Õnnestus saada skinnide raamatatust üks peatükk
Päris huvitav lugemine. Kõike ei tasu muidugi puhta kullana võtta
II MAAILMASÕDA.
„Inimkonna ajalugu on ääretu eksituste ookean,kust aeg-ajalt võib
leida mõne üksiku ähmase tõekese“
Cesare Beccaria
Aastakümneid on meile korratud, et II maailmasõja põhjustajaks oli Adolf Hitler ja tema plaan vallutada maailm. Tegelikkus polnud aga kaugeltki selline ja sõja põhjused olid hoopis teised. Põhjuseks oli Versailles' rahulepinguga tekitatud tohutu ebaõiglus Saksamaa suhtes. Võitjad panid kogu vastutuse I maailmasõja eest Saksamaale, mis on naeruväärne. Saksamaa pidi loovutama tohutud territooriumid, mis olid ajalooliselt olnud Saksamaa osa ja olid asustatud sakslastest elanikega. Versailles rahuleping oli kui viitsütikuga pomm, mis oli paika pandud lääneriikide poolt ja plahvatas 1939. aastal. Hitler ei unistanud sõjast, küll aga unistasid sellest rahvusvahelised pangandustegelased ja relvatöösturid, samuti Nõukogude Liit. Sõda iseenesest on väga tasuv tegevus – relvatöösturitele, krediidiasutustele – juhul kui nad ise eemale jäävad. Samuti on sõda tõhus vahend sotsiaalse ja poliitilise kontrolli säilitamiseks suure inimhulga üle. Sõjaseisukorda on võimalik ära kasutada selleks, et mõjutada inimesi heaks kiitma selliste institutsioonide loomist, millega nad tavaolukorras ei lepiks.
Eesti üks tuntumaid sõjaajaloolasi Mati Õun: “Mulle tundub üha enam, et II maailmasõja põhitsenaariumid pandi paika Euroopa ja Ameerika finants- ning tööstusgeeniuste poolt ammu enne selle sõja algust. Uus maailmasõda valmistati ette Venemaal ja see ettevalmistustöö käis rahvusvahelise kapitali ühisjõududega.“
Saksamaale määrati tohutud reparatsioonimaksud, mida sõjast laastatud Saksamaa poleks mingil juhul jõudnud välja maksta. Kuna nii ka juhtus, hõivas Prantsusmaa karistuseks Düsseldorfi ja teised Ruhri piirkonna linnad, pannes Saksamaa veel raskemasse majanduslikku olukorda. Suurbritannia, Prantsusmaa, Belgia ja teised lausa irvitasid Saksamaa üle, samal ajal kui sakslased nälgisid. Ülbitsejad olid unustanud, et ebaõiglus sünnitab ebaõiglust. Ehk nagu ütleme meie – pill tuleb pika ilu peale. Ruhrist küüditatud sakslased nõudsid kättemaksu...
13. jaanuaril 1935 toimus Saarimaal rahvahääletus: 90,8% hääletanuist pooldas liitumist Saksamaaga. 1. märtsil läks Saarimaa tagasi Saksamaa valdusse. Prantsusmaa oli saanud esimese kõrvakiilu. 1936. aasta märtsis võttis Saksamaa tagasi Ruhri piirkonna.
AUSTRIA. Austria elanikkond koosnes sakslastest, kes rääkisid saksa keelt, mõtlesid nagu sakslased ja tundsid end sakslastena. Viin oli olnud peaaegu kümme korda kauem Saksamaa pealinn kui Berliin. Ainult ajavahemikel 1806-1815 ja 1866-1938 ei olnud Austria riiklikul tasandil Saksamaaga ühendatud. Peale I maailmasõda lääneriigid keelasid taasühinemise. 1920/1921. a. Toimus Kärtenis, Tiroolis, Steiermargis ja Salzburgis rahvahääletus, kus 99% osavõtnuist hääletasid taasühinemise poolt, kuid liitlased keelasid näljablokaadiga ähvardades hääletamist jätkata ja rikkusid sellega demokraatia põhiprintsiipi – enesemääramisõigust. 12. novembril 1928 deklareeris Austria liidukantsler dr. Karl Renner avalikult: “Lubage Austria kodanikel vabalt hääletada ja nad otsustavad 99%-liselt Saksamaaga taasühinemise kasuks.“ (1) Kui Hitler Austriat 12. märtsil 1938 Saksamaaga liites paljude miljonite inimeste demokraatlikuenesemääramisõiguse lõpuks ellu viis, nimetati seda anastamiseks – anšlussiks? Rudolf Hessi süüdistati Nürnbergis koguni Austria anšlussi korraldamises!
TŠEHHOSLOVAKKIA. Ei lääneriigid ega tšehhid austanud rahvaste demokraatlikku enesemääramisõigust ja sundisid pärast I maailmasõda jõhkralt rohkem kui 3 miljonit sakslast nende tahet arvestamata äsja kunstlikult loodud Tšehhoslovakkia vabariigi koosseisu (8 milj. tšehhi, 3,6 milj. sakslast, 2,3 milj. slovakki, 700 000 ungarlast, 550000 ruteeni (ukrainlast), 100 000 poolakat ja 450 000 mitmesuguste rahvuste esindajat). 1919. aasta kevadel tulistasid tšehhi sõdurid rahumeelset saksa demonstratsiooni, kus nõuti sakslastele andma enesemääramisõigust. 54 meest, naist ja last tapeti.
1920. aasta 29. oktoobri „Ceske' slovo“ nõudis, et sakslastele ei tuleks võrdõiguslikkust anda, vaid nad hoopis „võlla tõmmata ja kandelaabrite külge üles puua“. Nagu me nüüd teame, viisid nad 1945. aastal oma ähvardused täide. Tšehhid tõmbasud palju sakslasi tänavalaternapostide otsa, valasid bensiiniga üle ja panid siis nendele elavatele tõrvikutele tule otsa. Maagimäestikus Schlakenwerthis lõigati Westfaali võõrastemajas eraisikutel kõrvad ja ninad ära, torgati neil silmad välja ning jõuravad purjus mehed lohistasid nad siis surnuks. Aussigis aeti tuhanded naised ja lapsed Elbe jõkke.
