Change
Sellel teemal on 267 vastust
#1
Postitatud 27 jaanuar 2008 - 15:30
Mis on holokaust?
Autor: Elhonen Saks (21.01.2003)
27. jaanuaril tähistatakse enamikes Euroopa riikides holokausti ohvrite mälestamispäeva. Samas ei tea paljud inimesed, mida holokaust tegelikult tähendab. Miks peab seda päeva tähistama. Mille poolest ta erineb teistest inimsusevastastest kuritegudest – massimõrvadest, etnilisest puhastusest, genotsiidist?
Ometi on neil olulised erinevused. Eelpoolmainitud kuriteod on alati olnud osalised, valikulised, kunagi ei ole tapetud kõiki. Tavaliselt vaid neid, kes on vallutajatele osutanud relvastatud vastupanu, enamasti mehi. Naisi on küll vahistatud ja ära viidud, kuid mitte alati. Lapsed on reeglina ellu jäetud, neid on üles kasvatatud, mis sest, et sageli võõra nime all.
Holokaust on totaalne, üleüldine häving, lõplik katastroof. Hukkamisele kuuluvad kõik, kaasa arvatud rinnalapsed. Holokaust on rängem kuritegu kui genotsiid. Seda rakendati ainult kahe rahva – juutide ja mustlaste – vastu. Paljud teised rahvad kannatasid küll genotsiidi all, kuid nende traagiline saatus ei ole võrreldav holokaustiga.
Sõna ise pärineb vana-kreeka keelest ja tähendab nii elusa kui elutu täielikku hävitamist põletamise teel. Väljend võeti kasutusele pärast sõda, aastal 1948.
Ajaloolased, poliitikud ja teadlased on juba aastaid pead murdnud selle üle, kuidas võis XX sajandil niisugune nähtus tekkida. Pealegi Saksamaal, ühes maailma kultuurseimas riigis. Arvamusi on palju, ilmselt on mängus nii objektiivsed kui ka subjektiivsed, nii saksasisesed kui ka -välised tegurid.
Et holokaust kasvas välja antisemitismist on õige, kuid väide, et antisemitism on igivana ilming, ei vasta tõele.
Ajalugu:
Juudid põlvnevad semiidi rändsuguharudest, kes elasid Lähis-Idas. Umbes neli tuhat aastat tagasi rändasid mõned hõimud lääne poole ja 1200 aastal eKr jäid peatuma väikesele maalapile, mis asub Surnumere ja Vahemere vahel. Nad segunesid siin varem elanud kaananlastega ja koos nendega moodustasid uue rahvuse, kes nimetas end heebrealasteks. 1003. a. eKr asutas nende kuningas Taavet Iisraeli riigi.
Oma asendi poolest ühendas riik kahte kontinenti – Aasiat ja Aafrikat. Nii idas kui läänes tekkisid mitmed vägevad impeeriumid, kes ihkasid maailma valitsejaks saada. Omavaheliste sõdade ajal läbisid nende sõjavankrid juutide asuala ning kohapealsed elanikud jäid rataste alla. 586. a. eKr saabus lõplik katastroof – Babüloonia kuningas Nebukadnetsar II likvideeris Iisraeli riigi ja küüditas rahva Babülooniasse.
Seda sündmust ei saa nimetada holokaustiks. Rahvas kaotas küll kodumaa, aga jäi elama. Pool sajandit hiljem purustas Pärsia sõjavägi Babüloni riigi ja lubas juutidel tagasi pöörduda. Vanal ajal ei olnud mingit antisemitismi, olid lihtsalt tavalised sõjad riikide vahel. Et sealjuures enamik rahvustest välja surid oli loomulik nähtus. Aga juudid käitusid ebanormaalselt – nad ei kadunud ajaloo areenilt, vaid jäid elama.
Järgmine suur katastroof toimus I sajandil pKr. Sel ajal kuulus Juudamaa vasallriigina Rooma impeeriumi koosseisu. Riigil oli laialdane autonoomia ja kuningad sõltusid Rooma keisritest formaalselt. Aga radikaalsed juudid alustasid 66. aastal ülestõusu, mis lõppes täieliku lüüasaamisega. Samas karistasid roomlased ainult mässajaid. Ka see ei olnud antisemitism. Roomale lojaalseid juute ei jälitatud.
Pärast Rooma riigi lagunemist ja ristiusu üldist levikut hakati juute vägivaldselt ristima. Neile jäeti valikuvõimalus – kes võttis vastu ristiusu, sai koheselt lugupeetud kodanikuks. Neid, kes kangekaelselt oma usust kinni pidasid, hakati igatpidi kiusama. Rasked ajad kestsid ligi tuhat aastat. Seda võib juba nimetata genotsiidiks, kuid mitte holokaustiks. Juudi rahva arvukus langes kriitilise piirini.
Uusaja saabudes olukord paranes. Humanistlike ideede levimisel ja vabameelsemate riigikordade tekkimisel anti neile kodanikuõigused ja nad said võrdväärseteks teiste rahvastega. Paljud loobusid judaismist, assimileerusid ning lootsid, et omandades saksa (inglise, prantsuse, itaalia, jne.) keele ning meele, tunnistavad sakslased (inglased, prantslased, itaallased jne.) neid omadeks.
Nad eksisid. XIX sajandi teisel poolel tekkis uus juudivastane liikumine, mis võttis endale nimeks antisemitism. Esmakordselt võeti see sõna kasutusele Saksamaal 1878. aastal.
Mis oli antisemitismi leviku põhjuseks?
Selleks oli Euroopa juutkonna poolt XIX sajandil arendatud tegevuse peadpööritav edu ja nende saavutatud positsioon.
Juutide edukus kapitalistliku majandussüsteemi juurutamisel põhineb kolmel alusel. Esiteks, juudid olid kõige linnastunum rahvas, seda mitte omal soovil. Lääne-Euroopas pidid nad sajandeid elama getodes. Venemaal kehtis seadus, mille kohaselt juudid ei tohtinud elada maa-asulates. Mõlemad nõuded tegid kõikidest juutidest linnaelanikud. Samal ajal elasid Euroopa teiste rahvaste liikmed peamiselt maal. Kapitalistliku tootmise arendamiseks on linnades palju soodsamad võimalused.
