane saab surmavalt haavata vaenlase segavtule mürsukillust.
Ltn. Asche, rügemendistaabist naasnult, annab pataljoni ülemale kirja, mille kpt. Liht vastumeelselt avab. Kirja lugedes hakkavad ta oimud tõmblema. Kiri langeb lauale, käsi tõmbub rusikasse. Kui „papa Liht" - nii on ta meelitusnimi! - virgub, teeb ta korralduse Itn. Laarile, kutsuda staapi 7. kompanii ülem ltn. Jurs. Pealegi on kutsutu juba kohal. Patüli käsul võtame kõik istet lossi massiivse söögilaua ümber, millel rindelõigu kaart. Patül loeb ette rügemendist saabunud kirja, milles on käsk diviisi poolt - vange võtta! Vastik käsk.
Pärast üldist vaikusepausi pöördub Liht Jursi poole põhjendusega, et miks just tema on väljavalitud? 5. kompanii kandis rünnaku raskuse ja hävitas tanki, 5 kompanii tõi „suure linnu" vangi ja järg on nüüd 7. kompanii käes. Ltn. Jurs aktsepteerib põhjenduse. Aga kust saab vange? - tulevad küsimused. Vastus: venelaste kuuldepostilt! Plaan kujuneb järgmiseks: 7. kompanii annab 7 meest ühe ohvitseri ja ühe allohvitseri juhtimisel, kes asuvad positsioonile kell 22.00 oja ja üksiku majadegrupi (kus asub vene kuuldepost) vahele. Meie mehed lasevad Wolfsgrundi poolt tuleva uue vene vahetusposti mööda minna ja võtavad asetuse maantee kraavi. Vana vahetuse lähenedes vallutavad selle vaikse äkkrünnakuga, uimastavad vaenlased ja tulevad tagasi 7. Kompanii lõigu eest. Juhuks, kui venelane peaks ründama meie luurajaid, avan mina granaadipilduja tule silla rajooni, kui märguks on tõusnud valge rakett. Raskekuulipildujad ltn. Sulgi ja ltn. Panga rühmast kujundavad tulekatte taanduvale luurele.
Suunan toru sillale ja jääme õhtut ootama. Umbes kella 21 paiku jõuab staapi ltn. Jurs koos ühe noore leitnandiga ja aktsioonist osavõtva meeskonnaga. Vastavalt tavale on mehed määrinud näod tahmaga ja annavad staapi hoiule kõik väeosa tunnused, paberid ja tunnusrahad, ühe sõnaga kõik, mille järgi vaenlase kätte sattunult võiks kindlaks teha väeosa. Seejärel mängitakse kaardil kogu üritus läbi ja kontrollitakse relvastust, mispeale aktsioonitrupp lahkub, et märkamatult jõuda ürituse lähtealusele.
Ltn. Jurs jääb staapi koos patüliga ootama ürituse tulemusi. Ltn. Rool on tulnud minuga kaasa tulejoonele. Silmitseme veebruarikuu tähistaevast.
Meie ees laiuval rindelõigul valitseb vaikus, raskerelvade kauget kõminat kuuldub lääne, s.o. Breslau poolt. Kell näitab 22.15. Siis korraga kostab silla suunast püstolkuulipilduja valang ning jälle täielik vaikus. Võtan ühenduse Vp-ga. Seal arvati kuulnud olevat, et meie luure on 7. komp. lõigu ees tagasi tulnud. Umbes kella 22 paiku saabuvad oodatud, kuid ilma vangideta. Ohvitseri ettekandest kpt. Lihtile selgub, et kõik arenenud kava kohaselt, kuni vene vana vahetuse tagasitulekuni. Momendil, mil see oli jõudmas kraavis varitsevate meesteni, katkenud ühel meie meestest närvid, ta hüpanud püsti ning saatnud valangu venelastele. Üks neist saanud surma, teine surmavalt haavata. Nad võtnud langenult vormi tunnused ja taskus leidunud kirjaliku kraami. Tagasiteel surnud raskelt haavatu. Mehed on tigedad ebaõnnestunud ürituse ja ühe kaaslase peale, aga teha pole midagi. Langenutelt võetud asitõendid asetatakse ümbrikku ja saadetakse adjutandiga rügemendi staapi. Kpt. Liht tegi rügülile ettekande.