„Kõik sakslased peavad kaduma. Mida me juba 1919. aastal teostada tahtsime, selle
viime nüüd lõpule. Juba siis tahtsime kõik sakslased välja saata. Saksamaa ei olnud aga täielikult purustatud ning Inglismaa sidus meid käsist ja jalust.“ - Tšehhoslovakkia presidendi Beneši 3. juulil 1945 Taboris peetud kõnest.
Sudeedimaa hõivamise põhjustas tšehhide vägivallatsemine sudeedisakslaste kallal. Neid rööviti, aeti kodudest välja, mõnitati. Enne Sudeedimaa hõivamist oli Tšehhoslovakkial piisavalt jõudu, et Prantsusmaa ja Suurbritannia abiga end kaitsta. Kuid 24. septembril pöördub Roosevelt Euroopa maade poole „rahupalvega“. Aeg sõdida ei olnud veel käes. Ja nagu võlukepikese mõjul kirjutavad 29. septembril Münchenis Chamberlain ja Daladier (mõlemad vabamüürlased) Hitleriga alla rahuleppe. Tšehhoslovakkia president Beneš tõrkus viimse hetkeni, kuid vabamüürlaste looži „Pravda vitezi“ liikmena ta teadis, et nii kõrgete „pühendatute“ lepingut peab võtma kui käsku. Kuid juba paar kuud hiljem pöördub Roosevelt Euroopa vabamüürlaste poole läkitusega, kus nõuab, et need tegutseksid nii, et konflikti Hitleriga poleks võimalik vältida.(2)
30. septembril 1938 Müncheni kokkuleppega määrati kindlaks tingimused Sudeedimaa hõivamiseks Saksa Wehrmachti poolt. Õigusvastaselt tšehhidele kuulunud sakslastega asustatud alade tagastamine ei olnud sugugi ebaõiglane akt, vaid ainult suure ebaõigluse likvideerimine. Sudeedisakslased elasid seal viletsuses ja näljas. Kindralpolkovnik Heinz Guderian kirjutas: “Sudeedisakslastel on tulnud palju raskusi taluda, piiritut viletsust... Me hakkasime vaestele kohe väliköökidest toitu jagama, seni kuni sotsiaalabi käivitus.“
1. oktoobril 1938 hõivas Poola Tšehhoslovakkia põhjaosas asuva Dečini. Millegipärast ei pannud Poolale keegi seda pahaks?
Kui tšehhid pärast sudeedisakslaste lahkumist Tšehhoslovakkia riigi koosseisust ei lõpetanud teiste rahvusvähemuste ahistamist, kuulutas Slovaki maapäev 1939. aasta 14. märtsil end „Pittsburgi lepingu“ alusel iseseisvaks ja astus Tšehhoslovakkia koosseisust välja. Selle peale hõivas Ungari Lõuna-Slovakkia ja Taga-Karpaatia (12 000 km2, 1. miljoni elanikuga, neist 600 000 ungarlast). Slovakkia riigipea dr. Tiso palus Saksa riigilt kaitset ja 16. märtsil võeti Slovakkia Saksa protektsiooni alla. Seejärel teatas Briti peaminister Chamberlain avalikult, et Tšehhoslovakkia riik on lakanud eksisteerimast. Nüüd sõitis ka Tšehhi president Hacha Berliini Hitleri juurde ja tegi seal ametliku avalduse, et tšehhide saatus on edaspidi füüreri otsustada, tema usub, et tema rahva edaspidine käekäik on niiviisi kindlustatud (pärast II maailmasõda eitas Hacha tütar ülekuulamisel kuuldust, nagu oleks tema isale Berliinis survet avaldatud). Ka Hacha eitas ise seda. 15. märtsi varahommikul marssisid Saksa väed 1000 aastat Saksa riigile kuulunud Böömi ja Määrimaale sisse. Idapoolne jupp Tšehhoslovakkiat – ukrainlastega asustatud Ruteenia kuulutas end samuti iseseisvaks, kuid mitte kauaks – 18. märtsil okupeeriti see Ungari vägede poolt. Saksa poolelt ei ahistatud tšehhi rahvast, talle pakuti võimalust omariikluseks ja õigust tema rahvale omase kultuuri- ja majanduselu väljakujundamiseks. Tšehhe ei kohustatud sõjaväeteenistusse astuma. Sõja ajal valitses Böömi ja Määrimaal kõrgkonjuktuur ja elatustase oli kõrgem kui Saksamaal.
