Puspenski on öelnud: “Inimese areng on teadvuse evolutsioon, teadvus aga ei saa areneda ebateadlikult. Inimese areng on tahte evolutsioon, tahe aga ei saa areneda tahes-tahtmata. Inimese areng on tema tegude evolutsioon, tegemine aga ei saa olla juhtuvate asjade tulemus.“
Kõik me vajame abi iseenda tundmaõppimisel. Selle asemel et ise enda sisse vaadata, toetume reeglina teiste inimeste arvamusele. Me justkui poleks võimelised ise endale hinnangut andma ja selle tulemusel teeme palju vigu ning oleme segaduses. Reeglina on meie enesetundmine väga piiratud, olles kõige esmasel, ego tasandil. Me ei tea, kuidas erinevaid tasandeid omavahel siduda nii, et sellest oleks meile kasu. Ego on esmalt ja ennekõike kehaego. Hinge vajadused on keha vajadustest palju suuremad.
Meie ego arvab, et elu on eranditult vaid füüsiline eksistents. Ego tasandil elavatel inimestel on materialistlik maailmavaade. Nad elavad maiselt, kusjuures ise peavad end realistideks ning pragmaatikuteks, kuid tegelikkuses on nad nõrgalt seotud oma kõrgema Minaga ning enamasti madalal teadvuse tasandil. Harva on nad võimelised iseennast tegelikult nägema. Vaid siis, kui nendega toimub mõni traagiline sündmus – haigus või lähedase inimese kaotus, hakkavad nad nägema oma piiratud silmaringist kaugemale. Nende elus peab juhtuma midagi erakorralist, et nad tunetaksid hinge olemasolu ning mõistaksid, et nende halva karma allikas on nende endi piiratus.
Iseenda arendamisega tegelevad inimesed on rohkem arenenud, teavad elust rohkem, mõistavad iseennast paremini ning neil on suurem vastuvõtlikkus. Nad on arukamad, nende mõtted ja teod on küpsemad.
Arukus on teadlikkus sellest, mida me suudame ja mida mitte. Olla arukas – tähendab lõigata kannatustest kasu, õppida neid vältima ning nende kaudu õppida tundma iseennast. Sel kombel vähendame oma edaspidiseid kannatusi ning õpime lahendama tulevikus ettetulevaid probleeme või neist hoiduma. Arukuse saavutamise ainsaks vahendiks on teadvuse areng, mis eeldab oma emotsioonide ja ego peale kõrgemalt vaatamist, harilikult jõuame selleni läbi eksimuste ja ebaõnne.
Meie arengu oluliseks käivitajaks jõuks on tänutunne. Paljud meist seda ei mõista. Me ei peaks suhtuma elusse kui millessegi enesestmõistetavasse. Kõige eest, mis meil on, tuleb olla tänulik.
Swami Vivekananda arvab, et välismaailm on vaid ajend, mis annab meile vihje uurida oma meelt. Uurimise objekt on alati meel. Kogu teadmine, nii maine kui vaimne, on inimmeeles. Kogu teadmus peitub tegelikult inimeses endas. Väljaspoolt ei tule midagi. Kui ütleme, et inimene “teab“ või “sai teada“, siis tähendab see, et miski “selgus“ talle – ta teadvustas midagi. Õppimine on tegelikult asjade teadvustamine, eesriie langeb vaimu peidetud teadmiste eest. Vaim on ammendamatu teadmiste varaait. Paljudel juhtudel jääbki teadmine avastamata. Igasugune teadmise lisandumine on seni varjus olnud teadmise avaldumine. Inimene, kelle hinge eesriie on avanemas, teab üha rohkem. Inimene, kelle hing on täiesti avatud, on kõiketeadja, sest ego ei varja enam tõde.
Enesevalitsemine nõuab palju rohkem jõudu kui mistahes väljapoole suunatud tegevus. Kogu egoistlikel motiividel kulutatud energia läheb kaotsi: selle jõud ei tule meie juurde tagasi. Kui omakasupüüdlikud motiivid taltsutatakse, siis hakkavad võimed arenema. Enesevalitsemine kasvatab tugeva tahte ja iseloomu. Pisimatki tööd ei tohi halvustada. Iga inimene peaks valima oma, mitte teistelt laenatud ideaali ja püüdlema selle poole. See viib edasi kindlamalt kui tallata teistelt laenatud ideaalide radu, mis käivad ehk üle jõu. Kui nõuame lapselt, et ta kõnniks 30 km, siis ta kas sureb või lohistab ennast poolsurnult eesmärgile. Sageli anname teistele selliseid üle jõu käivaid ülesandeid. Me ei pööra tähelepanu sellele, et inimeste võimed ja anded on erinevad. Kellelgi pole õigust halvustada teise ideaale. Igaüks andku eesmärgi nimel oma parim. Inimesed võistlevad “eri klassides“. Näiteks tõstmist ei võrrelda omavahel kerge- ja raskekaallase tulemusi. Miks me siis võrdleme omavahel erinevatel teadvuse tasemetel olevate inimeste ideaale? Liiga kõrged ideaalid nõuavad üliinimlikke pingutusi, mille tulemusena hakkab inimene end süüdistama saamatuses. Enesepõlgus aga takistab lähenemist usule ja headusele. Meie kohus on innustada igaüht pingutama temale sobiliku ideaali nimel, aidata tal leida oma ideaal, mis on võimalikult lähedane kõrgematele ideaalidele.