Mõni päev hiljem panevad venelased toime samasuguse akti ja nimelt meie 5. kompanii lõigus. Ltn. Otto Silma rk. rühma hommikune kella 4-ne vahetus leiab tulejoonele jõudes pussiga mõrvatud tunnimehe, kuna teine tunnimees koos kuulipildujaga on kadunud. Vererada lumel näitab, et viimane on olnud haavatud. Näen kpt. Lihti ja lt. Rooli nägudelt hingelist kannatust, samasuguse depressiooni all on ka 5. kompül Külaots ja rk-rühmül Silm. Viimane kannatab kahekordselt. Esiteks kui ohvrite otsene ülemus ja teiseks kui soome väljaõppega ohvitser. Ettekanded lähevad rügementi ja sealt diviisi. Diviisist nõutakse juhtunu kohta valju juurdlust. Et asendada kadunud kuulipildujat ilma diviisi abita, on ltn. Külaots kohe valmis oma algatusel vabatahtlikest koosneva rünnakrühmaga selle tagasi tooma venelastelt. Ta küsib minult abi ja uurib, palju mul on laskemoona „mustas nimekirjas". Teatan sidemehe ltn. Rooli kaudu, et löön kogu hingega üritusele kaasa, kuid mitte ilma kapten Lihti nõusolekuta. Muide on mul umbes 100 granaati „üllatuste" jaoks, mida olen aruannetes näidanud äratarvitatud laskemoonana. Ltn. Rool informeerib kpt. Lihti. Viimane on asjaga nõus, ent mitte ilma kol. Rebase teadmata. Kui mälu ei peta, tuli rügülilt kõhklev jaatav vastus. Rebane lubab õhtul ise ette tulla ja kava väljatöötamise juures abiks olla.
Asun oma sektoris ettevalmistusi tegema. Kuna rünnakrühma tegutsemise ruum pole minu VP-st nähtav, viin selle ajutiselt 5. komp. lõiku. Rühmavanemat asetäitjaks jättes läheme Rooli, Külaotsa ja Silmaga maastikuluurele. Kõigepealt tuleb välja selgitada, mis-sugust teed kasutasid venelased haavatud eestlase ja kuulipilduja äraviimisel. Vererada läheb lõunast põhja, rööbiti 5. kompanii vasakpoolse lõigu servaga. Meiega on liitunud veel kadumaläinud kuulipilduja jaoülem, kes liigub meie ees. Korraga jääb ta seisma, teeb kätega salapäraseid ringe ja hakkab siis kraavikaldast midagi välja kiskuma. Meie kadumaläinud kuulipilduja! Küllap venelasi oli kõigest kaks meest ja nad vajasid kogu jõudu haavatu tassimiseks.
Kiirustame tagasi 5. kompanii staapi. Külaots teatab leiust pataljoni, sealt jälle läheb sõnum rügementi. Diviisi teatatakse, et relvastuse aruandes on olnud „viga". Vahejuhtum on likvideeritud. Kogu pataljoni lõigus tõstetakse öiste vahipostide valvsust.
Tulemused on peatselt käes: 5. kompanii poolt saadakse pärast kahe vene ohvitseri surmasaamist sõjasaagiks ameerika jeep. Venelased olid teega eksinud ja meie kompanii lõiku sisse sõitnud. Lossi õuel imetleme hiljem selle masina neljaratta vedu, samuti selle suurt bensiinitarvidust. Saame maitsta ka autost leitud Virginia sigarette ja USA kanakonserve.
Ühel hommikul aovalguses nõutakse 5. kompaniist sellele ja sellele punktile granaadipildujate tuld. Nimetatud kompanii lõigus käib käsi- ja automaatrelvade tulemöll. Hetk hiljem lendavad ka meie granaadid. Korraga katkeb meie ees tuli. Kuulen ebamäärast kisa ja eraldame sõna „omad". Katkestan tulistamise. Eesasuvast metsaservast hakkab välja tulema mehi saksa mundrites. Tegemist oli kotti jäänud saksa üksusega. Hiljem pataljoni staabis näitas meie lõigust läbitulnud üksuse ülem, pikakasvuline vanemleitnant oma gaasitorbiku purki, mis oli täis langenud meeste palgaraamatutest („Soldbuch"). Ta ütles meile kiituseks: „Teie tõkketulest ei tule ka hiirepoeg läbi!" Et venelased olid teadlikud selles, et nende vastas on Eesti Diviis, seda tõendas sündmus mis aset leidis 23. veebruaril 1945, hilisõhtul. Nimetatud päev on punaarmee aastapäev ja president Pätsi sünnipäev ühtlasi. Kusagile Wolfsgrundi või Fischbachi küla rajooni oli üles seatud tugev vene valjuhääldaja. Umbes kell 23 kostab meie lõigu eest vägev eestikeelne „Kas tunned maad. " Järgneb rida teisi üldtuntud eesti isamaalaule. Laulude lõppedes kostub korraga: „Major Maitla ja Maitla mehed, tulge üle! Teiega ei juhtu midagi! Rebase ja tema kutsikad aga poome ükshaaval!" Üleskutset vaheldumisi muusikaga korrati mitu korda. Venelaste andmed olid siiski puudulikud. Maitla rügemendi asemel kõnelesid nad Rebase rügemendi lõiku. (Ja Maitla, „kellega ei pidanud midagi juhtuma", poodi hiljem) See meie verivaenlase „läkitus" Eesti Vabariigi 27. aastapäevaks valmistas meile vaid lõbusat meeleolu.