POOLA. Millegipärast kipuvad ajaloolased unustama, et just Saksamaa taastas vaba
ja sõltumatu Poola. Poola valitsuse tänutelegramm keiser Wilhelm II-le ja keiser Franz Josef I-le: “Sel päeval, kui poola rahvas kuulutab, et ta on vaba ja saab iseseisvaks riigiks oma kuninga ja oma valitsusega, tõuseb iga vabadustarmastava poolaka rinnas tänutunne nende vastu, kes ta oma vere hinnaga vabastanud ja iseseisva elu taastamisele kaasa aidanud.“ Poola tänulikkus ei kestnud aga kaua. Ta kasutas ära Saksamaa desarmeerimise pärast I maailmasõda ja hõivas suured sakslaste alad. Poola ahistas sakslasi hõivatud aladel nii, et varsti sajad tuhanded sealt põgenesid. Demokraatlikku enesemääramisõigust arvestamata eraldati 96%-lise saksa elanikkonnaga Danzig Saksa riigist. Korduvalt nõudis elanikkond rahvahääletuse korraldamist, kuid asjatult. Poola riik konfiskeeris sakslaste vara ja saatis paljaksröövitud inimesed maalt välja. Poola esitas pidevalt Saksamaale territoriaalseid nõudmisi ja ähvardas ka mitmel korral sõjaga. 1930. aastal kirjutas Poola president Pilsudskile sümpatiseeriv ajakiri „Mocarstwowiec“: “Me teame selgesti, et Poola ja Saksamaa vahelist sõda ei ole võimalik ära hoida. Me peame selleks sõjaks valmistuma süstemaatiliselt ja täie jõuga... Selles sõjas vange ei võeta ega humaansust ei tunnistata. Me üllatame veel kogu maailma oma Saksamaa-sõjaga.“
Poola kavatses mitu korda Saksamaad rünnata, nagu 1933. ja 1936. aastal, kuid lääneriigid ei toetanud tema plaane. Kuid 1939. aastaks oli olukord muutunud. Esimese maailmasõja eesmärk oli olnud Saksamaa majandusliku ja poliitilise võimsuse hävitamine. Nii näiteks ütles Churchill 1919. aastal: “Kui Saksamaa peaks järgmise viiekümne aasta jooksul alustama kauplemist, oli see sõda asjatult peetud.“
Hitler oli rahu püsimise huvides loobunud Lõuna-Tiroolist, Elsass-Lotringist, Eupen-Malmedist, Põhja-Schleswigist, Poznanist, Lääne-Preisimaast ja Ülem-Sileesia idaosast, maaaladest, mis olid kuulunud 1914. aastani Saksamaa ja Austria külge. Tema ainukeseks sooviks oli saada Danzigi linn tagasi ja luua eksterritoriaalne ühendustee Poola koridorina Saksamaast lahutatud suure Ida-Preisi provintsiga, et pääseda tülikast tollikontrollist.
Juba 1936. aastal deklareeris W. Churchill: “Me surume Hitlerile sõja peale, ükskõik kas ta tahab või ei.“ Ja 31. märtsil 1939 deklareeris Poolale rahvusvahelise garantii Inglismaa, suurim vallutaja maailma ajaloos, mis valitses rohkem kui 500 miljoni inimese üle ca. 40 miljoni ruutkilomeetri suurusel maa-alal, umbes sama suurel territooriumil kui Venemaa, Hiina ja Ühendriigid kokku. Poola terve mõistuse vastast hoiakut silmas pidades oli sõda seejärel vältimatu.
Ameerika professor L. Hoggan kirjutab: “Ka ameerika juhtiv diplomaat C. Bullit oli Inglismaa poliitilise meelemuutuse üle 1939. aasta märtsikuus ülimalt rõõmus. Ta teadis, et president Roosevelt tervitab ükskõik missugust ettekäänet sõja alustamiseks Euroopas. 17. märtsil saatis ta sellepärast Pariisist kirja, milles jõudis võidurõõmsale järeldusele, et momendil ei ole mingit võimalust Euroopa konflikti rahulikul teel lahendada... Poola välisminister Beckile kinnitasid 19. märtsil 1939 Julius Lukasiewiec ja William Bullit president Roosevelti valmisolekut teha kõik, mis tema võimuses Inglise-Prantsuse bloki ja Saksamaa vahelise sõja vallapäästmiseks... Pärast II maailmasõda tunnistas Inglise välisminister Halifax täiesti avalikult, et sõjaline liit Poolaga oli tolleaegses olukorras absoluutselt paratamatu Saksamaa ja Inglismaa vahelise sõja alustamiseks...“
Üks miljon sakslast olid juba ebainimliku degermaniseerimispoliitika pärast kodumaalt lahkunud. Inglismaa ja Prantsusmaa garantiideklaratsioon andis nüüd Poolale lõpuks vabad käed. Otsekohe sagenesid Poola valitsuse vägivallaaktid saksa rahvusest kodanike vastu. Paljudel juhtudel konfiskeeriti sakslaste vara, sakslasi endid kiusati enneolematult taga – mitte ainult elanikkonna, vaid ka politsei ja sõdurite poolt. Valetajad ja ajaloovõltsijad, kes ei talu tõde, väidavad, et teated poola terrori kohta on sakslaste välja mõeldud maailma avaliku arvamuse enda poole võitmiseks. Kas tõesti? Juba 1924. aastal avaldasid prantsuse poliitikud ja intellektuaalid protesti Poolas terroriseeritavate rahvusvähemuste kaitseks (Publie´a Paris, au moi de mai 1924). Seal öeldakse muuhulgas: “Terrorilaine voogab praegu üle kogu Poola. Ajakirjandus ei saa sellest rääkida, sest ta suu on kinni topitud. Tegu on politseirežiimiga kogu ta võimsuses kõigi tema barbaarsete survevahenditega...“
„Manchester Guardian“ 12. detsembrist 1931: “Kogu repressioonide kohta käiva info avaldamine oleks võib-olla igav..., nende kirjeldus läheks liialt pikale. Aga teatud asju ei saa maha vaikida – tsiviliseeritud maailm peab neist kuulda saama! Mõeldud on nimelt loendamatuid koletuid barbaarsusi Poola vanglates...“
Rahvuspühal, 3. mail 1939 toimunud suure sõjaväeparaadi ajal tervitasid oma fanatismis ülesköetud rahvahulgad iga väeosa kõnekooridega, skandeerides loosungeid nagu: „Edasi Danzigisse!“, “Edasi Berliini!“. Saksamaa nõudmistele luua Ida-Preisimaaga ühendustee ja ühendada Danzig uuesti Saksamaaga tulevat vastata sõjakuulutamisega. Versailles' rahulepingu järgse alatoidetud põlvkonna esindajatest kokkuklopsitud, üldse mitte tõsiselt võetav Saksa sõjavägi koos oma lapsikute tankipeletistega lüüakse niikuinii Berliinis hunnikusse.