Teiseks, olles sajandeid olnud rõhutud ja diskrimineeritud, olid juudid välja arendanud võime kiiresti orienteeruda muutuvas maailmas, julgelt juurutada uusi tootmisharusid ja uut tehnoloogiat. Nende eeliseks oli erakordne ettevõtlikkus ja intuitiivne mõtlemine. Selleärast nad ennetasid konkurente peaaegu igal alal ja loomulikult soetasid sellega endale vaenlasi.
Kolmandaks, iga uue tööstus- või kaubandusettevõtte rajamine vajab krediiti – seega on eelkõige vaja arendada pangandust. Juutidel olid sellel alal tuhandeaastased kogemused. Juudi kapitali abil arendati moodsat tööstust, ehitati raudteid, sadamaid, rajati uusi asulaid.
Edu saatis juute ka vaimse kultuuri valdkonnas. Üheaegselt aktiivse tegevusega majanduse ja kultuuri vallas, lülitusid juudid ka poliitikasse. Nende hulgast kerkis esile palju andekaid poliitikategelasi. Juudid ei kavandanud mingit “maailmavallutamist”, aga kui neile tehti ettepanek valitsuse liikmeks hakata, ei leidnud nad ka mingit põhjendust keeldumiseks. Kümned juudid on olnud oma kodumaade peaministriteks.
Antisemitismi levik algas tegelikult Austria-Ungari Keisririigist. Seal moodustasid sakslased elanikkonnast tühise vähemuse. Ungarlased, poolakad, tšehhid, slovakid, sloveenid ja horvaadid nõudsid rahvusriikide loomist. Samal ajal elas riigis ligi miljon juuti. Toetades separaatlikke liikumisi, sattusid nad sakslaste tule alla. Viinis tegutses rida šovinistlikke parteisid. Antisemitism sai populaarseks ideoloogiaks. Ka Hitler tutvus antisemitismiga Viinis elades. Antisemitismi tähelend algas Saksamaal pärast Esimest maailmasõda.
Mis seos on juutidel ja Kolmandal riigil?
Saksamaa oli katastroofi äärel. Riik oli kaotanud kõik oma kolooniad ja suure tüki põhiterritooriumist. Raskete rahutingimuste täitmine laostas täielikult Saksa majanduse. Inflatsioon oli enneolematu, tööpuudus tohutu. Kuritegevus lokkas, riiki vapustasid korduvad nii vasakpoolsete kui ka parempoolsete ekstremistide poolt esilekutsutud mässud. Rahvas oli meeleheitel – otsiti süüdlast. Siis tõusiski areenile mees, kes leidis lahenduse – Hitler – süüdi on juudid!
Kuna Saksa rahva enamik suhtus juutidesse üsna sõbralikult, meenutades saksajuutide suuri teeneid oma kodumaa kultuuri arendamisel, ei olnud Hitleril esialgu kuigi kerge poolehoidu leida. Partei oli vaene ja nõrk, liikmeskond koosnes kutselistest töötuks jäänud sõjaväelastest, laostunud aadlikest, tumeda taustaga lumpenproletaarlastest. Natsidel oli vaja raha ohjeldamatu propagandakampaania käivitamiseks, 1922. aastal asutatud osakonna – SA-“Sturmabteilung” (Rünnakrühm) kulude katteks, nende ülalpidamiseks ja relvastamiseks. Mehed, peamiselt endised töötud, olid eluga rahul, Hitlerile truud ja talle võimu haaramiseks vajalikud.
Rahaallikad leiti. Saksamaal elas ligi pool miljonit juuti. Nende hulgas oli üsna palju jõukaid inimesi – pankureid, ettevõtjaid, ärimehi, majaomanikke, teadlasi, õpetlasi, kirjanikke, kunstnikke, kineaste, näitlejaid, arste, advokaate, publitsiste. Hitler otsustas alustada juudivastast võitlust. Ässitades lumpeni juutide vastu, provotseeriti rahutusi ja rüüstamisi. Kokkuröövitud varad laekusid parteikassasse.
Eesmärgiks oli stimuleerida juutide emigratsiooni. Kaasa lubati võtta vaid vallasvara, sedagi piiratud hulgal. Riik sai ülejäänu endale. Tuhanded juudid põgenesid maalt, aga suurem osa jäi paigale. Loodeti naiivselt, et natsism on ajutine nähtus, pealegi avalikke tapmisi sel ajal veel ei esinenud ja keegi ei võinud uneski näha, mis varsti juhtub.
Oluline pöördepunkt antisemitismis - Kristallöö
Pöördepunktiks sai “Kristallöö” 9. novembril 1938. Kaks päeva varem oli hiljuti Pariisi kolinud 17-aastane juudi nooruk otsustanud sakslastele kätte maksta. Ta ostis revolvri, läks Saksa saatkonda ja tulistas kaks korda teist sekretäri Ernst von Rothi, kes suri saadud haavadesse. Saksamaal vallandus hüsteeriline juudivastane kampaania. Kogu riigis algasid massilised pogrommid. Ametlikel andmetel tapeti öö jooksul 91 juuti, tegelikult palju rohkem. Paljaks riisutud juudi kaupluste, pankade, büroo- ja teenindusruumide arv ulatus tuhandeteni. Lisaks kõigile karistas Saksa valitsus kollektiivselt kogu riigi juutkonda rahatrahviga 1 miljardi Saksa marga ulatuses.
Saksa riik sai endale tohutu varanduse. Siiski mitte kõik. Pärast sõda leitud gestaapo dokumentidest selgus, et 174 pogrommist osavõtjat oli antud kohtu alla. Mitte mõrvamiste eest, vaid sellepärast, et “patrioodid” olid osa riisutud kullast ja väärisasjadest oma koju viinud.
“Kristallöö” oli holokausti sünnipäev. Sellest hetkest peale hakkasid Saksamaa poliitikale üha suuremat mõju avaldama otseses mõttes kurjategijad – elukutselised vargad, röövlid ja mõrtsukad. Kasulik oli see kõigile – Saksa riigi kassasse laekusid tohutult suured summad, mõrvade faktilised teostajad täitsid ise oma taskuid.
Juutide ülemaailmsed organisatsioonid püüdsid aidata oma rahvuskaaslasi, aga nende võimalused olid piiratud. Üleskutsed demokraatlike riikide valitsuste poole olid tulutud, keegi ei tahtnud sekkuda Saksamaa siseasjadesse.