Teine traagiliselt lõbusailmeline sünd-mus leiab aset mõni päev pärast E.V. aastapäeva Rügemendi staabist helistatakse pataljoni, et meile saabuvat külaline. Peatselt siseneb kõrgekasvuline, hästiõmmeldud vormis elegantne sõjaväeametnik ülemleitnandi seisuses. Ta esitleb end kpt. Lihtile kui ühe „Volkssturmi"- rügemendi majandusülem. Tema rügement oli varem olnud samal positsiooni. Selgub, et sama üksus laskiski venelased üle Oderi tulla ja Fischbachi sillapea sisse võtta. Raukade rügemendil jäänud ühte küla põhjaservas olevasse majja nende marketenderi ladu (sigaretid, sigarid, viinad jne.). Elegantne sõjaväeametnik palub nüüd kpt. Lihti kaasabi selle taasleidmiseks ja kättesaamiseks.
Olen oma pataljoniülemat, kellega meie sünnikohtade vahemaa oli kõigest 10 kilomeetrit, tundma õppinud kui ääretult otsekohest ja ka sirgjoonelist meest, sealjuures mitte just suure huumoriga varustatud ohvitseri. Nüüd kõneluse ajal külalisega avastan kpt. Lihtis näitleja ja koomiku. Ta ei jõua selle sakslase ees küllalt imestada, et tema mehed pole kuu aja jooksul, mil nad külas asetuvad suutnud avastada sõdurile nii väärtuslikku ladu! Seletab asja sellega, et oleme siin löönud veriseid lahinguid, osa maju on maha põlenud ja osa vastase poolt purustatud. Ning praegugi hoiab vaenlane säilinud majad pideva tule all, kui ta avastab meiepoolset liikumist. Kpt. Liht määrab minu külalise saatjaks kuni granaadipilduja vaatluspostini, sealt edasi peab külaline aga ise ja üksinda teekonda jätkama oma marketenderini. Kapten Liht soovib sellele taadile head edu ja palub, et ta ei unustaks ka temale alluvat pataljoni lao valvamise eest... Minule järgnevad Rool ja Põldma mõnede meestega. Juba ukse ees valmib lahingplaan: Põldma koos kahe mehega liigub umbes 50 m kaugusel, teega rööbiti, mille kraavi kasutan koos külalisega roomates. Põldma mehed saadavad vahetevahel mõned püstolkuulipilduja valangud üle meie peade. Uuesti staapi sisenedes leian külalise vestluses oma kaasmaalasega, meie adjutandiga. Teatan oma valmisolekust retkele minekuks. Võtan püstolkuulipilduja kaela ja jään külalise jutu lõppu ootama. Tal ei paista kiire olevat. Seal siseneb minu rühmavanem, esinedes kõvasti, et pataljoni ülem kuuleks, kellele Rooli poolt lavastatud eestikeelne raport ongi mõeldud: „Härra leitnant, hoidke oma ja külalise pea kraavipõhja ligi, et ma teile pihta ei lase!" Raporteerija teeb pöörde ja läheb. Ka meie asume minekule. Juba lossipargist väljudes viskume maanteekraavi pikali, hakates selle põhja mööda roomama. Mina ees, külaline kannul. Saabunud on pilkane öö. Võtab aega, kuni silmad pimedusega harjuvad. Kuna ronime ülesmäge, seletavad silmad majade siluette ja kingu otsas vaenlase tankirususid. Samal ajal sähvab vasakul põllul tuli ja moment, hiljem vingub valang üle meie peade. Jätkame roomamist. Uus valang läbistab õhu.
Küsin selja taha, kas kõik on "ordnungis". Vastus, et korras, tuleb tükk maad tagant poolt. Pärast kolmandat valangut ei tule mu küsimusele enam vastust. Alustan tagasiroomamist. Pärast tükk aega kestnud roomamist jõuan külaliseni, kes kuuldavalt lõõtsutab. Küsin, et kas ta sai pihta? Ei! Ta olevat ümbermõtelnud. Kuigi ta lao leiaks, pole seda võimalik vaenlase nina alt ära tuua ja ta teeb ettepaneku tagasiminekuks.