Faktiliselt õigesti – ja ajaloouurimises aksepteerituna – konsanteerib sakslaste Valge raamat 1939. aastal: ka Ülem-Sileesias on käimas ohjeldamatu klaperjaht (nr. 362). Konsulaatide aruanded kubisevad terroriaktide kirjeldustest (nr. 363). 6. mail teatab peakonsul Kattowitz kahesajast terroriaktist (nr. 365), 19. mail veel sajast (nr. 372) üksnes Ülem-Sileesias. Saksa rahvusgrupp pöördub meeleheites Poola presidendi poole (nr. 369). Maikuu keskel kasvab klaperjaht üle sakslastevastasteks pogrommideks, mil tuhandete kaitsetute sakslaste peale jahti peeti (nr. 370 ja 371). Lotzist teatatakse 7. juunil: “Saksa rahvusest Poola kodanike ähvardamine tapmise, piinamise jm. sarnasega on muutunud igapäevaseks ja enesestmõistetavaks. Terved perekonnad pagevad tapmisähvardustest ärahirmutatuna metsa varjule.“ (nr. 381).
Ajaloost võib tuua küllalt näiteid, kus rünnatakse mingit riiki, et lõpetada seal valitsev terror ja kaitsta süütute inimeste elusid. USA teeb seda pidevalt ( Grenada, Iraak ), kuigi paljudel juhtudel osutuvad USA süüdistused hiljem väljamõelduteks. Tõendid poolakate terrorist sakslaste vastu enne Teist maailmasõda on vastu pidanud tänase päevani. Miks polnud siis Saksamaal õigust sekkuda, et kaitsta oma rahvuskaaslaste vara, vabadust ja elusid?
20. augustil kutsub Grazynski üles: “Lööge sakslased maha, kus nad teile ka ette juhtuvad!“ Juba ammu oleks ainuõige olnud see kaos sõjalise sekkumisega lõpetada. Ometi teeb Hitler Poolale 30. augustil veel ühe pakkumise. Ta teeb ettepaneku korraldada Poola valduses olevate alade põhjapoolses osas järgmise 24. kuu jooksul rahvusvahelise kontrolli all rahvahääletus.
Poola vastas sellele üldmobilisatsiooniga. Neli aastat hiljem ütles Poola kindral Kazimierz Sosnkowski liitlasvägede ajakirjanikule: “Sellega oli sõda muutunud möödapääsmatuks.“
Hitler alustas 1939. aastal sõda kohutava ebaõigluse lõpetamiseks ja terava konflikti likvideerimiseks. 3. septembril kuulutasid Inglismaa ja Prantsusmaa Ameerika kihutusel Saksamaale sõja tema veelkordseks purustamiseks. Neid ei häirinud asjaolu, et nad kaitsesid sellega hirmuäratavat terrorit Poolas, kaitsesid Versailles' tülidiktaati ja muutsid Saksa-Poola sõja suureks, laialdasi alasid hõlmavaks sõjaks.
Ameerika ajalooprofessor Harry E. Barnes kirjutas 1961. aastal:“Vastutus Saksa-Poola sõja puhkemise eest langes eelkõige Poolale ja Inglismaale ja selle konflikti üleeuroopaliseks sõjaks laienemise eest on vastutav esmajoones Inglismaa. Tema (Hitler) oli Poolale omalt poolt pakkunud küllalt suuri järeleandmisi. Need olid ettepanekud Versailles' lepinguga kindlaksmääratud Poola piiride garanteerimiseks. Tõepoolest, Saksamaa oli see – ja mitte Inglismaa! - , kes bona fide pakkus Poolale 1938/1939 garantiid.“ (3)
Ka Nõukogude Liit tungis 1939. aasta septembris Poolasse. Inglismaa ja Prantsusmaa venelastele sõda ei kuulutanud. See tõendab, et oluline ei olnud Poola probleem, vaid Saksamaa hävitamine. Pransusmaa ja Inglismaa kuulutasid Hitlerile sõja Poolale kallaletungimise pärast, alustades nii de facto II maailmasõda. Mille kuradi pärast siis sõja lõpul polnud neil Poolast sooja ega külma, kui see jäi kommunistliku ikke alla?
Seda, et see sõda oli hoolikalt punutud vandenõu tagajärg, näitab väga selgelt üks fakt – 1. septembril 1939. toimus Moskvas Ülemnõukogu istung, kus Stalin teatas, et Saksa-Poola sõjaga on alanud II maailmasõda! Seda ei teadnud sel hetkel veel ei sakslased ega poolakad, küll aga Moskva?
Kuid peale 3. septembrit ei asunud lääneriigid veel kaugeltki Saksamaad ründama. Nad hoidsid targu tagasi, sest veel ei olnud lahvatanud sõda Saksamaa ja NLiidu vahel.
Hitler ei unistanud maailma vallutamisest, küll aga tegid seda kommunistid. See plaan kerkis neil päevakorda kohe peale võimu ülevõtmist Venemaal. Lenin kisas: “Ühes riigis võidu saavutanud sotsialism ei välista veel kõiki sõdu. Vastupidi, ta eeldab neid.“ Lenin oli juba 1914. aasta sügisel vastu võtnud programmi Euroopa Ühendriikide loomisest teise imperialistliku sõja tulemusel. Lugege Hitleri teoseid – ta ei unistanud Teise maailmasõja vallapäästmisest. 1920-datel aastatel lauldi Punaarmee ametlikus marsis (Budjonnõi marss): “Dajoš Varšavu! Dai Berlin!“ Brest-Litovski rahu kommenteeris Kominterni esimees Grigori Zinovjev nii: “Kui Venemaa sõlmib rahu, jääb see rahu ainult vaherahuks. Sotsialistlik revolutsioon võidab Venemaal vaid siis, kui teda ümbritsevad sotsialistlikud sõsarvabariigid. Rahu mis on sõlmitud imperialistliku Saksamaaga, on ajutine nähtus. See annab aega hingetõmbeks, mille järel puhkeb jälle sõda!“ (4)
Kuid tõeline ettevalmistumine algas Stalini võimuletulekuga. 1927. aastal kuulutas Stalin, et teine imperialistlik sõda on täiesti vältimatu, samuti nagu on vältimatu Nõukogude Liidu astumine sellesse sõtta. Kuid Stalin ei soovinud ise alustada sõda ja olla selles osaline esimestest päevadest: “Me astume sõtta, kuid astume viimastena, et heita kaalukausile viht, mis suudab üles kaaluda kõik.“ (5)
Stalini algatatud industrialiseerimise peaeesmärgiks oli sõjatööstuse viimine sellisele
tasemele, et see suudaks hoida käigus tohutut, kogu Euroopat vallutada võimelist armeed. Kogu riigi majandus töötas sõjatööstuse võimsuse suurendamise heaks ja sellele aitasid aktiivselt kaasa lääne rahandusmagnaadid. Nad teadsid, et sõda on äärmiselt kulukas lõbu ning enamik riike, kes leiab end kellegagi kestvas konfliktis olevat, vajab rahalist tuge maailma pangandussüsteemilt. Nad on sunnitud laenama nii sõjaajal (relvatööstuse käigushoidmiseks), kui ka selle lõppedes (hävitatu taastamiseks). Laenude eest tuleb aga maksta kõrget intressi. Nii hõivatakse sõltumatute riikide majandusi...