Hitler teadis väga hästi, et kahel rindel sõdimine võib lõppeda krahhiga. Inglismaad ja Prantsusmaad ta ei kartnud. Ta pidas neid väga nõrkadeks. Hitler nägi ohtu Nõukogude Liidus. Olles avalikult kirglik antikommunist, sõlmis ta 1936 Jaapaniga kominternivastase pakti, millega 1937 ühines ka Itaalia. Tegelikult aga imetles ta stalinistliku poliitika järjekindlust ja halastamatust. Hitler õppis Stalinilt palju. Esimesed koonduslaagrid Saksamaal loodi 1933. aastal, kasutades ära Venemaa 15 aastaseid kogemusi. Gestaapo struktuur sarnanes väga NKVD omaga.
Stalin suhtus Hitlerisse samaväärselt. Avalikult ta needis natse, samal ajal saatis Saksamaale oma relvastusametite tippjuhte tutvuma Kruppi sõjatööstusega ja ostma tootmiseks vajalikku tehnikat. Tasuks saatis ta sakslastele Ukrainast tohutul hulgal teravilja, mille tagajärjel suri kohapeal nälga vähemalt miljon inimest.
MRP - kahe riigi kokkumäng
Ja siis lõhkes pomm! 23. septembril 1939 sai maailm ootamatult teada, et Saksamaa ja Nõukogude Liit sõlmisid omavahel mittekallaletungi lepingu. Keegi ei jäänud kahtlema – nüüd algab sõda.
MRP pakt oli surmaotsuseks Euroopa juutkonnale. Ei ole võimalik, et Stalin ei teadnud, mida teeb Hitler miljonite Poola juutidega, kes kohe tema käpa alla sattuvad, aga teda see ei huvitanud.
1. septembril 1939, pärast Poolale kallale tungimist sakslaste poolt, algas sealse juutkonna häving. Paari nädala jooksul okupeeriti läänepoolsed maakonnad. 17. sept. tungis Punaarmee omakorda Poolale kallale ja okupeeris idapoolsed alad. Vastavalt MRP lepingule, suleti piir mõlema osa vahel. Sakslaste poolele jäi 2 miljonit juuti.
Getodesse, väikesele maa-alale kokkuaetud juutide elu oli kohutav. Neile kinnitati madalad toiduainete tarbimise normid, arstiabi ja ravimite kättesaadavus oli raskendatud. Getodes tegutsevad, sakslaste poolt paikapandud Juudi Nõukogud püüdsid organiseerida täiendavat toidukaupade sissetoomist, kuid nende hind mustal turul tõusis nii kõrgele, et abi oli tühine. Kõige selle tagajärjel oli suremus getodes ligi kümme korda suurem kui väljaspool.
1940. aasta aprilli, mai ja juunikuu jooksul õnnestus sakslastel ootamatute löökidega vallutada Taani, Norra, Belgia, Hollandi, Luksemburgi ja poole Prantsusmaast. 1941. aasta kevadel vallutasid natsid Jugoslaavia, Albaania ja Kreeka. Lisaks Itaaliale, kes juba sõdis Saksamaa poolel, võis Hitler loota ka Slovakkia ja vastloodud Horvaatia abile. Oli saabunud otsustav hetk liikuda ida suunas. Ka Stalin valmistus sõjaks, aga jäi hiljaks.
22. juunil 1941 tungisid Saksamaa väed üle Poolas 1939 kehtestatud vahepealse piirjoone. Algas kuritegu, millel tol ajal ei olnud veel nime – ligi kaks tuhat aastat Euroopas elanud ja selle kontinendi materiaalse ja vaimse kultuuri arendamiseks tohutu panuse andnud juudi rahva totaalne hävitamine.
Saksa natsid valmistusid selleks aegsasti. Kõik oli ette planeeritud ja organiseeritud. Arvestati sellega, et nüüd tuleb tegemist teha mitte tuhandete, vaid miljonite juutidega. Kohe pärast mõne linna või küla hõivamist Saksamaa regulaararmee Wehrmachti poolt, saabusid kohale spetsiaalse väljaõppe saanud väeosad, nimetusega Einsatzgruppe. Igas taolises väeosas oli 500–900 meest, omakorda jaotatud erineva suurusega Einsatzkomandodeks, kes suunati “tööle” vastavalt töömahule.
Hukkamise stsenaarium oli igal pool ühene. Kõigepealt otsiti mõni tankitõrjekraav või sügav ürgorg. Siis kästi juutidel koguneda asula mõnele keskväljakule, kaasa lubati võtta käsipakke. Neile teatati, et nad peavad minema ühte ajutisse laagrisse. Nad läksid rahulikult, ei püüdnudki põgeneda. Kohale jõudes ja taibates, mis nüüd juhtud, oli juba hilja. Maha lasti kõik – mehed, naised, lapsed ja vanurid. Keegi ei tohtinud ellu jääda.
Kui selgus, et välksõda nurjub ja sõda muutub pikaajaliseks, pidid sakslased kutsuma sõjaväkke palju mehi ja sõjatööstuses sai probleemiks tööjõupuudus. Töölaagritesse, mis moodustati okupeeritud idaaladel, otsustati saata juute. Juudid töötasid innukalt, kuna neile lubati, et pärast sõda nad saavad vabaks. Tööks kõlbmatuid juute ei vajatud ja nad tuli likvideerida. Kuidas seda kõige kiiremini teha?
20. jaanuaril 1942 toimus Berliini eeslinnas Wannsees kõrgel riiklikul tasemel konverents, mille eesmärgiks oli vastu võtta “juudiküsimuse lõpliku lahenduse programm”. Adolf Eichmann oli aegsasti ette valmistanud arutamiseks mahuka materjali. Keegi ei kahelnud selles, et “lõpplahenduse” idee autoriks on Hitler ise, kuid, nagu alati, andis ta korralduse suuliselt.
Eichmann & uus hukkamise viis
Eichmanni ettepanek oli lihtne ja selge – senised vanaaegsed, primitiivsed hukkamismeetodid ei kõlba. Tuleb kasutusele võtta uus, kaasaegne tehnoloogia. Tuleb ehitada spetsiaalsed surmavabrikud, õigemini öeldes – inimeste tapamajad. Nendesse seatakse sisse erilised ruumid, mis on ette nähtud inimeste surmamiseks mürgise gaasi abil ja ahjud laipade koheseks põletamiseks. “Töö” peab käima konveierimeetodil.
“Lõpplahenduse” plaanis oli ette nähtud hukata kokku 11 000 000 juuti. Arvud olid tabelisse kantud kõigi Euroopa riikide kohta, kaasa arvatud veel vallutamata riigid – Inglismaa, Rootsi jt.