Pataljoni naastes on seal rahvast rohkem kui tavaliselt. Kõik tahavad tuumakale naljale kaasa elada. Mul on küllaltki tegemist sellega, et ettekannet tehes mitte naerma pursata. Arusaamatuks jäi, kas külaline kartis oma elu või ilusa mundri pärast, mis roomates sai kannatada. Lahkume käepigistusega, üksteisele head sõduriõnne soovides. Märtsikuu alguseks oleme venelaste poolt nagu ära unustatud. On päevi, kus meie lõiku ei kuku ühtegi mürsku.
Päikesepaistelised päevad on tujutõstvad, millele kaasa aitab lõokeste sillerdus, sest nende jaoks on juba küllaldaselt musti põllukünkaid. Loomatoit on juba ammugi lõppenud, loomad ise minema aetud. Osa neist leidis kasutamist rügemendi staabi poolt ellukutsutud vorstivabrikus, mille saadused andsid märgatavat lisa toidule kuni Oppelni kotist väljatulekuni.
Tegevusetu ja sündmustevaene aeg rindel on sõdurile samasuguseks nuhtluseks, nagu vaenlase rünnakud. Nii otsivad mehed vahiteenistusest ülejäänud ajale tegevusalasid. Üheks populaarsemaks ajaviiteks kujuneb külas leiduvate mootorsõidukite remontimine. Minu rühm näiteks seab korda traktori koos järelvankriga, mis meid hiljem taandumisel koos relvade ja laskemoonaga välja toob kuni Spitzeni.
15. märtsi hommik tervitab lääne kandist kostva pideva ja võimsa relvade sümfooniaga. Rügemendist tuleb teade suurest vene pealetungist meie diviisi vasakpoolses naabrilõigus. Lõunapaiku nõutakse rügemendist ühte rühma ohvitseri juhtimisel, marsiüksuse kujundamiseks ja vaenlase sissemurde riivistamiseks. Meiepoolseks ohvitseriks määratakse ltn. Sulg. Ja siis hakkavad sündmused kiiresti arenema. Vasturünnak ei andnud soovitud tulemusi. Rea diviiside - eesotsas Eesti Diviisiga - kottijäämise võimalus on aktuaalne. Sama päeva õhtuks saabub rügemendist käsk: Pataljonil vaenlasest lahtikiskumist alata kell 23.00. Lõik maha jätta 17. märtsi hommikul kell 01.00. Ühinemine rügemendi üksustega Dambrau teeristil jne.
Olen lapsena mõnigi kord kuulnud lugusid I Maailmasõjast ja Vabadussõjast, kus üks kui teine oma lähenevat sõdurisurma ette aimas. Istun 16. märtsi õhtul viimast korda pataljoni staabis lossi suure söögilaua ääres ja laome passianssi. Korraga ütleb Rool: „Elmar, kas pole naljakas, et kõik mängud, mis ei pea välja tulema, lahenevad ja mis peavad lahenema ei lähe lahti." Küsin temalt, et mida ta tahab siis kaartidelt teada? Kas kotist väljatulekut?
Ltn. Rool langes neli päeva hiljem Ziege juures, diviisi väljamurdmisel kotist. Kell 01.00 alustab pataljon taandumist 8. raskekompanii olles esijärgus. Seljataha jääb pataljoni 7 nädala pikkune püsimine Karbischaus, lääne kultuuri kaitsepostil asiaatide vastu.
Järelsõna:
Eeltoodu on katke minu käsikirjas olevast sõjasündmusi käsitlevast kroonikast, sündmustest, millest tänavu möödus veerand sajandit. See mälestustesari tahab olla ühtlasi ka dokumentatsioon eesti sõduri kõrgele intelligentsile ja võitlusvaimule. Eesti sõdur võitles ka siis veel mehist võitlust, kui ta oli kaotanud oma isade maa. Ta võitles edasi. Võitles oma sajanditepikkuse läänekultuuri eest, mis oli teinud teda tugevaks ja hoidnud sulamast oma ida-naabri suurde katlasse, kuhu on kadunud rida hõimlasi - soomeugri rahvaid. Eesti sõdur võitles mehiselt ning andis hävitavaid lööke inimkonna suurimatele valeõpetuse kandjatele, kommunistliku ideoloogia poolt kantud 20. sajandi hunnidele. Eesti sõdur pidi alistuma vaenlase tohutule materjaalsele ja arvulisele üleolekule, kuid ta pole aga iialgi vaimselt murdunud. Eesti sõdalase kreedoks jääb meie suure vaimuvõitleja Marie Underi poolt kirjutatud sõnad: „Meilt palju võetud - siiski meile jäi me uhkus, au ning viha: seiskem püstipäi!". Ülaltoodud sõnadega tervitan kõiki oma toonaseid võitluskaaslasi kogu laias maailmas, neid sündmusi meenutades.
Toronto, Kanada,
1970. aastal Elmar Silm