Kui 1923. aastal oli Punaarmees 550 000 meest, siis 19. augustiks 1939 oli neid 2 miljonit ja 21. juuniks 1941 5,5 miljonit + NKVD väed! (6) Sõja alguseks oli Stalini käsutuses maailma võimsaim ja paremini relvastatud armee. Nõukogude Liit oli 1941. aastal ainuke riik, mis tootis rasketanke. Nende ülesanne oli murda läbi vastase kaitsest ja avada kergetankidele pääs saksa kiirteedele. Nõukogude rasketankid suutsid vastu pidada 20-30 ja isegi üle saja Saksa tankitõrjemürsu otsetabamuse. 1940. a. juunist kuni 1941. aasta juunini loodi NSVL-is 61 (!) uut tankidiviisi, igaühes 375 tanki. (7) Samas astus Hitler 1939 .aasta septembris Teise maailmasõtta vaid KUUE tankidiviisiga. Vallutada maailm?(
1939. aastal „alustas“ Hitler Teist maailmasõda, varuks 3195 tanki, s. o. vähem kui Harkovi veduritehas võis toota poole aastaga ja seda rahuaja režiimil.(9)
1941. a. juunis paiskas Hitler Stalini vastu 17. tankidiviisi, mis polnud täielikult komplekteeritud.(10)
1939. a. septembris oli maailma võimsama relvastusega seeriatootmisse antud hävitaja konstruktor Polikarpovi I-16. Tulejõu poolest ületas I-16 kahekordselt „Messerschmidt-109E“ ja peaaegu kolmekordselt „Speedfighter-1“. Neil oli ainsana maailmas soomustatud piloodikabiin. Esimestena maailmas kasutasid nad relvana rakette.
1939. a. Septembrist 1941. a. juunini moodustati NSVL-is 295 uut laskurdiviisi.(11)
1940. aastast kuni 1941. a. juunini moodustati NSVL-is 79 uut lennukidiviis, igaühes200-300 lennukit.(12)
1940-1941 moodustati NSVL-is 30 uut motoriseeritud diviisi.(13)
1939. aasta juunis oli Punaarmee välisuurtükiväe koosseisus 144 suurtükiväepolku, igas 24-36 suurtükki, kuid 1941. aasta juuniks oli Punaarmeel juba 900 (!!) suurtükiväepolku.(14)
„Maailma vallutada“ kavatseval Saksamaal oli 1939. aastaks lahinguvarustust toodetud nii palju, et seda poleks jätkunud rohkemaks kui 1. kuuks! (15)
19. augustil 1939 võttis VK(b)P poliitbüroo vastu otsuse Euroopa „vabastamisest“. Juhinduti põhimõttest: tõmmata Euroopa sõtta, jäädes ise neutraalseks, seejärel aga, kui vastased on verest tühjaks jooksnud, paisata lahingusse kogu Punaarmee võimsus. Stalin oli seda ideed kandnud 1927. aastast, tänu oma võimutäiuse kasvule intensiivsemalt aga 1934. aastast. Veel varem oli sama idee korduvalt välja käinud Lenin, kes selle omakorda laenas Engelsilt (Engelsi kiri Bernšteinile 12. juunil 1883).
1939. aasta augusti algul avaldasid Suurbritannia ja Prantsusmaa sõjaväedelegatsioonid Moskvas toimunud läbirääkimistel Stalinile informatsiooni, mis võimaldas Stalinil kombineerida nii, et sõja puhkemisel jäävad kõik eelised Venemaale. Nimelt ütlesid nad Stalinile, et Saksamaa kallaletungi puhul Poolale kuulutavad Prantsusmaa ja Suurbritannia Saksamaale sõja. Seda Stalin ainult vajaski. 19. augustil 1939 teatas Stalin Hitlerile, et kui viimane tungib Poolasse, ei jää Nõukogude Liit mitte ainult neutraalseks, vaid ka abistab Saksamaad. Diplomaatilises kitsikuses viibiv Hitler neelaski konksu alla. Ribbentrop tuli Moskvasse ja 23. augustil kirjutas ta koos Molotoviga alla Poola vallutamise paktile.
Suur vale on aga see, et tollane Eesti Vabariigi juhtkond ei teadnud Molotov-Ribbentroppi pakti salajase lisa sisu. Seda lihtsalt varjati rahva eest. (16) Vabamüürlane Päts koos oma sabarakkudega oli sooritanud riigipöörde 1934. aastal, vahetult enne seda kui demokraatlike valimiste teel oleksid võimule tulnud vapsid, mehed, kes olid oma riigi eest Vabadussõjas verd valanud. Üks vapside repressioonide põhjusi oli see, et nad teadsid Pätsi ja Laidoneri suurvargustest Eesti Pangast ja Harju Pangast. Päts teadis, et vapside võimuletulekul oleks teda oodanud vangla. Pärast riigipööret tegi Päts avalduse, et Eesti rahvas on haige... Ravi sai aga rahvas kuus aastat hiljem hoopis idapiiri tagant. Pätsi aga tabas reeturile kohane saatus. Kahju, et see läks maksma nii paljude süütute eestlaste elu. Pätsi kaasmüürlane, USA president Roosevelt kommenteeris seda, et NSVL okupeeris Eesti, erilise küünilisusega – Kui eestlastele ei meeldi kommunism,võivad nad ju Eestist lahkuda...