Kõige massilisemalt tapeti juute 1943. aastal, ajaloolaste arvates umbes
2 000 000, enamik gaasikambrites.
Samal aastal toimusid ka juutide vastupanu aktsioonid. Neist kõige suurem oli ülestõus Varssavi getos. Seal loodi põrandaalune sõjaline organisatsioon. Liikmete arv oli umbes 3000 meest, laskerelvi oli ainult 600. Ülestõus algas 19. aprillil, päeval, mil sakslased kavatsesid getot likvideerima hakata. Lahingud kestsid kolm nädalat. Sõjalisest seisukohast polnud sellel olulist tähtsust – langes umbes 400 sakslast. Poliitiliselt oli ülestõus sakslastele rängaks hoobiks. Kogu maailm sai sellest teada ja informatsioon innustas vastupanujõude teistes riikides aktiivselt tegutsema.
1944. aastal sai enamik sakslastest aru, et sõda on kaotatud. Holokausti elluviijad sattusid paanikasse. Taheti kõik jäljed likvideerida. Varem hooletult maetud laibad kästi välja kaevata ja ära põletada. Selleks kasutati juudi vange, kes pärast ise tapeti. Ühtki tunnistajat ei tohtinud ellu jääda. Sellest võib aru saada – kardeti kättemaksu. Aga kuidagi ei ole võimalik mõista, miks samasuguseid kuritegusid sooritati vahetpidamata edasi, kuni sõja viimaste päevadeni. Kokku tapeti holokausti käigus ligikaudu 6 miljonit juuti, neist 1 miljon last.
Olnut ei saa olematuks teha, minevikku ei saa muuta. Aga me võime ja peame ära hoidma taolise enneolematu kuriteo kordumise tulevikus. Selleks ongi vaja igal aastal meenutada toimunut. Euroopa Liidu liikmesmaad on otsustanud holokausti ohvrite mälestamispäeva tähistada 27. jaanuaril. Sellel päeval, 1945. aastal, vabastati suurim surmavabrik Auschwitzis.
Autor: Elhonen Saks (21.01.2003)
27. jaanuaril tähistatakse enamikes Euroopa riikides holokausti ohvrite mälestamispäeva. Samas ei tea paljud inimesed, mida holokaust tegelikult tähendab. Miks peab seda päeva tähistama. Mille poolest ta erineb teistest inimsusevastastest kuritegudest – massimõrvadest, etnilisest puhastusest, genotsiidist?
Ometi on neil olulised erinevused. Eelpoolmainitud kuriteod on alati olnud osalised, valikulised, kunagi ei ole tapetud kõiki. Tavaliselt vaid neid, kes on vallutajatele osutanud relvastatud vastupanu, enamasti mehi. Naisi on küll vahistatud ja ära viidud, kuid mitte alati. Lapsed on reeglina ellu jäetud, neid on üles kasvatatud, mis sest, et sageli võõra nime all.
Holokaust on totaalne, üleüldine häving, lõplik katastroof. Hukkamisele kuuluvad kõik, kaasa arvatud rinnalapsed. Holokaust on rängem kuritegu kui genotsiid. Seda rakendati ainult kahe rahva – juutide ja mustlaste – vastu. Paljud teised rahvad kannatasid küll genotsiidi all, kuid nende traagiline saatus ei ole võrreldav holokaustiga.
Sõna ise pärineb vana-kreeka keelest ja tähendab nii elusa kui elutu täielikku hävitamist põletamise teel. Väljend võeti kasutusele pärast sõda, aastal 1948.
Ajaloolased, poliitikud ja teadlased on juba aastaid pead murdnud selle üle, kuidas võis XX sajandil niisugune nähtus tekkida. Pealegi Saksamaal, ühes maailma kultuurseimas riigis. Arvamusi on palju, ilmselt on mängus nii objektiivsed kui ka subjektiivsed, nii saksasisesed kui ka -välised tegurid.
Et holokaust kasvas välja antisemitismist on õige, kuid väide, et antisemitism on igivana ilming, ei vasta tõele.
Ajalugu:
Juudid põlvnevad semiidi rändsuguharudest, kes elasid Lähis-Idas. Umbes neli tuhat aastat tagasi rändasid mõned hõimud lääne poole ja 1200 aastal eKr jäid peatuma väikesele maalapile, mis asub Surnumere ja Vahemere vahel. Nad segunesid siin varem elanud kaananlastega ja koos nendega moodustasid uue rahvuse, kes nimetas end heebrealasteks. 1003. a. eKr asutas nende kuningas Taavet Iisraeli riigi.
Oma asendi poolest ühendas riik kahte kontinenti – Aasiat ja Aafrikat. Nii idas kui läänes tekkisid mitmed vägevad impeeriumid, kes ihkasid maailma valitsejaks saada. Omavaheliste sõdade ajal läbisid nende sõjavankrid juutide asuala ning kohapealsed elanikud jäid rataste alla. 586. a. eKr saabus lõplik katastroof – Babüloonia kuningas Nebukadnetsar II likvideeris Iisraeli riigi ja küüditas rahva Babülooniasse.
Seda sündmust ei saa nimetada holokaustiks. Rahvas kaotas küll kodumaa, aga jäi elama. Pool sajandit hiljem purustas Pärsia sõjavägi Babüloni riigi ja lubas juutidel tagasi pöörduda. Vanal ajal ei olnud mingit antisemitismi, olid lihtsalt tavalised sõjad riikide vahel. Et sealjuures enamik rahvustest välja surid oli loomulik nähtus. Aga juudid käitusid ebanormaalselt – nad ei kadunud ajaloo areenilt, vaid jäid elama.
Järgmine suur katastroof toimus I sajandil pKr. Sel ajal kuulus Juudamaa vasallriigina Rooma impeeriumi koosseisu. Riigil oli laialdane autonoomia ja kuningad sõltusid Rooma keisritest formaalselt. Aga radikaalsed juudid alustasid 66. aastal ülestõusu, mis lõppes täieliku lüüasaamisega. Samas karistasid roomlased ainult mässajaid. Ka see ei olnud antisemitism. Roomale lojaalseid juute ei jälitatud.
Pärast Rooma riigi lagunemist ja ristiusu üldist levikut hakati juute vägivaldselt ristima. Neile jäeti valikuvõimalus – kes võttis vastu ristiusu, sai koheselt lugupeetud kodanikuks. Neid, kes kangekaelselt oma usust kinni pidasid, hakati igatpidi kiusama. Rasked ajad kestsid ligi tuhat aastat. Seda võib juba nimetata genotsiidiks, kuid mitte holokaustiks. Juudi rahva arvukus langes kriitilise piirini.