Kommentaar


Olen huviga jälginud ltn. Elmar Silma kirjutusi. Oman just sellest ajast lühimärkmiku ning sellepärast palun ka minu kirjale ruumi leida.
Ltn. Silma kirjutuse juures on ära toodud 46/20 ED. paiknemine 2. veebr, 45. 6. kompanii ltn. Heino In-nuse juhtimisel asus 25. jaanuaril 1945 rindele Wolfsgrundis ja asus ka märgitud ajal samas. Kuulusin 6. kompanii staabi komandosse, mis koosnes peamiselt täpsusküttidest, et kompanii ülemal oleks võimalus neid alati sinna paigutada, kuhu vaja oli. 2. veebr. ööl saatis ltn. Innus mind, Arnold Vaageni, Karl Pälli ja teisi, kõik kokku 9 meest, tagalasse kaevikuid kaevama, et võimaliku taandumise korral oleksid olemas mõned laskurpesad järeltee katteks. Väljusime Wolfsgrundist Karbischau suunas kulgevat teed mööda. Veidi enne oja silda ühineb idapoolt tulev tee meie poolt kasutatud teega, kuhu hakkasimegi kaevikuid kaevama. Kui olime tööga lõpule jõudmas, nägime ida poolt tulevat teed mööda meie suunas kaht kogu jooksmas. Selgus, et need olid viimased sakslased 6. kompanii paremalt tiivalt. Mõlemad olid relvadeta ning ütlesid, et nende järel tuleb sama teed mööda suur vene üksus. Sakslased jooksid edasi Karbischau suunas. Meie relvastus oli kaks MG-d, minul 10-lasuline täpsuspüss ja teistel kuuel harilikud sõjaväepüssid. Laskemoona arvasime esimeseks tulelöögiks endil küllalt olevat. Asusime positsioonidele ja jäime ootele. Kui voor jõudis 250 kuni 300 m kaugusele, avasime kiirtule. Meie arusaamise järgi venelased ei lasknud meile vastu, mitte ainustki pauku. Küll aga võeti meid kusagilt mujalt mingite raskerelvade tule alla, õnneks ei tekitanud see meile viga. Meie kõikide pilgud olid vaenlasele suunatud, ei märganud keegi seda, et ka mõni "käkk" oleks venelaste hulgas ehk nende läheduseski lõhkenud, sest öösel ei oleks lõhkemise leek nähtamatuks jäänud.
Tagasi Wolfsgrundi jõudes läksin ltn. Innuse juurde, et juhtumist ette kanda. Innus pöördus rõõmsalt minu poole, aga kui oli minu ettekande ära kuulanud, käratas järsult: Kuradi tobujürid, nüüd siis tapsite sakslaste vanadekodu puhtalt maha! Vasta mulle otsekohe, kuidas sai nii suur vene üksus meie selja taha, pealegi ilma eelpostideta ja teile otse suhu? Nad tulid, härra leitnant! Mis kurat, tulid... tuli ja tuli oli. Ära sa mõtle, et sakslased oma vanaisade tapmist sulle andestavad! Järgmisel hommikul saatis ltn. Innus kompanii kirjutaja Korpi ja ühe teise mehe öist sündmuskohta vaatama. Üks haavatud venelane oli aga kompanii kirjutaja seal maha lasknud. Alles järgmisel õhtul kinnitas ltn. Innus, et need, keda meie tulistasime, olid siiski venelased. Eelmise öö pahandused ja kõvad sõnad otsustasime sõdurliku käesurve kinnitusel unustada samas.
Alles nüüd, hiljem, selgub ltn. Silma kirjutuse põhjal, kelle poolt lastud „käkid" tol ööl meie selja taga paukusid.
Sõjas juhtub mõndagi!
Kalifornias, septembris 1970 kaasvõitlejaliku tervitusega
August Polli

[klaabu]

"Shiim, Militaar.net", kirjutas:

Kirjeldatavad sündmused toimusid 1944. aasta sügisel Harjumaal, Audeväljas. Tõenäoliselt oli tegu Keila lahingu (23. september) järgse päevaga (seega 24. september), mil Punaarmee eelsalgad Haapsalu poole liikusid ning ühtlasi Keila-Haapsalu maantee oma patrullide kontrolli alla võtsid. Sündmusi kirjeldavad inimesed, kellest küll kõik ei olnud toimunu otsesed pealtnägijad, kuid elasid samas külas. Nagu ikka sarnastel puhkudel, teeb aeg inimeste mälus korrektuure, mistõttu jutustustes on ka mitmeid vasturääkivusi, mis siiski loo põhituuma ei muuda.

Kundro Heino (perenimi Veidenstrauch, sündmuste toimumise ajal umbes 11-12 aastane, pärit Kundro-Altpere talust, mis asub sündmuskohast umbes 200m kaugusel):
Juhtum leidis aset hommikul ca kell 10-11. Saksa sõjaväes olnud eestlased olevat tahtnud Vihterpalus paadi peale saada, aga kas ei leidnud paati või jäid paadist maha. Tulid Kõmmaste poolt ja tahtsid Ahtama-Urgeta poole minna. Vene tank tuli Keila poolt, aga pööras põgenikke nähes poe juures otsa ringi ja tulistas kuulipildujast autot. Tapeti ohvitser ja tema rase naine ning kaks sõdurit. Üks mees pääsenud põgenema, teda olevat poolalasti kuskil Määra kandis nähtud. Autojuht ei saanud kohe surma, olla tee peal valudes vähernud. Kas lasti hiljem maha või suri vigastustesse. Üks tapetu oli Teesalu Sassi (e. Aleksander Teesalu - Vihterpalu metskonna metsaülem aastatel 1944-1969, pojad Lembit Teesalu ja Tõnu Teesalu on motosportlased) koolivend. Kuulipildujast tulistati veel küla, nii et tolm taga – kuulipilduja toksis poe juures nagu rähn. 
Ise põgenesin õuel olnud kivikööki, hiljem ristiisa juurde (nädalaks?) pakku.
Läksin sündmuskohta vaatama umbes nädal peale matmist (või tapmist?) (inimesed ei julgenud eriti ringi liikuda, vene sõjavägi vooris Hiiumaa poole – ei saanud õieti üle teegi, ka kool algas paar nädalat peale kirjeldatud sündmusi). Sel ajal oli seal kiviaed ning kiviaia ääres oli roheline, nokaga ohvitserimüts (selle kirjelduse järgi oli tegu vist siiski tavalise sõdurimütsiga – nokk ei olnud musta värvi, tõenäoliselt oli tegu nt. M43 mütsiga. Hiljem antud kirjelduse järgi oli mütsi esiots kõrgem olnud, mis võib siiski viidata ohvitserimütsile), samas olid ka inimese ajud.
Surnud lamasid matmata mitu päeva. Venelased võtsid saapad ja riided (naine maeti poolalasti – küllap ka teised) ning viisid auto minema, keegi (ilmselt kohalikud) varastas öösel tapetutega kaasas olnud kohvrid (ilmselt sisaldasid need põgenemiseks kaasa võetud isiklikke asju). Tapetud maeti (matjad olid Möldri Juhan (Juss) ja Rehe Haraldi (perenimi Teesaar) isa Rehe Julius (ta oli vist külavolinik), võib-olla veel keegi) üksteise peale (arvatavasti kaks tükki kõrvuti ja kaks siis nende peale), mitte väga sügavale (kuna arvestati, et inimesed maetakse hiljem ümber). Algselt oli seal ka rist ning Rehe Juuli (see naine oli natuke imelik) käis lilli viimas (mööduvast sõjaväeautost raputati talle rusikat), hiljem võeti rist ära ning haua asukoht jäi tähistuseta. Haua kohal oli küll mingi aeg lohk, aga nüüd pole seda vist enam näha. Asukoht on umbes 10-15 m vanast maanteest eemal, tolleaegse hobusetee kõrval. Praegu on teed laiendatud ja matmispaik võib olla teelaienduse all, tõenäoliselt Keila poolses servas. Kunagi oli seal kõrval ka kruusahunnik, mis võib olla ka osaliselt haua peale laiali aetud.