Selle kohta, kuidas Nõukogude kommunistid uskusid mittekallaletungipakti ja kuidas nad kavatsesid sellest kinni pidada, räägib Nõukogude Liidu marssal L.Brešnev. Ta kirjeldab partei agitaatorite koosolekut Dnepropetrovskis 1940. aastal: “Sm. Brešnev, me peame selgitama mittekallaletungimisest, et see on ikka tõega, aga kes seda ei usu, see ajab provokatsioonilist juttu. Kuid ega rahvas seda ei usu. Aga mida me teeme? Kas selgitada või mitte?
Aeg oli üsna keeruline, saalis istus nelisada inimest, kõik ootasid minu vastust, aga pikalt kaalutleda polnud võimalik.
„Kindlasti selgitada.“ ütlesin mina, “Seni selgitada, kuni fašistlikust Saksamaast ei jää kivi-kivi peale.“ (17)
Nüüd oli loodud olukord, mis oli Saksamaa jaoks eriti ohtlik. Hitler hakkas taipama Stalini kuratlikku plaani. Stalinile valmistas ebameeldiva üllatuse Prantsusmaa, mille Hitler alistas 1940. a. ülikiirelt, kuigi Stalin oli lootnud, et Saksamaa ja Prantsusmaa vajuvad verisesse kurnavasse sõtta ja tema armeel jääb hiljem ainult nende riismed laiali peksta. Prantsusmaa kiire kaotuse põhjustest oli üks peamisi rahvusluse e. natsionalismi täielik madalseis. Kuna Suurbritannia eriliselt kaklusse ei kippunud, otsustas Hitler hakata oma vägesid koondama idapiirile. Siin tegi Stalin oma teise vea, mis oleks talle peaaegu saatuslikuks saanud. Ta ei uskunud oma luuret ja kindraleid, kes hoiatasid teda Hitleri eest ja jätkas rahulikult oma vägede koondamist riigi läänepiirile. Hitler teadis väga hästi, millisele riskile ta läks juba MRP lepingut sõlmides:“Juba ainuüksi liidusuhete loomine Saksamaa ja Venemaa vahel tähendaks vältimatut sõda tulevikus ja tulemus on ette teada. Selline sõda võiks kuulutada vaid Saksamaa lõppu.“ (1 Krahv von Bismarck oli hoiatanud mitte ainult sõja eest kahel rindel, vaid ka ühel rindel, kui seal sõdib Venemaa. Ja ometi Hitler ründas. Ja mitte ükski ajaloolane pole tema motiivide vastu huvi tundnud? Kuid Hitler ise ütles krahv Schulenbergile: “Krahv, mul ei ole teist väljapääsu.“
See, et NSVL ei olevat sõjaks valmis olnud ja see tabas teda ootamatult, on täielik vale. Näiteks Irakli Toidze patriootlik plakat, mis kutsub kõiki lahingusse („Emake kodumaa kutsub!“), ilmus Jaroslavli tänavatele 22. juuni õhtul 1941, Saraatovisse 22. juuni pärastlõunal, Novosibirski ja Habarovskisse 23. juunil. Millal kunstnik selle lõi, millal see trükiti ja kohale toimetati, kui „ootamatu“ Suur Isamaasõda algas 22. juuni varahommikul? Minski sõjakomissariaati saabusid need plakatid aga juba 1940. a. Detsembris!!!
Jama jutt on ka see, nagu poleks Saksamaa Nõukogude Liidule sõda kuulutanud, vaid varga kombel salaja kallale tunginud. Saksa saadik Moskvas von Schulenberg andis 1941. aasta 22. juuni varahommikul Molotovile üle vastavad dokumendid. Sama tegi ka Saksa välisminister Ribbentrop, kes Berliinis andis Nõukogude Liidu suursaadik Dekanozovile üle samasisulised dokumendid. Kuna venelased seda hiljem eitasid, siis seda ei toimunud? 1941.a. 22. juunil teatas raadiokõnes Molotov, et Saksamaa on neile sõja kuulutanud. Samasuguse info leiame ka Nõukogude Liidu marssal Žukovi memuaaridest. Kuid 3.juulil 1941 esineb raadiokõnes Stalin, kes on vahepeal üle saanud šokist, et Hitler teda ennetada jõudis. Ja just siit muutub kõik – Saksamaa tungis reeturlikult kallale rahuarmastavale N. Liidule! Kommunistid ei saanud ju välja öelda tõde – Saksamaa ründas enesekaitseks ja rikkus sellega ära Stalini Euroopa vallutamise plaani.
Sõja jooksul kulutas Punaarmee 427 miljonit mürsku ja suurtükimiini ning 17 miljardit padrunit. Siia on lisamata käsigranaadid, maamiinid ja lennukipommid. Jagage see Saksa sõdurite arvuga! Sõjas kasutas Nõukogude Liit ära vaid 15% Lahingumoona Rahvakomissariaadi tootmisvõimsusest. Hitler andis Stalinile ennetava löögi, hävitades või hõivates 75% vene laskemoonast. Stalin tõrjus Saksa vägesid, tuginedes vaid Lahingumoona Rahvakomissariaadi 15%-lisele jäänukvõimsusele.(19) Sõja tulemust teame me kõik. Mis oleks juhtunud, kui Stalin oleks jõudnud rünnata esimesena?