Uusaja saabudes olukord paranes. Humanistlike ideede levimisel ja vabameelsemate riigikordade tekkimisel anti neile kodanikuõigused ja nad said võrdväärseteks teiste rahvastega. Paljud loobusid judaismist, assimileerusid ning lootsid, et omandades saksa (inglise, prantsuse, itaalia, jne.) keele ning meele, tunnistavad sakslased (inglased, prantslased, itaallased jne.) neid omadeks.
Nad eksisid. XIX sajandi teisel poolel tekkis uus juudivastane liikumine, mis võttis endale nimeks antisemitism. Esmakordselt võeti see sõna kasutusele Saksamaal 1878. aastal.
Mis oli antisemitismi leviku põhjuseks?
Selleks oli Euroopa juutkonna poolt XIX sajandil arendatud tegevuse peadpööritav edu ja nende saavutatud positsioon.
Juutide edukus kapitalistliku majandussüsteemi juurutamisel põhineb kolmel alusel. Esiteks, juudid olid kõige linnastunum rahvas, seda mitte omal soovil. Lääne-Euroopas pidid nad sajandeid elama getodes. Venemaal kehtis seadus, mille kohaselt juudid ei tohtinud elada maa-asulates. Mõlemad nõuded tegid kõikidest juutidest linnaelanikud. Samal ajal elasid Euroopa teiste rahvaste liikmed peamiselt maal. Kapitalistliku tootmise arendamiseks on linnades palju soodsamad võimalused.
Teiseks, olles sajandeid olnud rõhutud ja diskrimineeritud, olid juudid välja arendanud võime kiiresti orienteeruda muutuvas maailmas, julgelt juurutada uusi tootmisharusid ja uut tehnoloogiat. Nende eeliseks oli erakordne ettevõtlikkus ja intuitiivne mõtlemine. Selleärast nad ennetasid konkurente peaaegu igal alal ja loomulikult soetasid sellega endale vaenlasi.
Kolmandaks, iga uue tööstus- või kaubandusettevõtte rajamine vajab krediiti – seega on eelkõige vaja arendada pangandust. Juutidel olid sellel alal tuhandeaastased kogemused. Juudi kapitali abil arendati moodsat tööstust, ehitati raudteid, sadamaid, rajati uusi asulaid.
Edu saatis juute ka vaimse kultuuri valdkonnas. Üheaegselt aktiivse tegevusega majanduse ja kultuuri vallas, lülitusid juudid ka poliitikasse. Nende hulgast kerkis esile palju andekaid poliitikategelasi. Juudid ei kavandanud mingit “maailmavallutamist”, aga kui neile tehti ettepanek valitsuse liikmeks hakata, ei leidnud nad ka mingit põhjendust keeldumiseks. Kümned juudid on olnud oma kodumaade peaministriteks.
Antisemitismi levik algas tegelikult Austria-Ungari Keisririigist. Seal moodustasid sakslased elanikkonnast tühise vähemuse. Ungarlased, poolakad, tšehhid, slovakid, sloveenid ja horvaadid nõudsid rahvusriikide loomist. Samal ajal elas riigis ligi miljon juuti. Toetades separaatlikke liikumisi, sattusid nad sakslaste tule alla. Viinis tegutses rida šovinistlikke parteisid. Antisemitism sai populaarseks ideoloogiaks. Ka Hitler tutvus antisemitismiga Viinis elades. Antisemitismi tähelend algas Saksamaal pärast Esimest maailmasõda.
Mis seos on juutidel ja Kolmandal riigil?
Saksamaa oli katastroofi äärel. Riik oli kaotanud kõik oma kolooniad ja suure tüki põhiterritooriumist. Raskete rahutingimuste täitmine laostas täielikult Saksa majanduse. Inflatsioon oli enneolematu, tööpuudus tohutu. Kuritegevus lokkas, riiki vapustasid korduvad nii vasakpoolsete kui ka parempoolsete ekstremistide poolt esilekutsutud mässud. Rahvas oli meeleheitel – otsiti süüdlast. Siis tõusiski areenile mees, kes leidis lahenduse – Hitler – süüdi on juudid!
Kuna Saksa rahva enamik suhtus juutidesse üsna sõbralikult, meenutades saksajuutide suuri teeneid oma kodumaa kultuuri arendamisel, ei olnud Hitleril esialgu kuigi kerge poolehoidu leida. Partei oli vaene ja nõrk, liikmeskond koosnes kutselistest töötuks jäänud sõjaväelastest, laostunud aadlikest, tumeda taustaga lumpenproletaarlastest. Natsidel oli vaja raha ohjeldamatu propagandakampaania käivitamiseks, 1922. aastal asutatud osakonna – SA-“Sturmabteilung” (Rünnakrühm) kulude katteks, nende ülalpidamiseks ja relvastamiseks. Mehed, peamiselt endised töötud, olid eluga rahul, Hitlerile truud ja talle võimu haaramiseks vajalikud.
Rahaallikad leiti. Saksamaal elas ligi pool miljonit juuti. Nende hulgas oli üsna palju jõukaid inimesi – pankureid, ettevõtjaid, ärimehi, majaomanikke, teadlasi, õpetlasi, kirjanikke, kunstnikke, kineaste, näitlejaid, arste, advokaate, publitsiste. Hitler otsustas alustada juudivastast võitlust. Ässitades lumpeni juutide vastu, provotseeriti rahutusi ja rüüstamisi. Kokkuröövitud varad laekusid parteikassasse.
Eesmärgiks oli stimuleerida juutide emigratsiooni. Kaasa lubati võtta vaid vallasvara, sedagi piiratud hulgal. Riik sai ülejäänu endale. Tuhanded juudid põgenesid maalt, aga suurem osa jäi paigale. Loodeti naiivselt, et natsism on ajutine nähtus, pealegi avalikke tapmisi sel ajal veel ei esinenud ja keegi ei võinud uneski näha, mis varsti juhtub.