Pärdi Erich (perenimi Hiiemäe, sündmuste toimumise ajal umbes 15 aastane (sündinud 1929), pärit Pärdi talust, mis asus sündmuskohast umbes 100m kaugusel):
Nägin sõdurite tapmist isiklikult pealt. Eelneval õhtul olid talus Keila lahingust tulnud sõdurid (ca 20-25 tk) ning vist ka üks naine (Erich ei olnud kindel – võimalik, et naist siiski polnud). Tegid endile süüa ning mootorrattal olnud paks, prillidega ohvitser ütles, et „Saaremaal hakkame (venelastele) vastu”. Sõdurid sõitsid hobustel mööda Haapsalu maanteed edasi, ohvitser aga sõitis mootorrattal Ahtama-Urgeta poole.

Kõmmaste poolt tulnud autos oli kolm meest ja üks naine. Üks mees lamas kõhuli auto poritiiva peal. Tahtsid sõita Haapsalu poole. Poe juures vehkis poodnik Sildre kätega, et minge tagasi – eespool on venelased. Auto keeras ringi, kuid vene tank tuli koolimaja juures teenukist üles ning avas tule. Poritiival istunud mees hüppas kiviaia taha ja pääses niimoodi põgenema. Tema frentš jäi aga Pärdi talu põllule ning selle taskust leiti foto (ei ole teada, kas foto oli temast), mis oli tehtud kas Viljandis või Keilas. Seda fotot enam alles pole.

Mehed olid üle 30 aasta vanad (Erich oli üsna kindel, et tegu oli ohvitseridega). Matuseteenistuse pidas kooliõpetaja Kurikjan (tulistamise ajal põgenes samuti Kundro-Altpere kivikööki). Haud vooderdati kuuseokstega (Kundro Heino sõnul ka õlgedega). Riided peaksid seljas olema (alasti neid ei maetud).

Manni Valdur (elas sündmuste toimumise ajal mitu kilomeetrit eemal):
Üks mees pääses põgenema, sai Kõrvetaga talus uued riided (sealsed omanikud on nüüdseks mitu korda vahetunud). Ahtama Elmarit käis hiljem Julgeolek küsitlemas (ilmselt põgenema pääsenud mehe asjus), Elmar oli tol ajal aga sõjas ja ei võinudki midagi teada.

Tõnu Teesalu (1939): Isa Aleksander Teesalu sündis 1908. aastal Raplamaal Lõpe talus. Hiljem koliti Tallinna, kus käis Tallinna Reaalkoolis (?). Tema seostest tapetud inimestega pole kuulnud.
Audeväljas koolis käies viis koolitee hauast mööda. Haua ümber oli lattidest tehtud piire.


Niisiis, haua asukoht oli enam-vähem teada. Juuni keskpaiku käisime Arnoldiga kohal ja kaevasime Kundro Heino juhendamisel mõned pinnasesurfid, kusjuures selgus, et kõige esimene surf asuski täpselt ühe maetu kolju kohal. Õnneks ei olnud matmiskoht siiski tee alla jäänud vaid asus viisakalt umbes meetri jagu põllu pool.
Lõppenud nädalavahetusel võtsime siis asja käsile ja kaevasime haua lahti. Luustikud ei olnud tõesti väga sügaval, kuid kindlasti ei olnud nad ka väga madalal – haua põhi asetses vast 150 cm sügavusel – igal juhul tuli kaevata rohkem kui eelinfo põhjal loota.
Maetuid oli tõepoolest neli, kusjuures pisikesed luud naise luustiku vaagnapiirkonnas kinnitasid, et hukkunu oli tõesti rase. Üks mees ning naine olid maetud ilmselt paljajalu, kuid ülejäänud kahel mehel olid saapad jalas (ühel neist saksa sõduri sõjaväesaapad, teisel ilmselt mingit muud päritolu jalavarjud).
Ühel tapetul oli seljas olnud frentš, mille nööbid kandsid kolme lõvi kujutist. Sama frentši küljes olid ka mingid kolmest paralleelsest metallitükist koosnevad jubinad, mille tähendust ehk targemad pead oskavad selgitada. Maetud olid kaetud kummeeritud mantliga, millel olnud pagunite järgi ütlevad needsamad targad ilmselt ka mantliomaniku auastme.
Nööbid (fotol ei ole lõvid paraku eristatavad), pagun ning paguni kõrval ülalkirjeldatud metalljubin:

Spoiler

Sümboolne – kas pole? Põgenikud kavatsesid ju koju tagasi tulla.

[Laheee]

maailma kõige lühem sõda kestis 46 minutit ja ründaja andis alla . ma vaid ei mäleta mis riikide vahel see toimus

[ERXOR]

S@X, 7 sept 2008, 22:26, kirjutas:

maailma kõige lühem sõda kestis 46 minutit ja ründaja andis alla . ma vaid ei mäleta mis riikide vahel see toimus

Imelik, ma leidsin sellise fakti internetist:
Ajaloo lühim sõda on kestnud 38 minutit. Zanzibari ja Inglismaa vahel (Zanzibar alistus)

[raux111]

Soovin teile pajatada oma kohtumisets ober-gefreiter Brodowskiga. Kolme kuu jooksul pärats Sõrve lahinguid oli ta minu sober ja koikunaaber….
Oli 17 november 1944, mil , meie elamusse Sõrves, astus sisse tundmatu landser. Meid oli 10 meest ja elasime ühes majas, mis asus kõrvuti väikese, valge kirikuga Sõrve poolsaarel. Läheduses oli veel 5-6 talu. Ootasime, millal meid viiakse lahingusse, saime kurjakuuluvaid uudiseid 23-st jalaväediviisist. See meile võõras landser küsis meilt öömaja, kuna väljas hakkas pimedaks minema ja oma väeossa poleks ta jõudnud. Loomulikult loovutasime talle vaba koiku. Tal oli “Külmunud liha medal”, I klassi Raudrist, hõbedane haavatasaamise mark ja jalaväerünnaku mark. Auastmelt oli ta ober-gefreiter. Õhtusöögi ajal pajatas, kuidas ta siia sattus. Nimelt oli ta kuulipilduja esimene number ja lahingu ajal läks katki kuulipilduja lafett. Komandör andis käsu minna poolsaare lõunaossa, kus asus varustusüksus (WuG-Tross). Poolel teel tagalasse.pärast seda kui läbinud metsamassiivi, sattus kokku ohvitseride grupiga. Nagu tõeline landser, otsustas sekelduste vältimiseks ohvitseridest ringiga mööduda, kuid teda hõigati. Meie külaline läks ohvitseride juurde ja kandis ette, kuhu ja millise ülesandega ta läheb. Alles ettekande ajal pani tähele, et ohvitser, kes teda hõikas, oli kindral. Kuna kindralile jäi mulje, et seletused pole piisavalt veenvad, andis käsu minna tagasi oma väeossa. Nii ta sattuski meie juurde ja nii me siis tutvusimegi.
18 novembril 1944 saime käsu välja astuda. Liikusime kolonnis- kolme lahtise veoautoga кui algas tugev suurtükituli. Juba siis märkasime, et madalate pilvede all aerostaati, millelt oli meie asukoht kindlasti hästi näha. Eraldusime kolonnist. Meie sektor- umbes 400-500 meetrit, asus idakaldal, rindega põhja suunas. Läänepool meist- metsastunud platoo, mis oli meie positsioonidest umbes 4 meetrit kõrgem. Umbes 200 meetrit meie lõiku oli kaetud metsaga, seal olid meetrisügavused kaevikud, mille põhjas vesi. Laskepesade põhjas oli kuni 30 cm puhast vett. Laskesektor oli halb- segasid puud ja põõsad. Meist 100 meetri kaugusel asus eeljulgestus.
Öö oli külm, sadas kerget lund. Kesköö paiku saabusid platoole grupp jalgrattureid. Meie taga olid “vanamehed”, umbes 30 meest vanade vintpüssidega (98' lang). Meid aga oli täpselt 21 meest. Järgmisel hommikul tulistas meie positsioone suurtükivägi, kuid mürsud langesid meist lääne poole, metsa. Kuulsime kuidas suurtükituli viidi veel kaugemale. Siis aga kuulsime, et meie seljataga, metsas, meist 500 meetri kaugusel alagas tulistamine- MG 42, püssituli, kisa ja röökimine. Kuna meie raadiojaamaga sidet ei õnnestunud saada, otsustastati sinna saata kaks sidemeest, kellest üks olin mina. Sattusime suurtükitule alla. Mina sain killuhaava kopsu. Teine sidemees toimetas mind sidumispunkti. 20/21 novembril 1944 toimetati Windausse. Minu kõrval, kanderaamil lamas ober-gefreiter Heinz Brodowsi 218. jalaväediviisist. Oli saanud kuulihaava kopsu. See oli tal seitsmes haavatasaamine. Edasi toimetati meid Danzig-Langfuhri, sealt laatsarettrongiga Brombergi ja lõpuks Res.