Hitler ennetas kommuniste kõigest paari nädalaga, teades, et kui Stalin ründab esimesena, pole Euroopal mingit lootust. Purustades sõja esimeste nädalate jooksul tohutud vene väeüksused, võttis Hitler Stalinilt võimaluse vallutada kogu Euroopa. Hitler teadis, et lõppkokkuvõttes ta kaotab selle sõja, jõud olid liiga ebavõrdsed, tuues nii Euroopa vabaduse nimel ohvriks Saksamaa. USA tohutud loodusvarud, raha ja lõpuks ka sõjaline jõud kallutasid vaekausi Saksamaa kahjuks. Vabamüürlus võidutses. Roosevelt teadis ka jaapanlaste plaanitavast rünnakust Pearl Harborile. Inglased olid lahti muukinud sakslaste kodeerimismasina „Enigma“ koodid ja lugesid sakslaste sõnumeid. Roosevelti hoiatasid nii Suurbritannia, Hollandi, Austraalia, Peruu ja N.Liidu valitsused. Pearl Harbori ajaks oli Suurbritannial juba kanda tohutu võlakoorem, mis oli tekkinud lend-lease'i lepingu alusel saadetud varustuse eest. Kui britid oleksid Saksamaalt lüüa saanud, poleks pangad neist laenudest võib-olla sentigi tagasi saanud. USA luurel oli õnnestunud lahti murda Jaapani armee ja diplomaatilise teenistuse koodid. Kuid Roosevelt ignoreeris neid teateid. Miks? Aga sellepärast, et enne rünnakut oli Ameerika rahvas väga selgelt USA sõtta astumise vastu. Selline rünnak muutis aga kiiresti ühiskondlikku arvamust (tahtmatult tekib paralleel 11. septembri rünnakuga New Yorgis). USA sai põhjuse astuda sõtta, mis tõstis selle riigi maailma majanduse etteotsa.
Maailmakuulus briti ajaloolane Liddel Hart kirjutas 3. septembril 1949 ajalehes „Picture Post“: “Hitler tahtis kõike muud, kuid mitte ainult maailmasõda... Pärast sõja lõppu langesid tähtsamad Saksa arhiivid meie kätte ja meil on võimalik saada selget ettekujutust sellest, kui erakordselt suurt hirmu tunti Saksamaa juhtivates ringkondades sõja ees... Inglismaa suhtumise ootamatu, täieliku muutumisega muutus ka sõda vältimatuks.“
Et varjata Roosevelti ja Churchilli pikaajalisi sõjaplaane avalikkuse eest, on tehtud kõike. Selle tõttu mõrvati ka 17. augustil 1987 Spandau vangla viimane vang, 93. aastane Rudolf Hess, kuna kardeti, et tema vabanemisel (Gorbatšovil oli kavas ta vabastada) saab avalikuks Hessi Inglismaale lennu tõeline eesmärk – RAHU! (20)
Gallia väepealik Brennus on öelnud – Häda võidetuile! Vae victis! Tõesti. Ainult võitjad otsustavad, millised olid sõjakuriteod. Nürnbergi protsess oli farss. Paljudel juhtudel pandi sakslastele süüks tegusid, mille olid sooritanud kommunistid. Ühel kohtuistungil ütles Göring :“Kui ma istun sellel pingil, siis peaksid minust paremal istuma Stalin ja vasakul Churchill.“ Nürnbergi kohtualuseid peksti ja ülekuulaja ütles ette, mida ta kuulda tahab. Sakslaste kaitsjaid ähvardati nii suuliselt kui füüsiliselt, et liitlaste kuritegusid ei toodaks välja. Kuid sellest hoolimata ei uskunud nad, et saksa riigimehed ja kindralid tapetakse nii alatul viisil – poomise teel. Genfi konventsiooni järgi võidakse ohver surma mõista vaid mahalaskmise läbi! Tingimustest, milles töötasid sakslaste kaitsjad Nürnbergis, võib lugeda Len Deightoni raamatust „Blood, Tears and Folly“
Nõukogude süüdistaja Roman Rudenko ütles oma kohtukõnes, et sakslased viisid Venemaalt suuri varandusi. Selle peale ütles Göring, et Venemaalt said nad miljoneid küll, aga need olid peamiselt vene täid. Rudenko haaras püstoli ja laskis (!!!) Göringi suunas 4-5 lasku, enne kui talt püstol ära võeti. Kuna kuulid Göringit ei tabanud, öelnud ta rahulikult, et laskis venelane, kes nii lühikese maa pealt oskab mööda lasta.
Nõukogude spetsialistid konstrueerisid poomiseks spetsiaalsed võllad. Inimest poodi hästi aeglaselt, umbes 24. minuti järel tunnistas arst poodu surnuks. Feldmarssal Keitel ütles enne poomist oma viimases sõnas: “Laske mul surra tagumikuga Venemaa poole.“ Ribbentropp: “Poote meid täna, kuid kommunistid poovad teid homme. Meie poomiskohale tuleb tulevikus aga mälestussammas.“
Nürnbergi protsessi teenindanud 3000 inimesesest 2400 olid juudid!
Churchilli kuulus kõne Fultonis Missouris 5. märtsil 1946 : „Põiki üle Euroopa mandri Stettinist Läänemere ääres kuni Triesteni Aadria mere ääres, lasub raudne eesriie. Kuulsad linnad, nagu Varssavi, Praha, Budapest, Belgrad, Sofia koos neid ümbritseva elanikkonnaga on mitte vaid nõukogude mõju all, vaid üha tugevamaks muutuva Moskva kontrolli all.“ Naljakas, kuid seesama Churchill oli koos Rooseveltiga Teheranis ja Jaltas need piirkonnad Stalinile kinkinud. Ja nüüd see kahepalgeline koer nutab?