Oluline pöördepunkt antisemitismis - Kristallöö
Pöördepunktiks sai “Kristallöö” 9. novembril 1938. Kaks päeva varem oli hiljuti Pariisi kolinud 17-aastane juudi nooruk otsustanud sakslastele kätte maksta. Ta ostis revolvri, läks Saksa saatkonda ja tulistas kaks korda teist sekretäri Ernst von Rothi, kes suri saadud haavadesse. Saksamaal vallandus hüsteeriline juudivastane kampaania. Kogu riigis algasid massilised pogrommid. Ametlikel andmetel tapeti öö jooksul 91 juuti, tegelikult palju rohkem. Paljaks riisutud juudi kaupluste, pankade, büroo- ja teenindusruumide arv ulatus tuhandeteni. Lisaks kõigile karistas Saksa valitsus kollektiivselt kogu riigi juutkonda rahatrahviga 1 miljardi Saksa marga ulatuses.
Saksa riik sai endale tohutu varanduse. Siiski mitte kõik. Pärast sõda leitud gestaapo dokumentidest selgus, et 174 pogrommist osavõtjat oli antud kohtu alla. Mitte mõrvamiste eest, vaid sellepärast, et “patrioodid” olid osa riisutud kullast ja väärisasjadest oma koju viinud.
“Kristallöö” oli holokausti sünnipäev. Sellest hetkest peale hakkasid Saksamaa poliitikale üha suuremat mõju avaldama otseses mõttes kurjategijad – elukutselised vargad, röövlid ja mõrtsukad. Kasulik oli see kõigile – Saksa riigi kassasse laekusid tohutult suured summad, mõrvade faktilised teostajad täitsid ise oma taskuid.
Juutide ülemaailmsed organisatsioonid püüdsid aidata oma rahvuskaaslasi, aga nende võimalused olid piiratud. Üleskutsed demokraatlike riikide valitsuste poole olid tulutud, keegi ei tahtnud sekkuda Saksamaa siseasjadesse.
Hitler teadis väga hästi, et kahel rindel sõdimine võib lõppeda krahhiga. Inglismaad ja Prantsusmaad ta ei kartnud. Ta pidas neid väga nõrkadeks. Hitler nägi ohtu Nõukogude Liidus. Olles avalikult kirglik antikommunist, sõlmis ta 1936 Jaapaniga kominternivastase pakti, millega 1937 ühines ka Itaalia. Tegelikult aga imetles ta stalinistliku poliitika järjekindlust ja halastamatust. Hitler õppis Stalinilt palju. Esimesed koonduslaagrid Saksamaal loodi 1933. aastal, kasutades ära Venemaa 15 aastaseid kogemusi. Gestaapo struktuur sarnanes väga NKVD omaga.
Stalin suhtus Hitlerisse samaväärselt. Avalikult ta needis natse, samal ajal saatis Saksamaale oma relvastusametite tippjuhte tutvuma Kruppi sõjatööstusega ja ostma tootmiseks vajalikku tehnikat. Tasuks saatis ta sakslastele Ukrainast tohutul hulgal teravilja, mille tagajärjel suri kohapeal nälga vähemalt miljon inimest.
MRP - kahe riigi kokkumäng
Ja siis lõhkes pomm! 23. septembril 1939 sai maailm ootamatult teada, et Saksamaa ja Nõukogude Liit sõlmisid omavahel mittekallaletungi lepingu. Keegi ei jäänud kahtlema – nüüd algab sõda.
MRP pakt oli surmaotsuseks Euroopa juutkonnale. Ei ole võimalik, et Stalin ei teadnud, mida teeb Hitler miljonite Poola juutidega, kes kohe tema käpa alla sattuvad, aga teda see ei huvitanud.
1. septembril 1939, pärast Poolale kallale tungimist sakslaste poolt, algas sealse juutkonna häving. Paari nädala jooksul okupeeriti läänepoolsed maakonnad. 17. sept. tungis Punaarmee omakorda Poolale kallale ja okupeeris idapoolsed alad. Vastavalt MRP lepingule, suleti piir mõlema osa vahel. Sakslaste poolele jäi 2 miljonit juuti.
Getodesse, väikesele maa-alale kokkuaetud juutide elu oli kohutav. Neile kinnitati madalad toiduainete tarbimise normid, arstiabi ja ravimite kättesaadavus oli raskendatud. Getodes tegutsevad, sakslaste poolt paikapandud Juudi Nõukogud püüdsid organiseerida täiendavat toidukaupade sissetoomist, kuid nende hind mustal turul tõusis nii kõrgele, et abi oli tühine. Kõige selle tagajärjel oli suremus getodes ligi kümme korda suurem kui väljaspool.
1940. aasta aprilli, mai ja juunikuu jooksul õnnestus sakslastel ootamatute löökidega vallutada Taani, Norra, Belgia, Hollandi, Luksemburgi ja poole Prantsusmaast. 1941. aasta kevadel vallutasid natsid Jugoslaavia, Albaania ja Kreeka. Lisaks Itaaliale, kes juba sõdis Saksamaa poolel, võis Hitler loota ka Slovakkia ja vastloodud Horvaatia abile. Oli saabunud otsustav hetk liikuda ida suunas. Ka Stalin valmistus sõjaks, aga jäi hiljaks.
22. juunil 1941 tungisid Saksamaa väed üle Poolas 1939 kehtestatud vahepealse piirjoone. Algas kuritegu, millel tol ajal ei olnud veel nime – ligi kaks tuhat aastat Euroopas elanud ja selle kontinendi materiaalse ja vaimse kultuuri arendamiseks tohutu panuse andnud juudi rahva totaalne hävitamine.
Saksa natsid valmistusid selleks aegsasti. Kõik oli ette planeeritud ja organiseeritud. Arvestati sellega, et nüüd tuleb tegemist teha mitte tuhandete, vaid miljonite juutidega. Kohe pärast mõne linna või küla hõivamist Saksamaa regulaararmee Wehrmachti poolt, saabusid kohale spetsiaalse väljaõppe saanud väeosad, nimetusega Einsatzgruppe. Igas taolises väeosas oli 500–900 meest, omakorda jaotatud erineva suurusega Einsatzkomandodeks, kes suunati “tööle” vastavalt töömahule.
Hukkamise stsenaarium oli igal pool ühene. Kõigepealt otsiti mõni tankitõrjekraav või sügav ürgorg. Siis kästi juutidel koguneda asula mõnele keskväljakule, kaasa lubati võtta käsipakke. Neile teatati, et nad peavad minema ühte ajutisse laagrisse. Nad läksid rahulikult, ei püüdnudki põgeneda. Kohale jõudes ja taibates, mis nüüd juhtud, oli juba hilja. Maha lasti kõik – mehed, naised, lapsed ja vanurid. Keegi ei tohtinud ellu jääda.