-Laz. York-Schule. Olime ühes ruumis koos 15 haavatuga, kõik olid Sõrvest ja pooled meist kopsuhaavadega! 1945 aasta alguses algas laatsaretis suur segadus- meile teatati mingi kindrali viviidist. Levisid kuulujutud, et hakatakse välja sõeluma neid, keda saaks püssiga rindele saata jms. Meile anti välja puhas voodipesu, öösärgid. Pinge süvenes. Edasi aga juhtus järgmine- grupp ohvitsere, eesotsas kindraliga (Tammelehtede kavaler) astus ruumi, temaga olid veel arstid, vanemõed ja “pruuni särgiga” mees. Kindral peatus haavatute juures ja küsis, kust pärit, kus haavata said jne. Jõudis ka Heinz Brodowski juurde.
“Ah, et teie nimi on Brodowski? Kust pärit? Gelsenkirchen? Nii, nii... Кölni külje alt? Te tähistate seal karnevale. Kindlasti teate laulu: "Ich möcht' zu Fuss nach Kölle jon"?
Ja kindral hakkas laulma, ning kutsus ka meid laulu haarama. Kuid kust meie, prusslased teame reinlaste laule.
Kuid siis järsku katkestas kindral laulu ja kraaksatas: Aaachtung !!!" Lõime käed külgedele ja võtsime lamades valvelseisangu. Kindral lõi kannad kokku, tõstis tervituseks käe mütsi juurde ja sõnas : “Ober-gefreiter Heinz Brodowski! Füüreri nimel annan teile üle Raudristi Rüütliristi”
Pärast seda võttis adjutandilt Rüütliristi, pani Brodowskile kaela ja ütles:"Õnnitlen teid! ! Soovite midagi öelda”?
“Hhhr kkindral! (Brodowski hakkas kokutama. Ilmselt on tegemist mingi eksitusega.”
“Ei, tegu pole eksitusega. Ober-gefreiter Heinz Brodowski, sündinud 1919, 19 novembril 1944, vasturünnaku käigus loiter põgenema vaenlase, kuni pataljonisuuruse üksuse, tänu millele päästsite vangilangemisest kogu väejuhatuse koos kindralite ja staabiga, kes olid meie pataljoni komandopunktis. Kas polnud nii?”
“Oli küll. Kuid vaenlase pataljon?”
"Just nii, pataljoni, allohvitser Brodowski!"
”Kuid härra kindral?”
Pärast seda kindral lahkus. Hakkasime oma relvavenda õnnitlema. Ka nüüd, kuuskümmend aastat hiljem ei saa seda unustada. Kangelane, ise tärgeldatud öösärgis, kaelas kõrgeim autasu…
Pärast pakuti talle eraldi palatit, kuid ta keeldus sellest, jades koos meiega. Siis rääkis ära ka loo, mis temaga saarel juhtus. Tuli välja, et kui ta oli meie elamust lahkunud ja läks oma väeossa, sattus juhuslikult pataljoni komandopunkti z.b.V. (zur besonderen Verwendung) – ehk kantseleiknopkade majutuskohta, nagu tollal staabitöötajaid nimetati. Leidis endale ühe punkri ja kuna väljas oli vaikne hakkas tegelema sellega, millega üks normaalne landser tegeleb- magamisega.
Järku plahvatus! Ahi lendab tükkideks, väljast kostavad haavatute karjed ja vene keelne jutt. Venelased seisavad blindaažil. Mida teha? Oodata, või tormata välja? Valis tee- granaadid välja, üks vahekäiku, teine katusele ja MG-42…."Prits"*** blindaaži katusele - tuld! Kõik toimus sekundite jooksul. Metsa juures peatus- uus lint. Vaenlane peatatud. Kohale jõuavad ka omad. Siis aga tungib kuul käest läbi, purustab kuulipilduja kaba ja tabab rinda. Kõik.
Kõige naljakam aga see, et kui poleks 17 novembril kohtumist kindraliga, kes oma väeossa tagasi ei saatnud, poleks sattunud pataljoni komandopunkti. Tuleb välja, et lahingu ajal oli sama kindral istunud kõrvalpukris.
21 jaanuaril1945 olid venelased juba Bromberg'I juures ja meid viidi edasi, laatsaretti "Gewerbe-Schule" Rostokis.Seal me olime veebruri lõpuni.
Rohkem pole kunagi midagi kuulnud Heinz'e Brodowskist, sünd 17.11.1919, elas Gelsenkirchen-Buer - Resse, Kreuzstr. 7.60-l kontrollisin seda aadressi, kuid see oli juba uus linn, ilmselt sai koht sõjas tugevalt kannatada. Loodan, et mu sober elas sõja üle…