K. Wilber on teinud järelduse, et inimese teadvuse arengul on sama eesmärk mis looduslikul evolutsioonil: üha kõrgemate tervikluste loomine. Ning kuna Lõplik Terviklus on Allikas, Jumal või Atman (kasutades neid mõisteid kõige laiemas – “lõpliku reaalsuse“ tähenduses), siis järeldub sellest, et teadvuse arengu sihiks on taasühinemine, taas terviklusse liitumine, just sellepärast sisaldab evolutsioon üha kõrgemate tervikute jadasid, kuni jääb ainult Tervik.
Kogu arengu eesmärgiks on vabastada põhistruktuurid muud välistavast mina-tundest ja ühtlasi vabastada ka põhivajadused eraldioleva mina-tunde negatiivse mõju alt. Siis saavad põhistruktuurid vabalt oma loomulike funktsioonide juurde tagasi pöörduda: süüa ilma toidu religiooniks muutmata, suhelda ilma soovita domineerida, tunnustada üksteist ilma isiklikku kasu silmas pidamata. Kui eraldiolev mina on roninud Suure Ahela tippu ja sellelt maha astunud, siis tema mina-vajadused lõpetavad täielikult ning jääb vaid lihtne ja spontaanne mäng, mille sisuks on põhivajadused ning nende põhivajaduste spontaanselt lahtirulluvad suhted: kui oleme näljased, siis sööme; kui väsinud, siis magame – mina on pöördunud tagasi Mina juurde, kõik mina-vajadused on rahuldatud ja seega kõrvale heidetud, jäävad vaid põhivajadused ning needk mitte niivõrd vajaduste, kuivõrd võrgustikena.
Inimene võib olla suur süsteemiteoreetik, vaatamata sellele, et moraali ja spirituaalse arengu koha pealt on ta väga madalal tasandil (süsteemiteoreetikud rakendavad visioonloogikat küll välisele maailmale, mitte aga iseendale). Just sellepärast ei piisa transformatsiooni toimumiseks lihtsalt uue paradigma äraõppimisest ja just sellepärast ei mõjuta paljud “holistlikud“ lähenemised sisemist transformatsiooni sageli mitte mingil viisil. Alles sisemise vertikaalse transformatsiooni järel hakkab inimene visioonloogikat ka otseselt enda suhtes rakendama.
UNICEF on jõudnud järeldusele, et ilma sisemise arenguta ei ole võimalik terviklikku välist arengut säilitada. Mida suurem sügavus, seda vähem inimesi selleni jõuab (evolutsioon suurendab sügavust ja vähendab ulatust). Kõrgemad staadiumid sisaldavad endas kõiki madalamaid staadiume, kuid mida kõrgem staadium, seda vähem inimesi sinna jõuab. See ei tähenda, nagu võiksid kõrgematesse staadiumitesse jõuda ainult üksikud; see tähendab ainult seda, et nad peavad esmalt läbima madalamad staadiumid (seega on madalamaid staadiume üldkokkuvõttes alati rohkem kui kõrgemaid lihtsalt sellepärast, et kasv saab alguse madalamast; kuid see kasv võib jätkuda, seega võivad kõik teoreetiliselt kõrgemateni jõuda).
Üks lääne ühiskondade peaprobleemiks on peetud lõhet rikaste ja vaeste vahel. See on küll õige, kuid konventsionaalne lähenemine lähtub rahalisest erinevusest. Tegelikult on sellest välisest lõhest hoopis murettekitavam sisemine, kultuuriline lõhe inimeste vahel – erinevused teadvuses, sügavuses. Majanduslik lõhe rikaste ja vaeste vahel on halb, kuid veel halvem (ja varjatum) on kultuurilõhe – lõhe väärtuste ja isikute vahel, kes pole võimelised nii kaugele arenema.
Me kõik areneme nii, et tunneme ära vajaduse areneda. Tervenemine algab haiguse äratundmisest. Esimene märk tervisest on terve suhtumine oma haigusesse.
Elu on protsess, mille käigus pidevalt sünnitakse ja surrakse. Elu on teekond, kus ka päralejõudmine tähendab lakkamatut liikumist. Muidugi jõutakse aeg-ajalt kuhugi kohale, kuid vaid selleks, et hetkeks puhata. Teekond jätkub, telk tuleb taas kokku panna ning asutakse teele tundmatuse suunas. Selline lõputu teelolek ja rändamine on elu olnud algusest peale.
Oma maailma muutmiseks on vaja selle kallal ise tööd teha: keegi ei päästa sind maagilise või müütilise triki läbi, kui sa ise ei arene.