Kui selgus, et välksõda nurjub ja sõda muutub pikaajaliseks, pidid sakslased kutsuma sõjaväkke palju mehi ja sõjatööstuses sai probleemiks tööjõupuudus. Töölaagritesse, mis moodustati okupeeritud idaaladel, otsustati saata juute. Juudid töötasid innukalt, kuna neile lubati, et pärast sõda nad saavad vabaks. Tööks kõlbmatuid juute ei vajatud ja nad tuli likvideerida. Kuidas seda kõige kiiremini teha?
20. jaanuaril 1942 toimus Berliini eeslinnas Wannsees kõrgel riiklikul tasemel konverents, mille eesmärgiks oli vastu võtta “juudiküsimuse lõpliku lahenduse programm”. Adolf Eichmann oli aegsasti ette valmistanud arutamiseks mahuka materjali. Keegi ei kahelnud selles, et “lõpplahenduse” idee autoriks on Hitler ise, kuid, nagu alati, andis ta korralduse suuliselt.
Eichmann & uus hukkamise viis
Eichmanni ettepanek oli lihtne ja selge – senised vanaaegsed, primitiivsed hukkamismeetodid ei kõlba. Tuleb kasutusele võtta uus, kaasaegne tehnoloogia. Tuleb ehitada spetsiaalsed surmavabrikud, õigemini öeldes – inimeste tapamajad. Nendesse seatakse sisse erilised ruumid, mis on ette nähtud inimeste surmamiseks mürgise gaasi abil ja ahjud laipade koheseks põletamiseks. “Töö” peab käima konveierimeetodil.
“Lõpplahenduse” plaanis oli ette nähtud hukata kokku 11 000 000 juuti. Arvud olid tabelisse kantud kõigi Euroopa riikide kohta, kaasa arvatud veel vallutamata riigid – Inglismaa, Rootsi jt.
Kõige massilisemalt tapeti juute 1943. aastal, ajaloolaste arvates umbes
2 000 000, enamik gaasikambrites.
Samal aastal toimusid ka juutide vastupanu aktsioonid. Neist kõige suurem oli ülestõus Varssavi getos. Seal loodi põrandaalune sõjaline organisatsioon. Liikmete arv oli umbes 3000 meest, laskerelvi oli ainult 600. Ülestõus algas 19. aprillil, päeval, mil sakslased kavatsesid getot likvideerima hakata. Lahingud kestsid kolm nädalat. Sõjalisest seisukohast polnud sellel olulist tähtsust – langes umbes 400 sakslast. Poliitiliselt oli ülestõus sakslastele rängaks hoobiks. Kogu maailm sai sellest teada ja informatsioon innustas vastupanujõude teistes riikides aktiivselt tegutsema.
1944. aastal sai enamik sakslastest aru, et sõda on kaotatud. Holokausti elluviijad sattusid paanikasse. Taheti kõik jäljed likvideerida. Varem hooletult maetud laibad kästi välja kaevata ja ära põletada. Selleks kasutati juudi vange, kes pärast ise tapeti. Ühtki tunnistajat ei tohtinud ellu jääda. Sellest võib aru saada – kardeti kättemaksu. Aga kuidagi ei ole võimalik mõista, miks samasuguseid kuritegusid sooritati vahetpidamata edasi, kuni sõja viimaste päevadeni. Kokku tapeti holokausti käigus ligikaudu 6 miljonit juuti, neist 1 miljon last.
Olnut ei saa olematuks teha, minevikku ei saa muuta. Aga me võime ja peame ära hoidma taolise enneolematu kuriteo kordumise tulevikus. Selleks ongi vaja igal aastal meenutada toimunut. Euroopa Liidu liikmesmaad on otsustanud holokausti ohvrite mälestamispäeva tähistada 27. jaanuaril. Sellel päeval, 1945. aastal, vabastati suurim surmavabrik Auschwitzis.
"Igaüks neist on julge, kuni ta on üldise masinavärgi märkamatu osa. Aga niipea kui temale langeb isiklik vastutus, niipea kui valgusekiir temale koondub – kahvatab ta ja saab aru, et temagi on vaid tähtsusetu kübe ja võib iga hetk kõige tühisemalgi põhjusel libastuda. "
— A. I. Solženitsõn
— A. I. Solženitsõn
#2
Postitatud 27 jaanuar 2008 - 15:39
Sina ku mode peaks teadma, et sellest tuleb kõigest mingi hullem spämm tema kus läheb häälekalt lahti "arutlus" holokasuti tegeliku toimumise yle.
Ise arvan, et võiks surnud rahule jäta, selliste asjad pidev meeldetuletamine ei tee kellelgi head. Tegemist oli kahetsusväärse asjaga, kuid ei saa enam seda tagasi võtta, võiks juba edasi liikuda.
Ise arvan, et võiks surnud rahule jäta, selliste asjad pidev meeldetuletamine ei tee kellelgi head. Tegemist oli kahetsusväärse asjaga, kuid ei saa enam seda tagasi võtta, võiks juba edasi liikuda.
#3
Postitatud 27 jaanuar 2008 - 15:43
"tähistatakse" on küll natuke vale sõna.
#4
Postitatud 27 jaanuar 2008 - 16:09
Mind huvitaks, et kust sa selle teksti kopeerisid. Igatahes ei muutnud see jutt minu arvamust, et juutide tapmine on ületähtsustatud. Jah, neid suri miljonites, aga samamoodi ka venelasi, sakslasi ja poolakaid. Eriliselt vastumeelne on mulle, et mõnes Euroopa riigis on vastu võetud seadus, et holokausti toimumise kahtluse alla seadjad võidakse vangi saata.
#5
Postitatud 27 jaanuar 2008 - 16:15
Väga huvitav tekst oli. Kas sa kirjutasid selle ise? Mingit viidet ma nagu ei leidnud..
Mul tekkisid küsimused, et äkki sa räägiksid ka, mis see Kolmas riik täpsemalt on? Ja ma ei saa nendest gaasikambritest ka eriti aru. Kas 1 kuul ei maksaks vähem kui mingi hunnikas gaasi + krematoorium?
Mul tekkisid küsimused, et äkki sa räägiksid ka, mis see Kolmas riik täpsemalt on? Ja ma ei saa nendest gaasikambritest ka eriti aru. Kas 1 kuul ei maksaks vähem kui mingi hunnikas gaasi + krematoorium?