Kõigile meeldib rääkida natside kuritegudest, aga kuidas on lood liitlastega? 1943. a.
muutsid inglise lennukitelt visatud süütepommid Hamburgi linna rusuhunnikuks. Tuletornaados hukkus 50 000 tsiviilisikut. Septembris visati Darmstadile 250 000 süütepommi – 12 000 hukkunut. Oktoobris hukkus Kasselis 8000 inimest. Rünnati Bremerhavenit, Braunschweigi ja Heilbronni. 14. veebruaril 1945 muudeti Dresden tohutuks krematooriumiks. Linna kutsuti Elbe-äärseks Firenzeks, see oli üks Saksamaa kaunemaid linnu. 13. veebruaril 1945 elas Drezdenis väidetavalt 950 000 inimest, neist 250 000 sõjapõgenikku (naised ja lapsed). Inglased sooritasid kaks rünnakulainet – kokku 650 000 süütepommi, koos fugasspommidega 2659 tonni. Kolmandas rünnakulaines olid USA B-17 lennukid – 771 tonni pomme. Teine ja kolmas laine oli planeeritud nii, et pommid tabaksid majade vahel töötavaid päästjaid. Hävitajad niitsid madallennul kuulipildujatulega hullunud inimesi. Drezden põles 7 päeva. 90 000 maja hävis. Väikseim arvatav hukkunute arv oli 35 000, suurim üle 100 000 inimese. Stateegilises ja sõjalises mõttes polnud Drezdenil mingit tähtsust!!! 31. mail 1942 ründas Kölni 1046 Inglise pommitajat. Tsiviilisikuid tapeti lihtsalt hirmu külvamiseks. Teises maailmasõjas langes Saksamaale 1,35 miljonit tonni pomme, neist 55,8% linnadele ja liiklussõlmedele, 9,3% keemiatööstustele, 1,8% lennukitööstustele, 30,5 % sõjalistele tugipunktidele ja 2,6% muudele objektidele. Tsiilisikute tapmist nimetasid inglased ise „comfortable war“ - mugav sõda! Samuti toimiti ka Jaapaniga. Näiteks 9. märtsil 1945 toimus II maailmasõja rängeim õhurünnak: Tokyo pommitamises hukkus 83 800 inimest, 41 000 sai haavata ja 1 miljon jäi peavarjuta. Purustati 267 000 maja. Juunist augustini 1945 sooritasid ameeriklased 58-le Jaapani linnale 60 õhurünnakut ning Toyama, Nazamu ja Fukui linnad tehti maatasa. Ameeriklasi ei huvitanud mitte sõjalise, vaid majandusliku kahju tekitamine. Sajad tuhanded (täpset arvu pole võimalik kindlaks teha) hukkusid Hiroshima ja Nagasaki tuumapommirünnakutes. Kas tsiviilelanike tapmine on ainult sakslastele sõjakuritegu? Kõiges on süüdi ainult sakslased? Nürnbergi tribunali põhikirja 6.artikli järgi on sõjakuriteod – okupeeritud territooriumite tsiviilelanike mõrvad, halb kohtlemine ja sunnitööle küüditamine, sõjavangide või merel kinnivõetud isikute mõrvad või halb kohtlemine, pantvangide hukkamine, riikliku või eraomandi riisumine, linnade või külade põhjendamatu rüüstamine või hävitamine, mida sõjalised vajadused ei õigusta. Kas poleks pidanud Nürnbergi süüpingis istuma ka Stalin, Roosevelt ja Churchill? Esimeses maailmasõjas korraldasid sakslased 500, Inglise eribrigaadid aga koguni 768 gaasirünnakut. (21) Kuid koolis räägitakse ainult sakslastest. Väänatud ajalugu pole ajalugu.
Kui astuda paar sammu tagasi ja vaadata seda kõike suures plaanis, siis tundub, et kahest ilmasõjast võitsid kõige rohkem juudid, kes said endale oma riigi ja USA, kelle kullafond suurenes 1913. aastast kuni II maailmasõja lõpuni 9 korda (!), (22) ning mis muutus maailma võimsama majandusega riigiks.
Siin siis allikad, mida autor kasutas.
II maailmasõda
1. “Der Weg zum Frieden.“ lk. 39-42.
2. Solovjov, O. F. “Vabamüürlus 20. sajandi maailma poliitikas.“ Moskva, 1998,
lk.254.
3. Kofler, J. A. „Die falsche Rolle mit Deutschland. Saksamaa vääriti tõlgendatud roll
ajaloo näitelaval.“ Tallinn, 1999, lk. 44
3. Zinovjev, Grigori. “Sotšinenija.“ 1925.
4. “Opositsiooni bülletään.“ 7 kd. lk. 14.
5. Suvorov, Viktor. “M-Päev.“ lk. 184.
6. ibid. lk. 158.
7. ibid. lk. 162.
8. Suvorov, Viktor. “Jäälõhkuja.“ lk. 31.
9. ibid. lk. 163.
10. Suvorov, Viktor. “M-Päev.“ lk. 159.
11. ibid. lk. 158.
12. ibid. lk. 161.
13. ibid. lk. 166/170.
14. Müller-Hillebrand, B. “Das Heer, 1933-1945.“ 1. kd., lk.161.
15. Ilmjärv, M. “Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel. Balti riigid ja Soome 1934-
1940.“ Tallinn, 1993, lk. 64-66.
16. Brežnev, Leonid I. “Malaja žemlja.“ Moskva, 1978, lk. 16.
17. Hitler, Adolf. “Mein Kampf.“ 26. XIV. ptk.
18. Suvorov, Viktor. “M-Päev.“ lk. 115-116.
19. Padfeld, Peter. “Hess. The Fürer`s Disciple.“
Pinn, Voldemar. “Tundmatu Teine maailmasõda. Miks tapeti Hitleri asetäitja
Rudolf Hess.“
20. Ilves, Guido. “Sündmused, mis vapustasid maailma.“ lk. 174.
21. Vinogradov, Aleksei. “20. sajandi salajased lahingud.“ lk. 117.
Muutis raux111, 19 mai 2009 - 20:13.
1
Tagasi üles