Muutis --jee7--, 27 jaanuar 2008 - 16:16.
#6
Postitatud 27 jaanuar 2008 - 16:21
Kambriga kergem ju, pajehali poisid kaduge sisse, monsterkill, 2k inimest 15 minutiga, kuulidega läheks kauem.
Elu mõtte on saanud see kätte, kes suudab elada olevikus, mitte pidevas minevikumeenutamises ega tuleviku ootamises.
#7
Postitatud 27 jaanuar 2008 - 16:25
--jee7--, 27 jaan 2008, 16:15, kirjutas:
Eichmanni ettepanek oli lihtne ja selge – senised vanaaegsed, primitiivsed hukkamismeetodid ei kõlba. Tuleb kasutusele võtta uus, kaasaegne tehnoloogia.
Taheti moodsad olla.
Ise plaanisin ka sellest teema teha. Filmsis Freedom Writers räägitakse ka holokaustist. Päris jube asi ikka.
Failure is never an option.
#8
Postitatud 27 jaanuar 2008 - 16:26
Mäksu, 27 jaan 2008, 16:21, kirjutas:
Aa, sinna pandi mingi mitutuhat inimest korraga?
Mulle jäi nagu mulje, et neid gaasitati ükshaaval...
Edit: Vans^, seda ma lugesin jh, aga see ei ütle ju eriti midagi konkreetset... tahetakse moodsad olla.. See on samalaadne põhjendus, et loobume kõik paberist ja pliiatsist ning hakkame koolides ja mujal kõike läpakatesse kirjutama, sest nii on moodsam.. Tuleks ikka välja tuua plussid ja miinused minu meelest.
Edit2: Selge, aitäh...
Muutis --jee7--, 27 jaanuar 2008 - 16:29.
#9
Postitatud 27 jaanuar 2008 - 16:28
--jee7--, 27 jaan 2008, 16:26, kirjutas:
Aa, sinna pandi mingi mitutuhat inimest korraga?
Mulle jäi nagu mulje, et neid gaasitati ükshaaval...
Edit: Vans^, seda ma lugesin jh, aga see ei ütle ju eriti midagi konkreetset... tahetakse moodsad olla.. See on samalaadne põhjendus, et loobume kõik paberist ja pliiatsist ning hakkame koolides ja mujal kõike läpakatesse kirjutama, sest nii on moodsam.. Tuleks ikka välja tuua plussid ja miinused minu meelest.
Mulle jäi nagu mulje, et neid gaasitati ükshaaval...
Edit: Vans^, seda ma lugesin jh, aga see ei ütle ju eriti midagi konkreetset... tahetakse moodsad olla.. See on samalaadne põhjendus, et loobume kõik paberist ja pliiatsist ning hakkame koolides ja mujal kõike läpakatesse kirjutama, sest nii on moodsam.. Tuleks ikka välja tuua plussid ja miinused minu meelest.
Auschwitzis oli ruum mis mahutas 2000 matsi
Elu mõtte on saanud see kätte, kes suudab elada olevikus, mitte pidevas minevikumeenutamises ega tuleviku ootamises.
#10
Postitatud 27 jaanuar 2008 - 16:47
#11
Postitatud 27 jaanuar 2008 - 16:50
Olen lugenud selle kohta Wikipediast päris palju. Suht julm oli see Kristallnacht. Eesti märgiti isegi Judenfreiks.
#12
Postitatud 27 jaanuar 2008 - 16:53
Tähistame holokausti ja paneme hitleri avatarid endale
Tegelt karm asi ikkagi, kuigi see tema kohatu siia... selle meeldetuletamine rohkem negatiivne.
Tegelt karm asi ikkagi, kuigi see tema kohatu siia... selle meeldetuletamine rohkem negatiivne.
Muutis Raivo, 27 jaanuar 2008 - 17:02.
Q.
#13
Postitatud 27 jaanuar 2008 - 16:56
Jorgen, 27 jaan 2008, 16:50, kirjutas:
Mis asjaks märgiti?
Elu mõtte on saanud see kätte, kes suudab elada olevikus, mitte pidevas minevikumeenutamises ega tuleviku ootamises.
#14
Postitatud 27 jaanuar 2008 - 17:00
Mäksu, 27 jaan 2008, 17:56, kirjutas:
See on vist see et ühtegi juuti ei tohtinud seal riigis olla vms
Muutis ksenoon, 27 jaanuar 2008 - 17:00.
vorsprung durch technik
#15
Postitatud 27 jaanuar 2008 - 17:03
#16
Postitatud 27 jaanuar 2008 - 17:04
väga rõve
suht kahju on neist inimestest, kes surid
suht kahju on neist inimestest, kes surid
Spoiler
Liitunud 16. jaanuar 2008, 20:20
#17
Postitatud 27 jaanuar 2008 - 17:12
Hakkame iga tähistamise kohta teema tegema?
Mõttetu päev;)
Mõttetu päev;)
#18
Postitatud 27 jaanuar 2008 - 17:13
Miks neid juute üldse tapeti lihtsalt et Hitlerile ei meeldind juudid ?
I miss the life that I had with you,
I close my eyes hope to see you soon
I close my eyes hope to see you soon
#19
Postitatud 27 jaanuar 2008 - 17:14
kanakukk jr, 27 jaan 2008, 15:30, kirjutas:
“Lõpplahenduse” plaanis oli ette nähtud hukata kokku 11 000 000 juuti. Arvud olid tabelisse kantud kõigi Euroopa riikide kohta, kaasa arvatud veel vallutamata riigid – Inglismaa, Rootsi jt.
Eesti oli ainuke riik euroopas,mida natsid lugesid juudivabaks :/
//jorgen jõudis ette
Muutis Matzet, 27 jaanuar 2008 - 17:15.
#20
Postitatud 27 jaanuar 2008 - 17:16
lõpuks , ajalugu. tore, aga miks ei tehta siiski ajaloo alafoorumit ?
Holokaustist niipalju, puhaku rahus kõik , kes hukkusid.
tegelikult on venemaa saksamaaga võrdne, võrrelge küüditamisi ja holokausti.
umbes samapalju ohvreid oli (?)
Holokaustist niipalju, puhaku rahus kõik , kes hukkusid.
tegelikult on venemaa saksamaaga võrdne, võrrelge küüditamisi ja holokausti.
umbes samapalju ohvreid oli (?)
8 kasutaja(t) loeb seda teemat
0 liiget, 8 külalist, 0 anonüümset kasutajat